Tervisesõbralik linnaloodus

Maximilian Nawrath: „Euroopa ja Põhja-Ameerika looduse ja kultuuri suhe ning teadus on üles ehitatud vastandamisele. Seega otsime ka linna rohealadelt vastandumist.“

JEKATERINA BALICKA

Maximilian Nawrath on Leedsi ülikooli kestlikkuse uuringute instituudi doktorant. Ta analüüsib vaimse tervise ja linna rohealade seoseid ning on kes­kendunud madalama elatustasemega riikide kiiresti linnastuvatele piirkondadele. Nawrath on Saksamaal Göttingenis õppinud linnametsandust ja Berliini tehnikaülikoolis ökosüsteemide toimimist, Trondheimi ülikoolis linnaökoloogiat ning uurinud Kenti ülikoolis, kuidas elurikkus heaolu mõjutab. Veebruari lõpus küsis ta Eesti maaülikoolis antud loengus „Kas roheline linn on tervislik linn?“.

Alustame algusest ja käime läbi põhimõisted. Sa uurid linna rohealasid. Mida sa nende all mõistad, kuidas defineerid?

Maximilian Nawrath: See on tõesti väga lai mõiste ning hõlmab paljut ja nii ma seda ka käsitlen. Uurin nii rohealasid kui ka elurikkust. Rohealade all mõtlen kõike elavat, mis linna mahub, loomadest taimedeni. Roheala on ka katusemõiste traditsioonilisemat laadi haljasaladele: pargid, kalmistud, metsad, hooldamata nurgatagused ja muu selline. Roheala pole alati roheline, nii nagu sellest tavatsetakse mõelda, see ei pea ilmtingimata olema kaetud lopsaka taimestikuga.

Ka elurikkus on kõikehõlmav nähtus. Mina käsitlen elurikkusena kõiki elu vorme, nii liikide paljusust kui ka ökosüsteemi. Elurikkuse tahke on vaja tundma õppida ja teada, sest nende eri aspektid avaldavad meile mõju.

Räägime sellest, kuidas rohealad tervisele mõjuvad. Teame loomulikult, et neil on palju häid omadusi: õhu puhastamine, linnade mikrokliima reguleerimine, juhuslike (ja ka sihilike) kohtumiste ärgitamine, laste arengu soodustamine, stressi vähendamine jne. Millised neist on kõige universaalsemad, mis kehtivad igal pool, igal rohealal?

Tahan välja tuua kolm suurt suunda. Esiteks ebameeldivuste ja kehvade keskkonnatingimuste parendamine: haljasalad vähendavad nii õhu- kui mürasaastet ja leevendavad nende mõjusid. Teiseks on rohealad head meie vaimsele tervisele ja heaolule, sest pakuvad võimalusi aktiivseks kehaliseks tegevuseks – need on kohad, kus kohtutakse, suheldakse ja sellega tugevdatakse ning laiendatakse sotsiaalset võrgustikku. Kolmandaks aitavad rohealad taastada tähelepanu. Rööprähklemise ajastul, paljude paralleelsete ülesannete täitmisel kipub keskendumisvõime nõrgenema. Rohealad aitavad seda ressurssi taastada. Loodusalad parandavad meie enesetunnet.

Maximilian Nawrath: „Euroopa haljastute kujundustrendid võivad mõne etnilise grupi väliruumist hoopiski tõrjuda.“

Erakogu

Kõige meeldiva kõrval on rohealadel ka varjupool, mida me kas unustama kipume või ei taha sellest rääkida. Kiidame rohealade kasulikkust, ometi varitsevad seal ka terviseohud. Kuidas sa neid oma uurimistöös oled kirjeldanud?

Peamine oht on nakkushaigused, mida kannavad edasi mõningad sääseliigid ja puugid. Mõned rohealad on lihtsalt ebameeldivad. Mõnes kohas, mitte küll Euroopa linnades, on rohealad elupaigaks inimesele ohtlikele loomaliikidele, ja seal elavad ka need loomad, keda inimesed kardavad. Laialt levinud õietolmuallergia on seotud rohealadega.

