Sisemine rohepööre

Senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma pigem häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.

TRIIN TALK

Paar aastat tagasi püstitas Jarmo Kauge ühes intervjuus küsimuse, kas häbitunne võib maailma päästa.¹ See on jäänud mind kummitama: iga kord poes kilekotti võttes või sellest loobudes, reisil lennuhäbi trotsides või üha enam sõitmata jättes, kasutatud asjade poes sobrades ja end mõttes siunates, miks sellele nii palju aega raisata, kui kõik vajaliku võib saada lähimast kaubanduskeskusest. Kas üritan omast arust maailma päästa? Mis see aitab, kui kõik teised kulutavad ikka, nagu homset polekski?

Taipasin, et ma ei ole selle kummitava küsimusega sugugi üksi, kui üks kolleeg küsis kohvinurgas nagu muu seas, kas ka mulle tundub, et oleme läbimas väga põhimõttelist pööret oma suhtumises esemetesse, kuidagi seoses uusmaterialismi ja rohepöördega. Jah, just täpselt selline tunne ongi, juba mitu aastat ja väga tugevalt. Väga lühidalt võib selle muutuse kokku võtta nii: senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.

Seda põhimõttelist suurt pööret on raske märgata, kuna see ei väljendu eriti mitte milleski. Neil, kes on selle läbi teinud, ei ole ette näidata midagi uut ega silmapaistvat: ei edevaid riideid, autot, eksootilisi puhkusepilte ega uut mööblitki. Pööre, nimetagem seda sisemiseks rohepöördeks, ilmutab end väga vargsi paljude inimeste valikutes ja ütlustes, mis veel kümme aastat tagasi oleksid paistnud kummalised, aga nüüd on saanud valdavaks – vähemalt selles ühiskonna osas, millega kokku puutun. Toon mõned näited, et see väga suur, ent nähtamatu pööre tuleks rohkem päevavalgele.

Asju parandatakse taas

Ühe koosolekulaua taga tuli linnavalitsuse prouadega (kõigil head ja väga head töökohad) jutuks, et üle pika aja nõelutakse taas sokke. Täpsemalt: üks neist teatas, et on jälle oma sokke parandama hakanud, ja küsis üle laua, kas teised ka. Vastuseks kostis üldine heakskiitev mõmin (ikkagi eestlased). Võib-olla kõik seda ei tee, aga igatahes valitses selge üksmeel selles, et hea toon on jätta endast seltskonnas mulje kui agarast sokinõelujast. Üks prouadest lisas, et laseb rõivaid parandada ja kohandada, isegi kui see on kallis, näiteks maksis ta mõne riideeseme kitsamaks õmblemise eest üle 300 euro. Selle raha eest saanuks juba mitu uut rõivast, aga kui sisemine rohepööre on läbitud, ei ole sel tähtsust, kuna uues väärtussüsteemis on iga parandatud asi põhimõtteliselt parem kui uus.

Parandamist-restaureerimist õpetatakse paljudel koolitustel, kuid viimasel ajal on eriti esile tõusnud sellised, kus parandamist käsitletakse kintsugi või teraapia mõiste kaudu. See seab parandamise hoopis teise valgusse kui seni: tüütu töö, mida pidi oma asjade korrastamiseks tegema, kui ei olnud raha uusi osta, on nüüd palju auväärsem tegevus.

Kintsugi analoogia võimaldab vaadelda mis tahes parandatud asja, isegi nõelutud sokke ja kindaid, väärindatuna – nii nagu Jaapanis kuldse lakiga kokkuliimitud nõusid. Paranduskohta ei pea häbenema ega peitma, see võib olla julgelt nähtaval kui märk aeganõudvast käsitööst, mida on esemesse pikema eluea andmiseks panustatud.

Parandamiskoolitus võib toimida sarnaselt teiste tegevusteraapiatega, aga miks mitte ka ökoärevust leevendava teraapiana, mille peamine eesmärk pole parandatud ese, vaid rahustav teadmine, et osaleja on keskkonnakriisi pidurdamiseks oma kätega natukenegi midagi ära teinud. „Et oleks kas või paar asja prügimäel vähem,“ põhjendas oma tegevust Naked Islandi töökojas kintsugi-koolituse läbiviija. Parandatud asi on saanud väärtuseks, kuna tänu parandamisele on jäänud mõni asi prügimäele viimata ja mõni uus asi ostmata.

Varem sellist väärtuskategooriat ei olnud: vana eseme või ehitise puhul oleme rääkinud selle kasutusväärtusest ja mittekasutusväärtusest, mis hõlmab kõikvõimalikke kultuuripärandi, identiteedi ja mäluga seotud väärtusi. Parandamisega lisandub asja muudele väärtustele uudne ökoeetiline kihistus, mis aitab leevendada „ängi, mis tuleneb sellest, et käitud küll [—] kapitalistliku moraali raamistikus, kuid hinges pitsitab miski, mis ütleb, et uue kohvimasina ostmine pole õige“.² Sellesama ängi summutamiseks, mis tekib teadmiste ja tarbimisharjumuste vahelisest dissonantsist, pakkusid Kadarik Tüür Arhitektid näitusel „Majad, mida me vajame“ irooniliselt välja maa-aluse prügitempli, „kus pärast rituaalset jäätmete äratoomist on inimene puhastunud ja võib südamerahuga minna Viru keskusesse uute teksade järele“.³ Parandamine toimib nagu rituaal selles fiktiivses prügitemplis, mis aitab leevendada häbitunnet kõikide nende ostetud ja prügimäele saadetud kohvimasinate ja teksade pärast.

