Rahvamuuseumi tähenduslik ruum

TIIT REMM

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimisega võib vist deklareerida, et eesti rahvas on valmis. Mitte üksi seepärast, et nüüd on ta muuseumisse tulevastele põlvedele vaatamiseks pandud, vaid ka seepärast, et rahva loomise projekt on jõudnud oma suure tähiseni: Eesti kujundamise osaks olnud ERM on Raadile kohale viidud. Omamoodi paralleeli võib siin tõmmata uute riikide kinnistamise eesmärkidel asutatud pealinnadega. Nii teostati ülaltvaates lindu või lennukit meenutav modernismi pärl Brasília pea poolteist sajandit pärast uue pealinna idee väljakäimist iseseisva Brasiilia loomisel XIX sajandil. Samuti lendamise, täpsemalt lennurajalt õhkutõusmisega sümboolselt seostatud ERMi hoone on eelkõige oluline siiski oma sisu pärast. Kollektsiooni, ekspositsiooni ning inimeste töö ja teadmiste toel tegeleb ERM eesti kultuurimäluga: talletab seda ning toetab olnut mõtestades ja esitades uue loomist. Siinkohal võtan vaatluse alla muuseumi kui kultuurimäluasutuse ruumilise mõõtme. ERMi füüsilise ja tähendusliku suuruse kõrvutamisel ilmneb, et muuseumi ruum on omamoodi pahupidine: mida lähemal ja kitsam füüsiliselt, seda suurem tähenduslikult – linnakeskkonnast ekspositsioonini ja käitumise mõistmisest maailma mõistmiseni.

Eesti maailm muuseumis

ERM on eesti rahva loomise ideoloogilise projekti teetähis: selle ülesanne on olnud määratleda meie kultuuriruum, mis on ühtlasi vahend piiride tõmbamiseks ja ühiskonna korrastamiseks. Ekspositsioon on mudel, ühtaegu kultuuri teaduslik kirjeldus ja identiteedi ideoloogilise kujundamise vahend. ERMi püsiekspositsioon „Kohtumised“ määratleb eesti kultuuri geograafilise territooriumi kaudu, laiendades seda ka hõimurahvaste ning vabatahtlikult või sunniviisiliselt väljarännanute kaudu. Ruumilise ulatuse kõrval annab ekspositsioon aimu eesti maailma sisust: inimeste eraelust ja sotsiaalsest staatusest, vaatepunktide ja keelekujude rohkusest, argistest esemetest ja kommetest, eluvaldkondadest regilaulust toiduni, linna- ja maakeskkonna suhestamisest, riikluse ilmingutest jne.

Ideoloogilise identiteediloome kõrval on oluline ka muuseumi teaduslik ülesanne: näidata, kuidas kultuur tekib eluviisi ja maailmapildina, kuidas see kujuneb ja toimib vaid suhtes keskkonna ning eri vaatepunktidega. Kuigi näitusel kohtab ka ajaloo lineaarset käsitlemist, on kultuurilugu esitletud enamasti valdkonniti ja epohhiti. Selline esitusviis ei paku põhjuslikke seletusi, vaid annab võimaluse mõista kultuuri ja ajalugu jagatud eluna. Näitusel rõhutatud vaatepunktide paljususe seostamine kultuuri ja selle muutumisega vajab siiski täiendavat selgitamist.

Eesti kultuurilisele identiteedile oluline hõimurahvaste ekspositsioon eristub teistest nii oma asukoha, esitusviisi kui ka kultuuriteadusliku alusloogika poolest. Müstilised keerdkäigud keldrikorrusel, tared ja argielu lavastused on lummav kogemus. Hõimurahvaste tutvustamise aluseks on keelepuu teooria, mis on aga märkimisväärselt teist tüüpi käsitlus kui põhinäituse idee kultuurist kui argielu ja teadmiste kogumist. Seepärast võib hõimurahvaste esitamine näida üksnes ideoloogilise võttena oma kultuuriruumi laiendamiseks.

Muuseumimajja mahtuv kultuuriruum ongi ERMi põhitähendus, see on omamoodi eestluse mudel. Muuseumi teadlikum külastaja võiks siin märgata mitmeid lugusid kultuurist, maast ja rahvast, samuti kultuuri teaduslikku käsitlust, õpetamist ja ideoloogilist määratlemist.

Raadi sümboolne maastik

Muuseumist väljas läheb tõlgendamine mõneti lihtsamaks. Muuseumi asukoht on laetud mitmete tähendustega – ka maastik kannab kultuurimälu. ERMi avamine selleks kunagi valitud paigas annab asukohale justkui õige ja püha staatuse. Selle „õige ja püha“ teostamise nimel peeti 1988. aastal sealsamas, Raadi järve teisel kaldal, Eesti muinsuskaitse seltsi meeleavaldus. Sajandivanune (kinnis)-idee muuseumist sai uue tähenduskihi. Muuseumi puudumine muutus 1980. aastate lõpu vabadusvõitluses uue Eesti loomise üheks sümboliks.

Rahva ajaloo mõtestamisel on alati kesksel kohal suhestumine n-ö teistega. Juba esialgne mõte viia ERM Raadi mõisa ei kandnud üksnes hoonete kasutuselevõtu eesmärki, vaid tähendas vältimatult ka baltisaksa kultuuri ja kogukonna sidumist sellega, mida pidi esindama ERM, eesti rahva looga. Uus muuseumihoone Raadi mõisapargi serval kinnistab niisiis baltisaksa osa eesti kultuuriloos. Selle mõtestamine ekspositsiooni, mõisasüdame ja ERMi tegevuspargi kaudu seisab aga veel ees.

Kuigi Raadi lennuvälja kasutati juba XX sajandi alguses, on uue hoone arhitektid rõhutanud just Nõukogude armee pärandit. Ideoloogiline osa küsimusest, mis saab Raadi lennuväljast, on sellega justkui lahendatud: okupatsiooni tähisena kinnistab muuseumihoone nn nõukaaja eesti rahva lukku. Lisanüansi ja nõukoguliku vaatepunkti lisab sümboolsesse maastikku veel Teises maailmasõjas hukkunute memoriaalkompleks Raadi järve kaldal. Mõis, kauaaegne idee rahvamuuseumist Raadil, sõjaväelennuväli, sõjamemoriaal ning muinsuskaitse meeleavalduse koht loovad niisiis (poliitilist) ajalugu tähistava ruumi. Nende kihistuste kuhjumine on kujundanud maastikust rahvamuuseumi ekspositsiooni sissejuhatuse, muuseumi sinna paigutamine näib tagantjärele justkui vältimatu sammuna.

ERM ja Tartu linn

Kuidas avada ERMi sisu ja mõtestada konteksti nii tartlasele kui ka ERMi ja AHAAd külastavale lätlasele, kooliõpilasele ja kultuuriloolasele? Visuaalselt mitte just gigantsena mõjuv muuseumimaja linna ääres lagedal väljal tuleb kasutamisega suureks mõelda. Kui kinnisvaraarendus toob enamasti kaasa suurema või väiksema pahameeletormi, siis ERMi hoone rajamisel on seda õige vähe olnud. Kriitikat on siiski kuulda olnud Tartu kesklinna üldplaneeringu koostamisega seoses. ERM ja sellele lisanduvad atraktsioonid ning teenused tõmbavad külastajad linnaserva ning mõjuvad seega vastupidiselt planeeringu püüdlustele luua aktiivne, kompaktne ning inimkeskne südalinn. Sellel probleemil on aga oma suur väärtus, nimelt astuvad kesklinn ja muuseum omavahel ruumilisse dialoogi. Endassesulgunud linnakese asemel tekib ruumiline pinge, mis on aluseks edasistele linnaplaneerimise otsustele ja elukeskkonna mõtestamisvõimalustele. Vähemalt on kesklinnast muuseumini viiv Roosi tänav juba praegu saanud uue kuue. Muuseum on andnud tõuke ka mitmete teiste linnaruumi töötubade läbiviimiseks. Muuseumi linnaga siduvate liikluslahenduste kõrval tuleb esile tuua ka kesklinna tähendus, väärtus ja tegevusväli ehk luua see, mis motiveerib külastama mõlemat, nii muuseumi kui ka linnasüdant.

Kui ERMi Raadile jõudmisega on eesti rahva loomise projekt mõneti justkui valmis, siis Tartu õnneks pole. Tartule on esitatud väljakutse, mis tuleb vastu võtta. Lahendused ei peitu siiski linna vormis, vaid dialoogis ja sisus. Rahvamuuseumi sisukas suhe linnaruumiga lisab tähendusrikkust mõlemale.