Raine Karp kaante vahel

KARIN HALLAS-MURULA

„Ema, vaata! Loss!“ hüüatas väikemees trollis, kui rahvusraamatukogu külg Endla tänavalt paistma hakkas. Paksud paekivist seinad, romantilised kaared ja laskeavade moodi aknad – poiss oli eksimatult tajunud rahvusraamatukogu arhitektuuri erilisust tavaliste linnamajade keskel.

Raine Karbi silmatorkavalt teistsugune looming on lõpuks kaante vahele saanud. Kaaned on kõvad, pilte on palju. Kuid monograafia see pole. Monograafia peaks olema uurimus, selliseid meie elulooraamatute ajastul vist enam ei ilmugi. Hoiame käes albumilaadset väljaannet, kus uurijateksti asendab intervjuudel põhinev ülevaade ja arhitektuuriobjektide analüüsi arhitekti enda lühikommentaarid. Raamatul pole autoritki, tiitli pöördel on Mait Väljase ja Raine Karbi nimi, mõlemad koostajatena.

Ligi 300 projekteeritud objektist on raamatus esitlemiseks valitud 191. Tööde nimekiri on ammendav ja täielikult usaldatav – see on arhitekti enda koostatud. Monograafia eeldanuks kindlasti ka bibliograafiat. Raine Karbi töid on kajastatud üsna palju ning ta on andnud pikki intervjuusid. Bibliograafia oleks avanud tõsiasja, et kohalikud kriitikud ei kiirustanud omal ajal Karbi suurobjektidest kirjutama, neid ei märgatud. 1980 valminud linnahalli pandi tähele alles pärast selle tunnustamist välismaal (Interarch preemia 1983). Arhitekt Toivo Kallas märkis 1983. aastal: „Tundub kummaline, et ei V. I. Lenini nimelist Tallinna Kultuuri- ja Spordipaleed ega Tallinna Purjespordikeskust pole me ise tunnistanud kas või „Sirbi ja Vasara“ aastapreemia vääriliseks või arvanud ajalehe „Säde“ lastele tutvustatavate paremate kohalike arhitektuurisaavutuste, lillekaupluste ja vabateemaliste arhitektuursete kompositsioonide hulka“¹. Lillekaupluse all mõeldi mõistagi Vilen Künnapu väikest lillepoodi Suur-Karja tänaval, mis Eestis postmodernistide kultusobjektiks kirjutati. Sirbist ja Vasarast ning almanahhist Ehituskunst koosnev õhuke arhitektuurimeedia oli noorema põlvkonna käes, kes olid ametis enda kehtestamisega paberil ning kellel polnud meeldiv näha kellegi teise suurejoonelist arhitektuuri. Ehituskunst avaldas linnahallist artikli alles 1986. aastal² ning see on igati huvitav lugemine. Siis eksisteeris veel arhitektuurikriitika, mis on tänaseks välja suretatud. Ain Padrik on linnahalli vooruste esiletoomisega kitsi, kui seda teebki, siis järgneb kohe ka tökatipritse. Objekt on jah suurejooneline, aga treppidel on tuuline ja sissepääs pole seal, kus eeldanuks. Linnahalli välistreppide kõrval pidanuksid olema pandused. „Hoone arhitektoonika on lihtne ja suurejooneline, samas detailivaene,“ leidis Padrik. Linnahallist pole saanud „laitmatult funktsioneerivat eeskujulike vaate-, akustiliste- ja transformeerimistingimustega saalehitist“, kuna … jäähalli sissepääs on vales kohas.

Karp ja õukonnaarhitekt?

Leonhard Lapini tsitaat Karbist kui õukonnaarhitektist, kes „kappab uljal paest ratsul“ (1991), on ka raamatus ära toodud. Tollal Tallinna kooli arhitekte promonud Krista Kodrese Karbi „õuearhitektiks“ tituleerimine pärineb samast aastast. Emil Urbel kirjutab raamatu põgusas saatesõnas, et jutt Karbist kui õukonnaarhitektist on sama kulunud kui “Kremli ööbik” Joala teema, „mis Rainet aga ennast suurt ei seganud“. Arvan, et päris nii see ikka polnud. Eesti arhitektide liidust (EAL) ei astuta välja niisama, Karp tegi seda 1992. aastal (ei teagi teisi arhitekte, kes oleksid põhimõtete pärast EAL-ist välja astunud. Liikmeks astumata jätnud – neid küll).

Liivi Künnapu nimetas Sakala keskust „skisofreenseks arhitektuuriks“, Peeter Linnap linnahalli „arhitektuurse pornograafia musternäidiseks“ ja Marika Valk soovitas selle buldooseriga kokku lükata. Raine Karp on kõik need tsitaadid kokku kogunud. Ta tõi need oma näitusele, mille kümme aastat tagasi Rotermanni soolalao suures saalis tegime. Ka raamatu esitlusel viskas Karp konksu välja: „Kui varalahkunud Uno Tölpus oleks kauem elanud ja suuri objekte kavandanud, küllap oleks siis ka tema Tallinna kooli põlu alla langenud,“ ütles Karp, kuid vestluse juht Tiit Nurklik seda vist ei märganudki.