Linnaplaneerimises on kasutusele võetud rohegentrifikatsiooni mõiste. See tähendab, et mõne haljasala uuendamine ja nüüdisajastamine mada­lama sissetulekuga elanikega piirkonnas võib anda kavandatule vastupidise efekti. Rohealade nüüdisajastamisega tõrjutakse senised elanikud rohealadelt välja ning sinna on oodatud üksnes teatud ühiskonnaklassi esindajad.

Seega tuleb vahet teha otsestel ja kaudsetel ohtudel. Kuidas sa oma uurimuses kaudseid ohtusid käsitled? Mida linna rohealadel enim kardetakse?

Rohealadega seostub enim turvalisus ja see on väga tugevalt soopõhine. Igal pool, olenemata asukohast, tunnevad naised rohealadel ennast palju ebakindlamalt kui mehed. Ohtusid tajutakse nii kaudselt kui ka otseselt. Erinevusi on ka regiooniti. Olen näiteks uurinud rohealade kasutamist Katmandus. Seal kinnitasid naised, et nad ei tunne end rohealadel ohustatult, kuid esile kerkisid hoopiski kultuurinormid, mille kohaselt pole üksikul naisterahval kombekas pargis jalutada. Naised pelgasid, et neist hakatakse halvasti arvama, kui nad pargis aega veedavad, ja seega näis naistele, et neil pole õigust rohealasid kasutada. Meestele sellised sotsiaalsed normid ei laiene, pargis jalutades ei taba neid üldine halvakspanu.

Isegi kui naised tunnevad ennast Katmandu pargis turvaliselt, see tähendab, et nad ei karda kuriteo ohvriks langemist, ei arvanud nad, et pargis jalutamine oleks sotsiaalselt vastuvõetav. Usun, et selline kultuuriline vahetegemine on levinud paljudes teisteski riikides. See pärsib rohealade turvalisust ja ühtlasi ka naiste võimalusi rohealade tervendavast mõjust osa saada.

Sa räägid praegu soolisest ebavõrdsusest. Väga palju on välja toodud ka segregatsiooni, kui rohealadele juurdepääs sõltub sissetulekust. Kas saab välja tuua erisusi, mis põhinevad etnilisel päritolul?

Peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika suurema sissetulekuga ühiskonnagrupid kasutavad rohealasid peamiselt selleks, et liikuda, et saada kehalist koormust ning lõõgastuda. Eelistatakse metsikumaid alasid, mis pole üle hooldatud ja meenutavad selle piirkonna loodusmaastikku. Need aga ei tõmba sugugi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse sisserännanuid. Meie uurimistöö näitab, et Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika etnilised grupid eelistavad hoolikamalt kujundatud ja hoolitsetud alasid. Rohealadel saadakse kokku, suheldakse, inimesi toovad kokku organiseeritud üritused ja läbimõeldud tegutsemine. Euroopas võivad haljastute kujundus­trendid mõne etnilise grupi hoopiski väliruumist tõrjuda. Ükskõik kui laialt planeerimise ja kujundamise faasis rohealasid mõtestatakse ja eri ühiskonnagruppe silmas peetakse, võivad kujunduspõhimõtted ometi barjääri luua.

Barjäärid ja rohealade eelistused on arvatavasti seotud sellega, kuidas riigiti loodust kujutatakse ja tajutakse. Mõnel pool hoopiski kardetakse loodust.

Linnastumine toimub meeletu hooga, miljonid inimesed üle maailma kolivad igal aastal linna. Nad on vähema või suurema osa oma elust veetnud maal, nad kasvasid üles maastikul, mis neid ümbritses. Enamasti on need inimesed pärit vaesetest peredest, kes on põlvest põlve sõltunud maast ja selle harimisest.

Troopilistel aladel leidubki looduses ohte, metsas viibimine pole lõõgastav jalutuskäik ja kogu aeg tuleb silmad-kõrvad lahti hoida. Niisiis ei tahagi sel­listest kohtadest pärit inimesed meelsasti linnalooduses jalutada, hoolimata sellest, et objektiivselt võttes on need turvalised.

Kui mõtleme loodusest ja kultuu­rist, siis tuleb mõelda ka selle peale, kuidas eurooplased, põhjaameeriklased ja valdavad teaduskäsitlused meie suhet loodusesse käsitlevad. Kõik need on konstrueeritud inimese ja looduse vastandamise ümber. Me näeme end loodusest lahus, vaatleme loodust kui eraldiseisvat nähtust, mis pakub meile teenuseid, mida tarbime vastavalt vajadusele. Paljudes kohtades üle ilma selline vastandumine puudub ja end nähakse looduse osana, seega on ka suhe loodusesse ja loodusest mõtlemine täiesti teistsugune.

Ka teadus peab neid eri vaatenurki rohkem arvesse võtma. Lahknevad maa­ilmavaated ja maailmast arusaamised tuleb põimida linna rohealade ja vaimse tervise teemadesse.

Vahetame teemat ja räägime ka linna tühermaadest kui rohealadest. Paljud Baltimaade ja Ida-Euroopa linnad on n-ö poorsed, neis on palju linnaehituslikke tühimikke, auke, milles nähakse vaid linna tihendamise potentsiaali. Paljud neist aukudest on ajapikku siiski kujunenud liigirikasteks tühermaadeks, mille linna elanikud on ise pargina kasutusele võtnud, kuigi linnaplaneerimise dokumentides ega registrites see ei kajastu. Need paigad on nii mõneski mõttes metsiku linnalooduse oaasid. Kas me peaksime neid käsitlema kui võimalust, kui ressurssi? Kas peaksime need tühermaad liitma linna rohealade võrgustikku?

See on hea küsimus. Paljuski vastasid juba endale ise. Tühermaadel on ökoloogiline perspektiiv, need avaldavad kindlasti mõju linlaste tervisele ja taju teravdamisele. Seega võib tõesti öelda, et tühermaades on peidus omajagu kasulikku. Ökoloogilisest vaatenurgast on sellised mitteametlikud ja isetekkelised haljasalad elurikkuse oaasid. Need alad pakuvad linnale mitmesuguseid ökosüsteemi teenuseid.

Mõne arvates on tühermaas potent­siaali vähevõitu. Kui linlasele ei meeldi metsik, omatahtsi vohav loodus, siis ei pruugita tühermaasse soosivalt suhtuda, pigem mõjub selline korrastamatus eemaletõukavalt. Kultuurides, kus metsikut loodust otsitakse ka linnast, pakuvad tühermaad just seda soovitud, kontrollimatut looduskeskkonda.

Seega määravad meie kogemused ja eelistused, milliseid rohealasid me vajame ning millised meile tervendavalt mõjuvad.

Just, meie kultuuritaust ja tõekspidamised määravad palju.

Rohealad mõjutavad vaimset tervist ja heaolu, sest pakuvad võimalusi aktiivseks kehaliseks tegevuseks – need on kohad, kus kohtutakse, suheldakse, seega tugevdatakse ja laiendatakse sotsiaalset võrgustikku. Pildil park Katmandus.

Maximilian Nawrath

Kas rohealad peavad ilmtingimata olema rohelised, et need meile kasulikud oleksid? Kas tervendavalt mõjuvad ka väiksemad ettevõtmised, ajutised projektid näiteks seal, kus puudub ligipääs rohealadele ning neid pole võimalik ka rajada?

Usun küll. Me teame, et linnas soovitakse avalike alade ja rohealade vaheldusrikkust, see tähendab, et vajalikud on ka ajutised väiksemad haljastatud nurgakesed, mida kohalikud teavad ja kasutavad. Tähtis on ka juurdepääs rohealadele, isegi tillukesed kodukandi haljastud aitavad elukeskkonda parandada ja väärindada.

Ma olen mõnda aega Berliinis elanud ja ajutise projektina tuleb kohe meelde sealne geriljaaiandus. Berliini väikesed, linna andmebaasides registreerimata ja rohujuure tasandil toimivad taskupargid tõid inimesed kokku ja suurendasid ühtekuuluvust. Piirkonna elanikud tulid toast välja, plaanisid, istutasid ja rohisid. Sellised väikesed ajutised projektid on hea ühiskonna liim, mis elanikud kokku toob ja koos hoiab.

Me rääkisime ennist kultuuritaustast ja sellest, kuidas kogemus ja uskumused mõjutavad, millistel rohealadel me end hästi tunneme. Kas rohealade väärtustest rääkimine aitab ka paremini nende hüvedest osa saada, rohealade erinevusi ja väärtust paremini mõista?

Jah, kommunikatsioonist on kindlasti tulu. Meil on tõendeid, et sellest, kuidas tajutakse oma suhet loodusega, sõltub ka see, millist heaolu linna rohealad pakuvad. Kui keegi peab end looduskaugeks, saab ta linnalooduses viibimi­sest vähem kasu. Kui püüame inimest ja loodust lähendada ning räägime hüve­dest, mida looduses viibimine, ka linnas, pakub, siis suureneb rohealadest saadav rahulolu.

Sa ütled, et linna rohealad ei tohiks olla luksus, vaid linnaelaniku põhiõigus. Linnas peavad kõik pääsema parki, metsa, skväärile või naabruskonna rohelisele nurgakesele olenemata sissetulekust ja päritolust. Loomulikult ma nõustun sellega. Aga alati ei ole võimalik ideaalseid võimalusi luua. Milliseid rohealasid on linnas igal juhul vaja? Millest ei saa kuidagi loobuda, kui täiuslikke tingimusi luua pole võimalik?

Rohealade kavandamisel ja disainimisel tuleb igal juhul arvesse võtta kogu olemasolev: kultuur, keskkond ja harjumused. Ainult nii on võimalik luua paik, mis pakub kõige rohkem hüvesid. Universaalset ja igale juhtumile sobivat valemit pole olemas.

Euroopa linnade rohealadelt eeldatakse, et need oleksid kohtumis- ja suhtlemispaigad, neisse tuleb luua sportimisvõimalused, kehalist aktiivsust soodustav taristu. Teatavasti eelistatakse lihtsat keskkonda, mis on tajutav ja arusaadav. Tähtis on ka turvalisus, mis omakorda sõltub ühiskonna normidest ja kultuurist. Loomulikult mõjub alati meeldivalt ka puhas keskkond.

Teaduskirjanduses räägitakse palju rohealade osast sotsiaalse sidususe ja ühtekuuluvustunde loomisel. Kas sa oled oma uurimustöös kokku puutunud ka üksi olemise vajadusega ja sellega, et roheala on selleks hea paik? Eestis näiteks minnakse loodusesse omaette olemist nautima.

Kindlasti on vaja aeg-ajalt kõigest eemal olla. See joonistus välja ka meie Katmandu uuringust. Sealne perekond erineb Euroopa omast väga palju. Mitu põlvkonda elab tihedalt ühes majas koos, raske on leida omaette olemise nurgakest. Nii ütlesid paljud, kellega rääkisime, et linna rohealad pakuvad neile võimalust kõigest ja kõigist eemaldumiseks.

Üleilmne COVIDi pandeemia andis üksiolemisele hoopis uue tähenduse.

Jah, nii see on.

Ma püüan meie vestluse asetada praegu Euroopas toimuvate sündmuste konteksti. Näeme, kuidas Ukrainas linnu hävitatakse. Me ei tea, millal ja kuidas sõda lõpeb, kuid millalgi see aeg siiski saabub, kui linnad tuleb taas üles ehitada. Mitte ainult hoonestus, vaid ka rohelised alad, sest need on tervenemiseks hädavajalikud. Sa rääkisid, millistele kriteeriumidele peavad rohealad vastama. Kuidas neid tingimusi kohandada olukordadele, kus raha napib ja rohkem tuleb mõelda odavatele ajutistele lahendustele? Sellise probleemi ees pole mitte ainult Ukraina, vaid kõik sõjalistes konfliktides purustatud linnad.

Ühiskonnas, kus on üle elatud nii traumaatiline nähtus nagu sõda, tõusevad pinnale vaimse tervise probleemid. Kui konflikt lõpeb, loodan väga, et see juhtub peagi, on linnades vaja ka avalikku ruumi ja rohealasid. Seega peaks keskenduma nende paikade loomisele kiiresti ja vähese ressursiga. Ka siin tuleb silmas pidada, et nii palju kui on inimesi, on ka rohealade eelistusi. Kui vähegi võimalik, tuleks seda silmas pidada.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht