Renoveerimismaratoni esimene kilomeeter

Sille Pihlak: „Ruumiloome ei saa olla pelgalt insener-tehniline soojustuskihtide ladumine fassaadile. Praegust renoveerimistki peaks edaspidi meenutama ajastuomane arhitektuurikiht.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hoonete energiatõhusaks muutmisest on saamas rohepöörde üks võti. Renoveerimiseks on riik eri meetmete alt toetusi andud varemgi, kuid nüüd on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja kuulutatud renoveerimismaraton, mille keskmes just hoonete energiatõhusus ja kliimakindlus. Kuidas aga renoveerida suurel hulgal ja korraga kortermaju nii, et tulemus poleks plass ja ühetaoline? Ehk võiks osa renoveerimistoetusest suunata ka paneelelamute ruumilise kvaliteedi tõstmisse?

Jaanuari alguses pälvisid kunstiakadeemia arendusgrandi arhitektid ja arhitektuuriteaduskonna dekaani ja teaduri Sille Pihlaku ning teaduri Siim Tuksami projekt „sLender fassaad – mass-kohandatav, multifunktsionaalne mahuline hoone piirdetarind“, mille eesmärk on lahendada just need eespool tõstatatud küsimused. Sille Pihlak ja Siim Tuksam räägivad siinkohal projektist lähemalt.

Arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam uurivad, milline peaks olema puitmaja, mis praegu laialt kasutusele võiks tulla.

2 × Eesti Kunstiakadeemia

Millest on jutt, kui räägime uurimisprojektist, mille võib koondada märksõna „Slender“ alla?

Siim Tuksam: Me räägime sellest, et puitarhitektuur on olnud kaua varjusurmas, kuigi Lenderi ja Tallinna tüüpi majad olid kunagi väga populaarsed ning puitarhitektuur laialt levinud. Inseneri ja ehitusettevõtja, esimese eestlasest Tallinna linnapea Voldemar Lenderi järgi nime saanud üürimaju tuli ehitada XIX sajandi lõpus XX sajandi alguses seoses rahvastiku maalt linna kolimisega. Tallinna tüüpi maja on kivist trepikojaga Lenderi maja edasiarendus, mida ehitati kuni Teise maailmasõjani.

Slenderi projektiga esitame küsimuse, milline peaks olema puitmaja, mis praegu laialt kasutusele võiks tulla. Milline see välja näeb? Millised on selle funktsioonid? Kuidas see võiks ehitatud olla? S-täht „lenderi“ ees vihjab ühest küljest Lenderi majale, ent osutab ingliskeelse sõnana „slender“ (’sihvakas, sale, kasin’) väiksele C02 jalajäljele ja paindlikkusele.

Sille Pihlak: Me oleme rääkinud palju Slenderi majast, nüüdseks oleme seda ideed edasi arendanud ja jõudnud Slenderi fassaadisüsteemini. Me vaatame ja küsime laiemalt, mis üldse on fassaad, millistest kihtidest see koosneb ja kui nende kihtidega edasi töötada, siis kas üheülbalise keskkonna saab muuta mitmekesisemaks ja tugevdada ühtlasi ka elanike ühtekuuluvustunnet. Me uurime, kuidas mahulist fassaadi laialdaselt rakendada, ning pakume välja võimaluse läheneda hoonete renoveerimisele uudselt, mitte nii, nagu seda praegu käima lükatud hoonete renoveerimise ja energiatõhustamise maratonil nähakse. Praegu lisatakse paneelmajadele lihtsalt 30sentimeetrine soojustuskiht, ventilatsioon ja vahetatakse aknad, küsimata, milliseid lisaväärtusi saaks renoveerimise ja kihtide lisamisega luua. Slenderi fassaadimooduliga saab lisaks soojustamisele tõsta ka hoonete arhitektuuri kvaliteeti. Saab tekitada uued liikumissuunad, luua fassaadilt pääsu katusele või korteritesse. Moodulites on taskud taimede, sealhulgas söödavate taimede kasvatamiseks, mooduli peale saab paigutada energiat tootvaid paneele, koguda võib vihmavett või kasutada moodulit varjestamiseks, kui vaja. Mahulise väliskihistuse potentsiaal muuta paneel­majadevaheline ruum rikkamaks, põnevamaks ja ajakohasemaks on samuti suur.

Slender ilmus esimest korda avalikkuse ette näitusel „Majad, mida me vajame“ Lenderi maja moodsa edasiarendusena. Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“ muundus see just sellekssamaks fassaadimooduliks, millest nüüd räägite. Kuidas te majast moodulini jõudsite?

Tuksam: Slender on eelkõige ehitussüsteem, süsteemne ruumiloome. Selle arendamine algas kortermajast. Arendasime standardsetest elementidest moodulhoonet, kuid saime peagi aru, et meil on ju juba väga palju standardseid moodulhoonekehandeid – paneelmaju, mida oleks vaja ajakohastada. Arendame uut hoonetüüpi ja ehitusmeetodit, kuid ühtlasi saame ka lahendada praegu renoveerimist vajavate tüüphoonete küsimuse. Üks siduv ja läbiv teema selle juures on tehases tootmine ja sellest lähtuv projekteerimine. Levinud on ruumimoodulipõhine projekteerimine, aga meid huvitab masstootmise puhul see, et toode on küll ühesugune ja standardne, kuid see, mida sellest saab kokku panna, erineb alati.

Pihlak: Me ei otsi tüüpprojekti, vaid tüüpsüsteemi. Kohandatavus ja muudetavus nii hoone kui ka fassaadimooduli puhul on väga olulised.

Slenderi fassaadimooduliga saab lisaks soojustamisele tõsta ka hoonete arhitektuuri kvaliteeti ja mitmekesistada funktsioone: tekitada uued liikumissuunad mööda fassaadi ja kasvatada seal söödavaid taimi.

Slenderi uurimisprojekt

Kuidas kunstiakadeemia grant teid selle töö juures edasi aitab?

Pihlak: Me peame ennekõike üles ehitama süsteemi, tööriistad, et visualiseerida kõik Slenderi võimalused. Näiteks korteriühistu, kes hakkab oma hoonet renoveerima, saab sellesse keskkonda sisestada kõik oma vajadused ja soovid: kas fassaad peab tootma energiat või mitte, kas soovitakse taimi, kas on vaja lisatreppi , lifti ühisruume jne. See tööriist on abiks hindamisel, millised lahendused nende konkreetsete vajaduste rahuldamiseks sobivad, ning näitab, milline lõpptulemus välja näeb.

Tuksam: Miks on kohandatavus oluline? Kui me räägime hoonest, siis need asuvad ju erinevatel kruntidel, ka hooned ja elanike vajadused on väga erinevad.

Ma kardan, et praeguse suure renoveerimismaratoni käigus ei muutu suured modernistlikud magalarajoonid ruumi ja arhitektuuri mõttes kuigi palju paremaks. Need saavad hoopiski veel ühetaolisemad, sest ratsionaalsed ja sirged hooned lüüakse n-ö üle veel lihtsamate ja sirgemate materjalidega, nagu näiteks tsementkiudplaat jms.

Hoonete renoveerimise ja energiatõhusaks muutmise meetmed on juba avatud. Kuivõrd jõuate Slenderi mooduliga maratonil konkurentsis püsida?

Pihlak: Parem hilja kui mitte kunagi. Hiljuti kerkis arhitektuurimuuseumi aruteluõhtul „Kallis toasoe“ küsimus, miks pole sellesse toetamisse arhitekte kaasatud. Kust on tekkinud arusaam, et see on vaid ehitusfüüsikute pärusmaa, et arhitektidel pole renoveerimismaratonil kohta? Kui vaadata kas või Pritzkeri ja Mies van der Rohe auhinnad pälvinud prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali modernistlike kortermajade renoveerimisprojekte, siis näeme, et võimalusi renoveerimiseks on palju rohkem kui vaid soojustamine. Näiteks Bordeaux’s projekteerisid nad paneelmaja fassaadile neli meetrit laia tarindi, millega suurendati muu hulgas ka korterite pindala, loodi suured elanikele ühisalad, rõdud ja aknad. Arusaam, et uuendada on võimalik ka teistmoodi, pole mingil põhjusel jõudnud raha­külvajateni, mida loodame enda uurimusega muuta.

Maailmas, kus tulemust tahetakse võimalikult kiiresti ja odavalt on just akadeemial oma roll mängida. EKA kaheaastase arendusgrandiga on võimalik esitada suuremaid küsimusi kui seda, mis värvi on krohv, kaasata spetsialistid, kes oskavad näha kaugemale ning näidata korteriomanikule ja -ühistule lisa­väärtusi, mis parendaks pea poolte eestlaste eluolu. Renoveerimises peituv võimalus on tellijale teadmata ja arhitekti töölaualt välja jäetud. Sotsiaalmajade ja paneelelamutega tegeletakse üle maailma. Elukeskkonna parandamine ühiskasutuses aladega või intiimse ruumi laiendamise arvelt on tõhus elukeskkonna kvaliteedi tõstmise võte kõikjal. Me oleme alustanud võimaluste tutvustamist ka Eestis, kaasame uurimisprojekti ka fassaaditootjaid ja ehitajaid.

Tuksam: Renoveerimise ja energiatõhustamisega tahetakse valmis saada aastaks 2035, nii et meil on aega selle mooduliga tegelemiseks 12 aastat. Renoveerimismaraton pole tegelikult veel piisava hooga käima läinud. Me väidame, et need meetmed pole lihtsalt piisavalt atraktiivsed. Jah, hoone saab energiatõhusam, kuid ühe korteri omanikule suures kortermajas ei pruugi see energiasääst kohale jõudagi. Kui aga nähtaks, millise boonuse see kaasa toob – majadevaheline ruum muutub mõnusamaks, tekib oma kodukoha tunne, kokku saavad aktiivsete kodanike pundid, kes tegutsevad oma maja ümber, mitte ei sulgu vaid oma korterisse –, siis kiireneks ehk ka renoveerimisprotsess. Ülesanne on muidugi keeruline, sest renoveerimishanke peamine kriteerium on ikkagi hind: lahendus peab olema kiiresti teostatav ja odav. Meil on lõpuks vaja leida lahendus, mis n-ö maksaks enda eest ise. Kuidas see võimalik on? Seda peakski uurima akadeemilises keskkonnas. Kõik sõltub ka sellest, mida väärtustatakse, kas ainult hinda või on oluline ka ruumi kvaliteet.

Millised on praegu peamised takistused, mis ei lase Slenderi fassaadimooduleid tehases toota?

Pihlak: Selle väljaselgitamiseks ning takistuste ületamiseks on meil kokku pandud terve meeskond eri valdkondade esindajaid. Me ei hakka seda pelgalt akadeemia vaakumis uurima. Me kaasame osalisi omavalitsustest fasaadimoodulite tootjateni, oluline koostööpartner on materjali­tootja Thermory, kes näeb võimalust puitu mitmekülgsemalt ja süsteemsemalt tuvustada ka linnaruumis. Praegu tulenevad tootmispiirangud, või ütleme rakendamispiirangud, peamiselt seadusandlusest.

Eesti ettevõtted renoveerivad oma fassaadimoodulitega Saksamaal korterelamuid. Taas näeme, nii nagu ka puitmajade puhul, et põnevamad katsetused ja lahendused rändavad välismaale. Meie tootmisvõimekus leiab rakendust Lääne-Euroopas, aga õnneks on nüüd loodud viis, kuidas teadmisi ja potentsiaal ka kohapeal ära kasutada.

Tuksam: Takistusi on muidugi veel, peale hinna ka tuleohutus. Kehtivate tuleohutusnõuete tõttu ei saa me puidust paneele praegu kasutada üheksakorruseliste majade renoveerimiseks, sest need liigituvad kõrghooneteks. Kas see ka päriselt ohtlik on? Seda tuleb taas uurida, läbi arvutada ja analüüsida, kas kehtestatud keeld on põhjendatud.

Loomulikult on veel teinegi, seaduste pool: fassaadimooduli kinnitamisel suureneb hoone ehitusalune pind. Palju on juhtumeid, kus hoone piir ulatub krundi piirini ehk krunt on sada protsenti täis ehitatud ning mingit ruumi maja ümber justkui polegi. Küsimus on ka selles, kas omavalitused on nõus ehitusaluse pinna suurendamisega.

Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel esitletud fassaadile paigaldatava vertikaalaia „Dacha-Wrap“ prototüüp. Johan Huimerind

Pihlak: Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel esitletud fassaadile paigaldatava vertikaalaia „Dacha-Wrap“ väljatöötamisel leidsime ehitusseadustikust võimaluse: ühemeetrine räästas on lubatud, kui see ei toetu maapinnale. Seetõttu ongi meie fassaadimoodul projekteeritud käigutee 60 sentimeetrit lai, sellele lisandub 30 sentimeetrit paneeli paksust. Sel viisil saab paneeli kasutada ka olukorras, kus pole lubatud fassaadi mahtu või ruutmeetreid suurendada.

Meie partnerid ehituskonstruktsioonide ja tuleohutuse osas on Tallinna tehnikaülikooli teadurid Eero Tuhkanen ja Alar Just, kes aitavad meil koos oma magistritudengitega uurida, kas meie fassaadimoodulit saab riputada olemasoleva fassaadi külge nii, et see jääb ühe meetri puhvrisse.

Takistusi on omajagu, kuid saadud grant annab meile vkaasata spetsialistid, arutada ning pakkuda hoomatavaid lahendusi, mida siin Eestis päriselt teha saaks.

Millal renoveeritakse esimene Slenderi fassaadimoodulitega maja? Esialgu on moodul vist mõeldud paneel­elamute uuendamiseks?

Tuksam: Kui plaane tegime, siis tundus, et kaheaastase arendusprojekti lõpuks võiks jõuda prototüübini. See ei pruugi olla täiemahuline renoveerimine, võime piirduda vaid ühe seinaga. See on realistlik eesmärk, milleni jõudmiseks on vaja leida huvitatud korteriühistu, omavalitsus ja rahastus.

Pihlak: Meil on Eestis päris palju võimalusi mõne teema süvitsi uurimiseks, kuid ideede rakendamisel oleme alles alguses. Ehitus on siin üks kõige mahajäänumaid tööstusharusid, võrreldes nt põllumajanduse või mõne muu valdkonnaga. Ma loodan, et suudame rajada silla uurimistöö ja valmisehitamise vahele, astume välja akadeemilisest mullist ja näitame rakendusuuringu suurt potentsiaali elukvaliteedi parandamiseks.

Tuksam: Slenderi moodul peaks olema lihtsasti masstoodetav ja seetõttu on see esialgu mõeldud paneelelamute renoveerimiseks. Neid on ju 14 000, mis on arvestatav hulk.

Millised sammud tuleb astuda, et jõuda kahe aasta pärast prototüübi ja näidiseni?

Pihlak: Esimese asjana tuleks üles ehitada digitööriistad, mis teevad süsteemi mugavamaks. Järgmisel aastal jõuame füüsilisse maailma.

Tuksam: Samal ajal tuleb kaardistada omavalitsuste huvi ja leida konkreetsed objektid, mille peal prototüüpi katsetada. Arendusprojekti ettevalmistamisel rääkisime paljude ettevõtjatega, oleme saanud hulgaliselt ideid. Nüüd oleks vaja need kiiresti üles märkida, et tekiks terviklik arusaam, mida me siis lõpuks pakume. TABi näitusel oli väljas fassaadimooduli üks lahendus, treppide ja lillepottidega, aga see võiks olla veel palju enamat. Mis juhtub siis, kui see on sügavam, eri materjalidest, kui kasutada eri tehnoloogiaid? Koostöös tudengitega disainime moodulit edasi. Me ju ei taha, et kõik majad ühtmoodi välja nägema hakkavad.

Pihlak: Siinkohal oleks paslik luua paralleel paneelmajade monumentaalkunstiteostega. Kunagi nähti võimalust paneel­elamute otsaseintel monumentaalkunsti esitleda. Mõnes mõttes kanname me seda mõtet edasi. Vaatame, mis saab siis, kui selle fassaadi peab lahendama arhitekt. Küsime, kas monumentaalkunst võiks olla ka ruumiline, kasvav ja funktsionaalne.

Ma loodan, et järgmise renoveerimismaratoni stardijoonele kutsutakse ka arhitektid, et siis koos vaadata, mis suunas ja kas üldse joosta. Meil ei saa olla aega, kus ruumiloome on pelgalt insener-tehniline soojutus­kihtide ladumine. Ma loodan, et ka praegust renoveerimise ja energia­tõhustamise aega jääb lõpuks meenutama ajastuomane arhitektuurikiht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht