Ruumiloome tulevik linnaarhitekti pilguga

Ka Eestis on arhitekte ja maastikuarhitekte, kes peavad keskkonnajälje vähendamist tähtsaks.

ANGEELIKA PÄRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

23. novembril toimus Viimsi Artiumis Eesti Arhitektide Liidu korraldatud, paraku mitu aastat edasi lükatud rahvusvaheline konverents „Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes“, mis tõi värskesse blackbox’i kokku peale meie oma esinejate ka mõned välismaalt. Alati on huvitav teada saada, mida mujal tehakse, mis on prioriteet, mida hinnatakse ning millises suunas liigutakse. Sellest, et vanamoodi enam elada ei saa, on vist igaüks aru saanud. Mida suurem on mastaap, seda raskem on sõnastada eesmärke nii, et need ei jääks paljalt loosungiteks ega puudutaks ainult filosoofilist tasandit. Rohepööre puutub igasse eluvaldkonda, aga üle 30% kasvuhoonegaaside kogu heitkogusest tekib Eestis ehitussektoris. See protsent on saadud hoonete energiatarbimist arvestades, aga ei sisalda hoonete ehitusmaterjalide tootmise, transpordi ja ehitusjäätmete taaskasutamise süsihappe­gaasi heidet. Meil isegi puuduvad selle kohta piisavad andmed. Konverents õhutas mind avama linnaarhitekti vaadet, millest võtta eeskuju ja mida kohandada oma igapäevases planeerimis- ja linna­kujundustegevuses.

Konverentsile oli kutsutud Brüsseli peaarhitekt Kristiaan Borret, kes rääkis oma tiimi igapäevastest tööülesannetest linnaplaneerimisel. Poole ajast võtab enda alla arhitektuurivõistluste korraldamine (ka erasektorile) ning nende lähteülesannete koostamine. Huvitatud pooled kaasatakse juba protsessi alguses: arutatakse mahtude paiknemise ja funktsioonide määratlemise, olemasoleva ärakasutamise ning uuesti mõtestamise võimaluste üle. Arutada ja vaielda tuleb võimalikult varakult, et kellegi töö ei osutuks hiljem mõttetuks. Borret rõhutas, et lähteülesande lahutamatu osa on kindlasti näidata hoonemahtude paigutamise võimalusi, see ei koosne ainult tekstist ja Exceli tabelist. Kõik see kõlab loogiliselt ning on enamasti hea tava ka meil, aga mõnikord on toeks seegi, et juba omaks võetud lähenemist kinnitab mõni palju suurema linna linnaarhitekt.

Autokesksete tänavate ümbermõtestamine käib ka suuremates linnades, kus varem neljarattalise prioriteeti keegi kahtluse alla ei seadnud. Kristiaan Borret tutvustas linnaplaneerimise põhimõtteid, mida nad üritavad Brüsselis järgima hakata. Näiteks 50% kogu tänavaalast peab moodustama kõik muu peale autoliikluse: jalg- ja kergliiklusteed, ühistranspordi liinivõrk, puud, pingid, mänguelemendid jne. Samuti tuleb fikseerida tänavate rekonstrueerimisel kõrghaljastuse osakaal, et leevendada linnadesse juba tekkinud kuumasaarte mõju. Hoonestustiheduse kaardi puhul on õigupoolest tegemist kuumasaarte kaardiga: mida rohkem hooneid, seda vähem leevendust kuumal suvepäeval. Kaart näitab, millele keskenduda. Samuti on fikseeritud planeeritava kortermaja ühe korteri kohta haljasala suurus igas hoovis (Brüsselis on see neli ruutmeetrit). Loomulikult on meilgi linna üldplaneeringus kirjas haljastusprotsent olenevalt krundi funktsioonist, aga see on pigem üldine ega sõltu inimeste hulgast. Projekteeritaval korteril, kus on rohkem kui üks magamisuba, ei tohi aknad jääda vaid hoone ühele küljele, see tähendab, et korter peab olema läbi maja planeeringuga. See võimaldab linna tihendades olla paindlikum.

Rakveres on juba aastaid kokku korjatud kõik tänavakivid, mis kuskilt üles võetakse, need vahepeal ladustatud ning võimalusel mingis teises kohas taaskasutatud.

Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja / Scanpix

Kristiaan Borret rääkis ka linnaelanike ruumiloome-ettepanekutest. Neid detaile peab alati kaaluma ja analüüsima üldkontekstis. Ta tõi näite väiksest kitsaste kõnniteedega tänavast, mida mööda lapsed hommikuti kooli lähevad. Turvalisuse tagamiseks piirati autode liikumist tänaval – väga lihtne elluviidav muudatus. Näiteid kodanikualgatuse ning selle elluviimise kohta kuulis teisigi. Kui suur pilt on paigas, saab sellega integreerida väikesi lisandusi.

Tihti on küsimuse all, kas ehitada uus või kohandada vana. Ikka tahetakse minna lihtsama vastupanu teed, võtta kõik nullini maha ja ehitada uus hoone – selge, arusaadav ning üheselt lahendatav ülesanne. Mujal, ka suurtes ja tihedates kesklinnades, kus ehitus­tegevus on niigi komplitseeritud, võetakse kasutusele n-ö peenmehaanika ehk ollakse väga ratsionaalsed vana ja uue komponeerimisel. Komme tuua ehitusplatsile kuskilt mujalt demonteeritud elemente hakkab meilgi vaikselt hoogu koguma. Olen isegi aidanud komponeerida fassaadi, kuhu tuli paigaldada vanad aknad. Samuti oleme juba aastaid Rakveres kokku korjanud kõik tänavakivid, mis kuskilt üles võetakse, need vahepeal ladustanud ning võimalusel mingis teises kohas taaskasutanud. Töötab küll!

Norra ühe suurema arhitektuuribüroo Mad Arkitekter tegevjuht Åshild Wangensteen Bjørvik tutvustas projekti, kus hoone renoveerimisel ja laiendamisel võeti enamik materjalist taas kasutusele. Taaskasutatud materjale toodi ka teistelt objektidelt. Töö tundus olevat väga loominguline, eriti siseviimistlusmaterjali osas. Bjørviki väitel on 80% homsetest hoonetest tegelikult juba materjalina olemas! Taaskasutati nii konstruktsiooni- kui ka viimistlusmaterjale. Tulemuste mõõtmisel selgus, et selle projektiga kaasnes 70% vähem CO2 heidet, võrreldes tavapärase ehitustegevusega. Samuti ei tekkinud seekord võrreldavas koguses jäätmeid.

Selle kõige juures on rõõm tõdeda, et ka Eestis on arhitekte ja maastiku­arhitekte, kellele on jalajälge vähendav mõtteviis hingelähedane. Kino maastiku­arhitektid tutvustasid oma juba välja ehitatud projekte, kus on saadud lokaalselt hakkama sadevee immutamisega, saavutatud looduslik mitmekesisus ning väärindatud olemasolevat. Kõige keerulisem on tervikprotsessi juures alati selgitamine ja põhjendamine, miks peab üks või teine lahendus just selline olema. Projektid võivad tihti ainult projektideks jäädagi.

Samuti ei tohi lasta end uinutada detailidest, kui linna põhistruktuur ei funktsioneeri või pole logistiliselt mõistuspärane. Mulle tundub, et looduslikku mitmekesisust osatakse juba hinnata, aga aega, kütust ning mõttetult ühest linna otsast teise sõitmist võetakse kui paratamatust. Selle nimel, et funktsionaalsed sõlmpunktid oleksid terviklikku linnaruumi silmas pidades loogilised, tuleb veel kõvasti tööd teha. Linnu tuleb tihendada, mitte toita valglinnastumist.

Nagu ütles Kristiaan Borret, on „järgmine suur asi palju väikeseid asju“, võttes hästi kokku linnaplaneerimise lähituleviku. See on nagu pilli peenhäälestus. On linnad oma struktuuridega, majad oma funktsioonidega ning inimesed oma soovidega. Loodetavasti soovitakse edaspidi elada mitmekesises inimväärses keskkonnas, s.t. linnad kompaktsemaks, hoonete eluiga pikemaks ning hoonetevaheline ruum elurikkamaks.

Angeelika Pärna on Rakvere linna­arhitekt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht