Seitse aastat õnnelikku armastust

Maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum keskendub koostööd ja kaasamist väärtustavate väliruumide loomisele. Nende tööde signatuur on „atmosfäärilisus“.

ANNA-LIISA UNT

TajuRuumi maastikuarhitekte tunnustati 2018. aastal Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemiaga. Kuna nominentide hulka pääses korraga neli nende tööd, otsustas Eesti arhitektuuripreemiate žürii tunnustada esmakordselt kogu bürood.

Asutasite 2011. aastal värskelt kooli lõpetanutena tüdrukutega (Terje Ong, Liina Einla, Kerli Irbo, Jaanika Sokman) oma büroo, Edgar Kaare liitus paar aasta hiljem. Kuidas te praegu sellele tükile tagasi vaatate?

Terje Ong: Siin mängisid kokku kaks olulist faktorit: õnn ja täiesti siiras naiivsus. Olime kõik ülikooli ajal kas õppinud või käinud praktikal Eestist väljas, saanud siit-sealt kaasa piisavalt idealismi ja hirm reaalsuse ees ei tõmmanud õhinat alla. Seega ei teadnud me siinse turu painete kohta midagi – ja hea oligi. See andis iseseisvalt alustamiseks hea hoo. Meil ei olnud ju esialgu mingit kliendibaasi ja sedasi nullist alustada oli tõesti keeruline. Esimesed tööpakkumised ja hankevõidud olid pigem õnnelik juhus, aga saime sellega jala ukse vahele. Alustasime väga suure entusiasmiga ja lõime täiesti oma töökorralduse: mõtestasime kohati lähteülesanded ringi, kaasasime jooksvalt ja aktiivselt nii tellijaid kui tulevasi ruumikasutajaid. Koondasime iga tööga enda ümber rohkelt abilisi. Täiesti omapäi tegutsedes ei oleks asjad kindlasti sel määral õnnestunud. Nii meie tööd toetavate asjatundjate võrgustik muudkui kasvas.

Edgar Kaare: Tegelikult ei olnud ka Eesti turg sellel ajal veel päris paika loksunud. Tellijad ei olnud pooltki nii teadlikud kui nüüd, büroosid oli vähe ja needki tegelesid üksikute tööridadega: enamik koostas detailplaneeringuid või parkide (rekonstrueerimis)projekte. Töötati pigem büroode kinnises ringis, võrdlemisi rangelt oma käekirjaga.

Ong: Ja täpselt seda me ei soovinud, nii et õnneks ei astunud me alustades kellelegi valusalt kanna peale. Startisime Tartu loomemajanduskeskuse ühe inkubaatoriettevõttena ja tegime läbi ka Tartu Ärinõuandla konsultatsiooni – mõlemad aitasid väga hästi eesmärke defineerida. Pidime alustuseks koostama ja kaitsma oma äriplaani. Uurisime, kuidas maastikuarhitektuuri bürood ennast brändivad, millistes niššides tegutsetakse. Lõime oma näo veel enne, kui ühegi projektiga alustasime. Olime algusest peale veendunud, et detailplaneerimisega me tegelema hakata ei soovi, meid tõmbas selgesti koostööd väärtustavate väliruumi ehitusprojektide poole. Lubasime endale, et ei täida kunagi ainult ette antud miinimumlähteülesannet.

Kuivõrd teil noorte naistena maskuliinses ehitussektoris ennast tõestada tuli? Ja kui te polnud enam tüdrukute­bänd, kas see tõi teie põhimõtetesse mingeid muudatusi?

Liina Einla: Mulle tundub, et põhimõtted on kogu aeg koos meiega küpsenud, aga et need oleksid segameeskonnas teistsugused, seda me küll ei tunneta. Büroos ei ole tööprotsessis loomulikult sool mingit tähtsust. Oleme oma põhituumikuga – mina, Terje Ong, Kerli Irbo, Jaanika Sokman ja Edgar Kaare – kõik kursusekaaslased ja näinud üksteist igasugustes olukordades.

Ong: Kontoris põhineb rollijaotus hoopis teistel alustel. Raske on olnud pigem ehitusjärelevalve käigus õues või projektikoosolekutel. Kui keegi kipub seal sinust üle sõitma, on peamine hoida oma eesmärgid silma ees, jääda hästi rahulikuks ning vastaspool ära kuulata, ükskõik kui õhku täis teine ka ei ole ja kui põhimõtteliselt ta esialgu naisprojekteerija märkusi ei arvesta. Lõpuks saab ühe või teise märkuse mõte ikka selgeks ja sellest tekib vastastikune usaldus. Need on olnud üksikud juhtumid. Enamik ehitajaid on olnud siiski hingega asja juures. Alguses küll kiruvad rasket või ootamatut asja, aga tegelikult on kõrvalt näha, et ka neile pakuvad uued ülesanded hasarti ja pinget.

Kerli Irbo: Esimestel aastatel panid mõned olukorrad siiski kulmu kergitama – aga eks me olimegi siis väga noored. Mäletan üht korda projektikoosolekult, kui tellija alustas sõnadega: „Tütrekesed, võtke ikka teed ja kooki ka.“ Nüüdseks oleme tellijatele juba tuttavad ja mingit patroneerivat suhtumist enamasti ei tunneta.

Ong: Pigem hoiatati meid loomemajanduskeskuse inkubaatoris sõpradega ühise ettevõtte loomise ohtude eest, aga, nagu Liina ütles, meid seob pikk ajalugu, mingi eriline teineteisemõistmine ja empaatia. Seetõttu on meie büroo olnud jätkuvalt võimalik ja edukas. Me ei rõhutanud seda eraldi, et oleme tüdrukutebüroo, see polnud meie eesmärk. Abiliste, töötajate ja praktikantide tõttu muutub büroo koosseis kogu aeg ja sõltub pigem inimeste oskustest ja omavahelisest klapist kui soost.

Kuidas olete omavahel rollid jaotanud? Ühe projekti raames tuleb lahendada väga erinevaid ülesandeid, teid on aga põhikohaga kokku kolm-neli inimest.

Ong: Siin tulebki mängu meie usaldus ja usk koostöösse. Kaasasime esimestest töödest alates mitmed oma ala spetsialistid nii teema paremaks mõistmiseks – nt liikumislabor, lasteaiaõpetajad, rulatajad – kui ka tehniliste detailide, nt vertikaalplaneerimise ja välisvalgustuse lahendamiseks.

Irbo: Projektides jaotame rollid vastavalt iga inimese erialasele tugevusele ja huvidele. Kaasamine on olnud üks meie põhilisi meetodeid, tihti alustame sellega juba enne projekteerimisprotsessi, et kohalikult kogukonnalt sisend saada.

Einla: Büroo on nagu seade, millele saab vastavalt eesmärgile uusi osi juurde liita ja vajadusel jälle ära võtta. See ei ole mingi umbne kamber. Praegu on meil erakordselt vähe põhikohaga töötajaid, sest kõik tegutsevad pea värskena hoidmiseks lisaks veel oma südameasjadega. Büroo osas ei tähenda see, et oleme alla andnud, vaid selles väljendubki TajuRuumi koosluse kontseptsioon. Kõik selles seltskonnas soovivad teha erialast tööd, aga igaühel on voli tulla ja minna siis, kui selleks on tarvidus.

Kaare: Töökohti on kontoris praegu neljale inimesele, aga koha peal on, jah, inimesi praegu vähem. Nüüd saame ka juba tööde osas valivad olla: ütleme poolele päringutest ära, sest tähtajad on ebareaalsed. Selles osas jätab ehituskultuur siin veel soovida. Keegi ei tohiks tegelikult neid lühikeste tähtaegadega projekte ette võtta, see loob kohe võimaluse kiirelt läbi põleda.

Ong: Oleme oma põhituumikus seda nelja töökohta kogu aeg hoidnud, sest neljakesi saab häda pärast läbi. Alati peab töövalmis olema kaks projektijuhti – ka niisugune väike büroo ei saa vähemaga läbi – ning 2-3 täis- või poole kohaga projekteerijat. Kui inimesi on rohkem, saab tööjaotuse vajadusel ümber mängida ja seda teeme iga töö juures. Komplekteerime konkursside tarvis konkreetseks ülesandeks sobiva koosluse, sama on temaatiliste projektidega.

Kaare: Koostööd tehes saavad kõik kogemusi juurde, sest probleemide lahenduskäigud ja neist sõltuvad tulemused on kogu aeg muutuses. Maastikuehitus on Eestis veel algfaasis, just ehitajatel ja inseneridel pole tihti projekteerijat toetavaid lahendusi. Tehnoloogiatele ja materjalidele on raske leida alternatiivi, aga tuleb rõhutada, et enamik ehitajaid on teistsuguse mõtlemisega siiski hästi kaasa tulnud ja hakanud ise katsetama. Tööjooniste ja ehituskirjelduse vormistamisel peab muidugi alati olema ettevaatlik, sest peab arvestama keskmise ehitajaga ja üritama leida kesktee. Kui ajad detailides asja üle võlli, võib kõik päris untsu minna. Julge peab siiski olema, kuigi tõsi, mõnikord oleme ideede ja nõudmistega liiga julged olnud. Siis tuleb lihtsalt ise väga palju lisatööd teha, nt uurida toodete ja viimistlusvõimaluste kohta. Aga eks see ole Eestis arenemisjärgus ja kõik saavad kogu aeg targemaks. Kui osalistel – nii projekteerijal, tellijal kui ka ehitajal – on ühtemoodi hirm tundmatuse ees, siis tekib automaatselt mingi siduv ühisosa. Kõik panustavad, et lõpptulemus saaks võimalikult hea, ja jagavad seega ühtlasi ka vastutust.

TajuRuum rõhub nimes pehmetele väärtustele, aga ülesanded, mida iga päev lahendada tuleb, on väga tehnilised. Kuidas kajastub atmosfäärilisuse suund teie töödes?

Irbo: Enne büroo loomist korraldasime rühmitusena väikesemõõdulisi sekkumisi ja aktsioone: täiendasime linna kootud grafitiga, viisime oma eriala üliõpilaste seas läbi loovkirjutamise töötube. Selleks oli tarvis mingit ühist nimetajat ja TajuRuum oli meie meelest selleks ainuõige. Teisi tõsiseid nimekandidaate nagu polnudki ja hiljem kandus see loomuliku jätkuna büroole üle.

Einla: „Atmosfäärilisus“ ongi meie signatuur, rõhume sellele igas töös. Tegelen ise aktiivselt ka muusikaga ja hindan ruumi tajumisel väga kõrgelt neid aspekte, mida pelgalt kahemõõtmelisel plaanijoonisel ei saagi edasi anda.

Mida peate maastikuarhitektina töötades kõige olulisemaks? Milline on pealisülesanne, mida iga kord lahendate?

Einla: Maastikuarhitektuur on valdkonnana väga lai. Väikeses büroos tööd tehes peaksid kõigest kõike teadma, aga tegelikult tead ikka liiga vähe. Valisin seetõttu ise oma nišiks välisvalgustuse ja õpin praegu Saksamaal (Hochschule Wismar) magistriprogrammis arhitektuuri käsitlevat valgustusdisaini. Meil on pimedat aega nii palju ja valgustus on erakordselt oluline, et ruumis oleks üldse võimalik liikuda, samuti emotsionaalselt. Tartu Toomemäe Tähetorni platsi töös on see ka väga tugevalt sees. Konkursi võidutöö ise on tegelikult pigem skemaatiline: peamiselt on kirjeldatud uut tekkivat ruumikvaliteeti ja selle ilmet.

Irbo: Mulle on oluline ruumi ja kasutaja suhe. Kirjutasin oma magistritöö mängivast inimesest (homo ludens), uurisin võimalusi, kuidas jätta väliruumile alati juurde mängulisuse element. See hõlmab nii programmilisi asju, mis tuleb töösse sisse kirjutada, kui ka vastupidi, mingite otste kokku sõlmimata jätmist, et kasutaja saaks ise sekkuda. Selleks saab luua algtingimused, nagu lõuendi, mida kasutaja saab oma tegevusega täitma hakata.

Ong: Minu huvisuunad kattuvad Kerli omadega osaliselt. Elasin ülikooli ajal kesklinnas ja käisin läbi inimestega, kes liikusid väga erinevaid radu mööda. Tunnetasin siis esimest korda, et liikumistee tõttu kujunevad vaatenurgad võivad olla väga erinevad. Minu eriline tähelepanu kuulub laste ja noorte liikuvusele, nii ruumiloome puhul kui ka programmiliselt ehk kuidas inimesed õue saada. Kui vaadata praegu – või ka 50 aastat tagasi – neid, kes on seotud subkultuuridega, mis baseeruvad liikumisel, olgu see tants, rula, rattasõit, siis ei ole nende hulgas inimesi, kes oleksid oma vormi või tervisega kimpus. Just selle osaga tervisest, mis sõltub otseselt kehalisest aktiivsusest.

Kaare: Mind huvitab maastikuarhitekti kui projektijuhi positsioon – kuidas meeskonnana tulemuseni jõuda? Kuidas korraldada büroo tööd lähteülesandest valmis objektini. See on nähtamatu, aga väga huvitav ja suure tähtsusega roll ning selle omandab ainult kasvades. Kui keegi oleks varem ükskõik kellelt meist küsinud, kas projektijuhtumine tundub paeluv, oleksime ilmselt öelnud kindla ei. Praegu näib see täiesti loogiline töörida.

Olete valdkonnas peaaegu kaheksa aastat tegutsenud ja oskate selle arengule kriitiliselt tagasi vaadata. Kuidas maastikuarhitektuuril Eestis läheb?

Irbo: Ülikoolist tuleb pidevalt uusi inimesi juurde, aga – kuhu nad kaovad? Nõudlus väärt professionaalide järele on väga suur. Mulle tundub, et võtmeküsimus on sütitamises, inimestes, kes oleksid eeskujuks. Praeguse seisu osas olen pigem kriitiline. Maastikuarhitektuur nagu arhitektuurgi on raske eriala, mis sobib väga vähestele. Kas sisseastujad üldse mõistavad, kuhu nad satuvad? Iseenesest on muidugi maastikuarhitektuuri lõpetajate suur arv ühiskonnale igal juhul kasulik – need on keskkonnateadlikud inimesed.

Ong: Mingit revolutsiooni on vaja, sest erialaüliõpilasi ei ole praegu üldse pildil näha. Oluline on suure pildi tunnetamine, ruumi toimimisest arusaamine ja otseses mõttes teemast sõltuvusse sattumine. Siin on õpikeskkonnal väga suur roll. Teine küsimus on ruumiharidus. Ruumiküsimustes peaksid kõik olema teadlikumad. Kui neile teemadele tähelepanu pööratakse, hakkavad inimesed selle vastu ka ise rohkem huvi üles näitama ja paremat nõudma. Ruumihariduse esimesed sammud üldhariduskoolides on hindamatu väärtusega algatus, mis kogub loodetavasti järjest hoogu. Siin saab igaüks midagi ise ära teha. Ka meie saime büroona alustada tänu sellele, et oli teadlikke tellijaid, kes meisse uskusid. Õnne peab olema ja vedanud on meil küll kõvasti.