Taaskasutus on normaalne

Populaarseimad tegevused, mida turistid sihtkohas teevad, olevat jalutamine, kohvikutes ja poodides käimine. Oma lähema sõpruskonna pealt vaadates peaksin täpsustama, et poodides käimine tähendab peamiselt taaskasutuskaupluste väisamist. Tõesti ei mäleta kordagi, et oleksin sõbrannadega mõnda uute riiete poodi külastanud, küll aga tuleb igas külastatavas linnas tingimata otsida üles kohalikud kaltsukad ja korraldada üks korralik aaretejaht. Küsimus ei ole seejuures sugugi rahas – kohvikutes-baarides, spaades ja külaliskorterites kulutame korralikult ja mingi häbi­tundeta, sest kohalikku majandust tuleb ju toetada, eriti viimaste aastate koroona­piirangute vaheliste pauside ajal.

Taaskasutuspoodidest ostetud riided on normaalsus ka palju nooremate seas. Üks bakalaureusetudeng jagas, kuidas alati, kui tema tutvuskonnas hakatakse rääkima, kust mõni ese pärineb ja vastad näiteks, et Liivalaia uskast⁴, siis kõik vestluses olijad elavnevad ja hakkavad muljetama, mida nad samast kohast on leidnud, või kurtma, et nendel ei ole selles kohas kunagi õnne olnud. Ja kui kellelgi sattusid jalas olema kiirmoeketist ostetud uued püksid, tunnistas ta häbitundega, kuidas tõesti on teinud kuradiga diili ostes need H&Mist ega suuda ise ka uskuda, et ta seda tegi. Kusjuures sokkide nõelumine, mis 40+ prouadele oli midagi taasavastuslikku, on nendele 20+ noortele tavapärane, lihtsalt alati on nii tehtud.

Koos uute asjade staatuse muutumisega on läbi saanud ka aeg, mil igaks tähtpäevaks tuli viia kingiks mõni uus ese. Viimasel ajal on enamiku sünnipäevalaste palve külalistele: ärge te mingil juhul kingitusi tooge – kui, siis toitu-jooki või ümbrik. Mul õnnestus isegi läinud jõulud veeta asjavabalt, kuna nii lähemad sõbrad kui ka sugulased loobusid esimest korda ja spontaanselt üksteisele uute asjade kinkimisest. Sõpraderingis kingiti eranditult kasutatud või kodus üle olevaid asju, näiteks taaskasutuspoest leitud pusa ja kodus seisma jäänud korv, aastate jooksul kogunenud avamata meepurgid ja raamatu topelteksemplar. Sugulaste ringis moondusid jõulukingitused nooremate initsiatiivil toidupakkideks. Mõned toidupakid olid samuti varjamatult teisel ringil, näiteks võis pakist leida doktorivorsti lati, mis oli nädal varem olnud ühe sugulase doktorantuuri lõpetamise kingituse osa. Ja miks mitte – selge see, et ka endal üle jäänud toit tuleb teistele sokutada, mitte ära visata.

Raiskamist on valus vaadata

Kui uute esemete ja muude keskkonnaressursside raiskamine on liikunud kategooriast „ihaldusväärne ja tore, minu tegutsemisvabaduse osa“ kategooriasse „halb, püüan seda vältida“, hakkab igasuguse raiskamine tekitama siirast soovi see lõpetada.

Olen seda tähele pannud eriti endast nooremate juures. Näiteks kui lasin pärast jõulupidu nõusid pestes kuumal kraaniveel pikalt ja suure survega joosta (suure poti leotamiseks, aga see ei paistnud kraanikausist välja), sekkus üks noorem sugulane. Veearve ei olnud selles majas tema maksta, nii et asi ei olnud kindlasti rahas. Ta lihtsalt ei suutnud pealt vaadata, kuidas soe vesi lihtsalt niisama kraanist alla jookseb, ütles, et seda on valus vaadata. Samasugust valu vee raiskamise pärast kirjeldas ka bakalaureuse­tudeng: „Olen korduvalt oma emaga tõsiselt tülli läinud, sest ta laseb terve aeg nõusid pestes veel lihtsalt joosta. Eriti rõve on Ameerika filmides see, kuidas hambapesu ajal vesi jookseb, me vahel kodus kerime edasi neid hetki.“ Põlvkondadevaheline veekasutuse erinevus paistab silma ka spordiklubi duširuumis: vanemad prouad kõnnivad vahel rahulikult duši alt minema ja jätavad vee ladinal jooksma, seejärel astub kiirel sammul ligi mõni noorem ning keerab kraani kinni. Mingit rahalist kokkuhoidu sellega ei saavuta, see on lihtsalt intuitiivne käitumine, et lõpetada olukord, mida on ebameeldiv pealt vaadata.

Mis tasub end ära

Hiljuti viisin kolme euro eest ostetud seeliku 23 euro eest parandusse. Nii odava asja parandamine ei tasu ära, mõistlikum on osta uus – olnuks pöörde-eelne reaktsioon sellisele tegevusele. Seades eesmärgiks ressursside raiskamise vältimise muutub see loogika aga täielikult. Eseme parandamisele kuluvat raha tuleb kõrvutada mitte ainult analoogse eseme hinnaga, vaid ka taaskasutuspoodidest uue sarnase asja otsimisele kuluva teadmata pika ajaga ja liita sellele ühe väikese parandatava vea pärast korraliku asja prügimäele saatmise häbitunne. Selle valemi järgi arvutades tasub parandamine ja taaskasutus end peaaegu alati ära.

Hiljuti pidasime huvitava vestluse eespool korduvalt mainitud tudengi ja ühe kogenud keskkonnaspetsialistiga ehitusmaterjalide taaskasutuse teemal. Noorele, kelle omailmas on taaskasutuspoed, sokinõelumine ja veekraani võimalikult kiiresti kinni keeramine normaalne ja intuitiivne tegevus, näis iseenesestmõistetav, et ka igasugune ehitusmaterjali taaskasutamine on põhjendatud ainuüksi sellega, et selle võrra saab jätta uue materjali tootmata ja kasutatava ehitusmaterjali teede täiteks purustamata. Kogenud spetsialist püstitas aga küsimuse, mis tingimustel see end ära tasub, et tegu poleks lihtsalt taaskasutusega taaskasutuse pärast. Huvitav, kas argument „et ei peaks oma uut maja häbenema nagu kiirmoeketi pükse“ sobiks?

Häbitundest ühiskondliku hukkamõistuni

Ökoloog Tuul Sepp avaldas sellesama „Majad, mida me vajame“ näituse kogumikus artikli sellest, kuidas iga liik loob endale instinktiivselt elamiseks võimalikult mugava ökoniši. Inimkond on selles erakordselt osav ning igal põlvkonnal on järjest keerulisem tajuda, milline oleks keskkond, kui seda ei mõjutaks inimese nišiloome. Selle asemel võtab iga põlvkond algseisuks sellise keskkonna, millesse sünnib ja nihutab selle piire muudkui edasi. Agressiivne nišiloome ei ole looduses midagi erakordset: liigid, mis seda liiga agaralt teevad, hävitavad oma elupaiga ja liiguvad mujale edasi või surevad välja. Evolutsioon ei ole pannud nišiloomele pähe päitseid, mis takistaksid sellega üle piiri minemast, selle käigus võivad elusolendid vabalt keskkonnaressursse üle tarbida ja seetõttu ise hävida. Inimese nišiloome (endale hästi mugava pesa ehitamine betoonist ja terasest, kütte- ja jahutussüsteemidest, mootortranspordivahenditest, kiirmoest, ühekordsetest plastpakendtest jne) hõlmab kogu planeeti ja minna pole meil siit kuhugi. Sepp kirjeldas inimkonna kaht tulevikustsenaariumi niimoodi: järgides oma primitiivseid instinkte kaotame enamiku toimivatest ökosüsteemidest, kus me ise elada saame, või murrame välja liigikitsa silmaringiga loomakese käitumisest ning „rakendades üha paremaid teaduslikke teadmisi, muudame põllumajanduse ja loodusressursside kasutamise tõhusamaks, mõistes samal ajal hukka instinkti tarbida üha rohkem ja rohkem“.⁵

Ilmselt just see tänapäeva külluseajastul tarbetu ületarbimisinstinkti hukkamõistmine ongi toimumas või juba toimunud, vähemalt teatavates ringkondades. Kindlasti ei pretendeeri need mõned näited esindama kogu ühiskonda, aga kuna sisemise rohepöörde märke on näha nii nooremate kui vanemate seas, nii sõprade, kolleegide kui sugulaste ringis, paistab, et see on juba üsna laialt levinud. Järeldada võib sellest kõigest ehk nii palju, et nõelutud sokke ei ole enam vaja häbeneda. Pigem vastupidi.

1 Merle Karro-Kalberg, Kas häbitunne päästab maailma? – Sirp 2. VII 2021.

2 Karola Jaakson, Alternatiivse doxa võimalikkusest. – Sirp 16. XII 2022.

3 Kadarik Tüür Arhitektid, Prügitempel. – Majad, mida me vajame, Eesti Arhitektuurimuuseum 2021.

4 Uska ehk uuskasutuskeskus – toim.

5 Tuul Sepp, Kodu evolutsioon. – Jarmo Kauge, Majad, mida me vajame, Eesti Arhitektuurimuuseum 2021.