Karp on isepäine eraldiseisja. Ei, ma ei arva, et ta oleks kibestunud, küll aga õppinud olema ükskõikne asjade suhtes, mis on väikesed ja väiklased (olen siiski juhtunud kohtama tema ülikriitilisi seisukohti EAL kommentaariumis, lollusi nähes on raske vait jääda).

Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud tsensor aru) tsitaadi: „Homo proponit, sed Deus disponit“. Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.

Karbi käitumisest parteibossidega, kellega suurobjektide puhul paratamatult suhelda tuli, rääkis raamatu esitlusel ilmekalt rahvusraamatukogu legendaarne direktriss Ivi Eenmaa.³ Raamatukogu parkla (mida ei tulnudki) pidi olema pronkssõduri kolmnurkse väljaku all. Parteiideoloog Rein Ristlaanele ütles Karp rahulikult: „Eks see sõdur tuleb sealt varem või hiljem ära viia.“ Ristlaane nõutud Lenini kuju valmivasse raamatukokku ei tulnud ning ära jäi ka öös karniisil vilkuma pidanud kompartei ülistusreklaam.

Ei ole „õukonnaarhitekt“ Karp iial suurtellimuste saamiseks partei taga­tubades ega Moskva koridorides üle kohalike otsustajate pea lobistada üritanud (nagu mõni teine arhitekt on teinud). Oma suurobjektid sai ta konkursivõitudega. Kokku loetleb Karp osalemist 34 arhitektuurikonkursil, preemiaid on ta saanud rohkem kui pooltelt (18).

Karp, kes istub katusel

Tundub, et see pole juhus, et raamatusse hoolikalt valitud eraeluliste piltide seas on koguni kolm sellist, kus arhitekt on katusel. Eriti kõnekas on pilt mõtlikult kaugusse vaatava Karbiga katusel Tapiolas. Soome tugevaid mõjutusi ei ole selle põlvkonna arhitektid kunagi varjanud, ka esitlusel rääkis Karp teda mõjutanud Viljo Revellist.

Katuse teema on Raine Karbi loomingus tähenduslik, tema katused on kohad, kus olla. Linnahall on ise üks suur katus, rahvusraamatukogu katusele pidi tulema kirsiaed. Katused ei lõpeta maju, sealt alles kõik algab. Kui arhitekt seisab katusel, siis valitseb ta kogu maja, nagu projekti laual või maketti. Katusel olija armastab avarust ja kõrgust. Mitte keegi ei teinud tollal eramuid tornideks, Karp tegi.

Karbi hoonete korrapärased plaanid on ilusad nagu on ilus matemaatika, kus kõik on loogiline. Strukturalistidele tähendas range struktuur vabadust. Vabadus on võimalus teha sõltumatuid valikuid rangetes raamides – nagu malemängus, on Herman Hertzberger öelnud. Linnahalli plaani ratsionaalsust ja veatust tunnistades, oskas Padrik siiski leida etteheite: puudub „irratsionaalne eluline ollus, mis annaks hoonele sõbralikkuse ning ligitõmbavuse fluidumi.“ Eks igale romaanile võib ette heita, et see pole luuletus.

Kui raamatu esitlusel võeti rääkida kolmest arhitektist: Wrightist, Revellist ja Tölpusest (kuna endast Karp rääkida ei tahtnud), siis imestasin, miks nende seas ei olnud Louis Kahni. Aeg-ajalt on Karbi võtete kohta kasutatud epiteeti „kahnilik“ (Padrik, Urbel). Mulle on alati tundunud, et Karbi suurteostel on Kahni loominguga sügavam seos. Range korrapära ja rõhutatud teljelisus, geomeetrilised algelemendid, massiivsed müürid, kontraforsid, tellisvõlvid, hoogsad poolkaaraknad – ühist keelt on palju. Lisaks isiksuste eraklikkus ja ka võimatus liigitada nende loomingut ühe kindla arhitektuurisuuna alla. Kõige tähtsam aga: sügav tõsidus suhtumises arhitektuuri, igavikulise ajaloolise mõõtme tajumine. Arhitektuur ei olnud sellele põlvkonnale veel mäng, vaid tõsine asi.

Karp ja paas

Üllatusena mõjub raamatu eessõnas Emil Urbeli väide, et Raine Karbi roll kodumaise pae kasutuselevõtu loos „on veel lahti rääkimata.“ Arhitektuurimuuseumi suurel näitusel „Eesti paas“ (1998) olid Karbi ehitised väärikalt väljas. Eesti paest mitu raamatut avaldanud Helle Perens nimetab Karpi endastmõistetavalt arhitektiks, kelle Tagavere dolomiidist ehitistes: nii linnahallis, rahvusraamatukogus kui Sakala keskuses, kus kivi kasutati saetud ribadena, mille üla- ja alaäär jäeti konarlikuks, „sündis uus paekasutusmoodus ja kivi viimistlusviis“.⁴

Samasugust paekasutust näeme ka Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) hoone arhitektuuris (Akadeemia tee 23), mida võib intrigeerivalt rahvusraamatukogu väikeseks vennaks nimetada. Oma suureks üllatuseks ma seda objekti albumist ei leidnud. Juba Mustamäest rääkides, on siiralt kahju, et Karbi põnevalt strukturalistlik Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) VI korpuse kompleks (projekt 1972) jäi ehitamata ning et TTÜ uuemaid hooneid pole järjekindlalt tellitud just Raine Karbilt, kes TPIs arhitektiõpet alustas. TTÜ linnak on kasvanud eriilmelise arhitektuuri lükkimise teel, Raine Karp aga oleks osanud iga järgmise ehitisega TPI modernistlikku kvaliteeti arendada, mille puhul ei peaks muretsema edevate moevõtete aegumise pärast.

Karbilikkus

Raamatus on mustale foonile pandud hävinud ja teostamata jäänud objektid. Musta on palju. Kuid võte, mis alguses mõjub efektsena, hakkab kordudes väsitama ning sööb väiksemad pildid ära. Teostamata jäänud projektide puhul tundub see must ka ülemäära traagiline, ei saa ju eeldada, et kõik võistlustööd teostamisele lähevad ning diplomitöö realiseerimata jäämine on pigem normaalne. Ka pianistid harjutavad paljusid teoseid, mis iial kontserdikavadesse ei jõua.

Lammutatud ja äranarritud objektide puhul on must värv seevastu rohkem kui omal kohal. Jah, Sakala keskus. Kes vaatavad neid uhkeid pilte, ei pruugi enam uskuda, et selline väärikas hoone tõepoolest kommertsliku Solarise asemel oli. Kuhu sai kogu see marmor, kristall ja arhitektuuridetailid? Sakala keskuse lammutamise vastu koguti 12 000 allkirja, asja arutasid valitsus ja riigikogu, kultuuriminister Palmaru kinnitas tänavaprotestijatele, et ehitis jääb alles … ja lasi selle siis lammutada. See viis ta ametist ja poliitkast, avalikkusele aga andis Sakala jokk-poliitika näidisõppetunni. Täna ei arva enam keegi, et poliitikud teevad seda, mida ütlevad. Meie ühiskond on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme.

Tunnistan, et oleksin tahtnud Sakala päevil näha seda Karpi, kes mustas nahktagis mootorrattaga kihutades kiirust ületab ja võitlejana umbrumaluse vastu astub. Kindlasti on tal selline mootorrattaga pilt noorusajast olemas, olen kuulnud jutte tema trahvikviitungitest EKA rektori laual. See on Karp, keda ma pole tundnud, ometi on mul temast sellisena olemas ettekujutus. („Ettekujutus on mõttepaus kahe teadmatuse vahel,“ ütleb parun. „Mida rohkem me inimese kohta teada saame, seda vähem me temast teame.“⁵)

Olles raamatu koostaja toob Karp oma loomingu kindlalt esile … ja jääb ise eemale. Nagu eluski. Raske on nõuda ka kujunduselt rainekarbilikkust, kui puudub uurijatekst, mis püüaks seda määratleda. Kaanekujunduses oleksin siiski lootnud näha mingitki seost arhitektuuriga. Üksnes tekstiga kaas on nii neutraalne nagu oleksid ümbriskaaned tegemata unustatud.

Algupärane hiidhoone „üha mõjub“, võttis Padrik omaaegse linnahalli arvustuse epiteetidest hoidudes kokku. Aeg on näidanud, et üha mõjub tõesti. Karbi arhitektuuri väärtuste avastamiseks oli vaja aega, kindlasti ka eelarvamuste lahtumist. Raamatu ilmumisel on hindamatu väärtus. Seda vaadates võime me tunnistada: Eestis on suurkujusid siiski ka arhitektuuris.

1 Toivo Kallas, Rahvusvahelised arhitektuuripreemiad. – Sirp ja Vasar 26. VIII 1983.

2 Ain Padrik, Linnahall. – Ehituskunst nr 2/3, 1986.

3 Vt ka Ivi Eenma mälestusteraamat, Elu paralleel­maailmades, Tallinn, 2013.

4 Helle Perens, Paekivi Eesti ehitistes IV, Tallinn, 2010, lk 85.

5 Djuna Barnes, Öömets. Tallinn, Loomingu Raamatukogu 2016, lk 11-13.