Peategelane Tallinn

Andrei Tarkovski tõi „Stalkeriga“ tallinlase teadvusesse trööstitu tööstusmaastiku ilu. Kas Christopher Nolan on teinud sama Tallinna modernistliku ja postmodernistliku arhitektuuriga?

ANNI MARTIN, ESTA KAAL, KATRIN AAVA

Christopher Nolan, maailmakuulus stsenarist ja filmilooja, on tekitanud omajagu furoori Tallinna tänavate sulgejana ning linnahalli õhkijana, kuid mitte ainult. Tema filmist on näha, et ta tajub imepäraselt ka Maarjamäe memoriaali aeglustavat ruumimõjuruumi. „Tenetiga“ on Nolan loonud tajutava pidepunkti lähiajaloo pärandi mõtestamiseks ja aja nihestamiseks.

Elasime terve aasta maailmakuulsa filmitegija ka Tallinnas vändatud filmi ootuses teadmisega, et filmi olulised võttepaigad olid linnahall ning Laagna tee, ning lootuses näha neid uuest vaatenurgast. Ootused said täidetud – ja ületatudki. Meid üllatas, et peale eelnimetatud postmodernistlike kohtade oli filmis Tallinna veelgi: Lasnamäe paneelelamute rajoon, Liivalaia tänava kohtumaja, Kumu, õhuvaated Tallinna sadamast, pikad kaadrid Pärnu maanteelt ning meie kolme viimaste aastate uurimisobjekt Maarjamäe nõukogudeaegne memoriaal.

Pärast filmi üle omavahel muljetades saime aru, et meile oligi „Teneti“ peategelane Tallinn, just selle modernistlik ja postmodernistlik linnaruum. Nolan on asetanud need ajalookihid meie rikkalikust katkestusi täis asustusmustrist kõrvaltvaataja pilguga kenasti esiplaanile, andnud neile paikadele ja majadele uue tähenduse, mõtestanud neid kohti stsenaristi ja filmiloojana. Küll oleks põnev teada, kuidas ja miks Nolan just nende võttepaikadeni jõudis ning kuivõrd on mõjutanud nende paikade olemus ja vaim filmi kulgu. Ehk kuuleme neid lugusid kunagi siinsetelt filmitegijatelt.

Võti arhitektuuri mõistmiseks

Filmikunsti nautlejatena võime ainult spekuleerida, et Nolan ja tema meeskond otsisid filmi ulmelisele, ent ühtlasi realistlikule loole kolmanda ilmasõja ärahoidmisest tegevuskohtadena globaalselt mõjuvaid, kuid eristuvaid ja kõnekaid paiku, mis annaksid edasi filmis esitatud olukorra erakordsuse.

Filmikunst arhitektuuri ja linnaruumi mõtestajana on üks võimsamaid kunstiliike. On ju film visuaalne lugu, kättesaadav hulkadele ning mõjutab paljusid. Nii nagu Andrei Tarkovski talletas igavesti maailma kultuurilukku Rotermanni kvartali „Stalkeri“ (1979) filmina, nii sidus Nolan „Tenetiga“ igaveseks ühte nihestatud aegruumi ja Tallinna modernistliku ning postmodernistliku arhitektuuri. „Stalker“ näitas inimlikku võõrandumist, õudu ja üksindust kohas, kus väärikad paekiviehitised olid ära narritud nõukogudeaegsete lohakate peale- ja ümberehitustega, ning andis julguse pidada kvartalit just niisugusena väärtuslikuks.

2000. aastate alguses ja keskpaigas oli Rotermanni kvartal mahajäetud, oma võimalusi ootav eikellegimaa, millele oli küll antud jõud ja staatus miljööalana, hooned aga esile tõstetud üksikmälestistena. Toonaste arendajate, arhitektide ning ka ametnike mõttelendu suunas just Rotermanni stalkerlik käsitlus. Mitu head aastat kirjutati Tallinna arengukavasse, et peale Tallinna vanalinna ning unikaalsete puitagulite tuleb turismikaardile tõmmata ka stalkerlik tööstuspärand omamoodi šokiturismi sihtkohana.

See, et korrastatud linnaruumi kõrval võib väärtuslik olla ka räämas, lagunev, konfliktne ning ümbermõtestamise ootustes paik, oli ootamatu, aga Rotermanni kvartal rehabiliteeriti just Tarkovski loodud tähenduste kaudu. Looja aitab tulevikku vaadates väärtustada midagi, mida olevikus liiga harjumuspäraseks või tavaliseks peetakse. Filmitegijate võttepaikadesse loodud fantaasiamaailma kaudu taasavastatakse keskkond, kus päevast päeva elatakse ja mille väärtust ei taibata märgatagi. Loojad on omamoodi tuleviku ennustajad, kes näevad oleviku argises ruumis potentsiaali, mis teeb ruumid ja kohad edaspidi väärtuslikuks.

Tänu „Tenetile“ mõistame vahest senisest paremini abstraktse ja modernistliku linnaruumi (Maarjamäe memoriaal, Pärnu maanteed ääristavad hooned ehk nn Pätsu front) ning postmodernistliku pärandi väärtust (Liivalaia kohtumaja, linnahall, Laagna tee kanal ja Lasnamäe) väärtust.

Christopher Nolani „Tenetis“ on loo mõistmisel kõige olulisemad aeg ja selle nihestatus. Sellisena annab film meile ka lähiajaloo pärandi mõistmiseks võtme. Pärand ja selle tähendus muutub ajas: sealt kaob, aga sellele ka ladestub pidevalt uusi tähenduskihte. Võib juhtuda, et enne, kui hakkame arhitektuuri väärtust mõistma, oleme selle juba hävitanud. Oma ajast ees asju hakatakse hindama ju alles palju hiljem. Linnahall on pälvinud palju auhindu¹, kuid ikkagi seatakse selle väärtus kahtluse alla. Nii juhtub eriti sageli sellise linnaruumiga, mille on loonud võõras võim, millele kantakse üle ideoloogiline sõnum. Lihtne on väärtustada sajandite­vanust pärandit, sest toonased võimuvahekorrad on praeguse aja inimestele kauged, ununenud või romantiseeritud. Seevastu lähiajaloo hooneid ja võimusuhteid mäletatakse isikliku või eakamate lähedaste vahetu kogemuse kaudu. Lähiajaloo pärand võib olla nii igavalt tavapärane kui ka negatiivse pitseriga, mistõttu ei saa neid objekte vaadata üksnes arhitektuuriloolisest vaatepunktist.

Ruum kandikul

Nõukogudeaegse arhitektuuri teadlik uurimine algas Sakala kultuurikeskuse lammutamise ja sellest tõukunud avalikkuse reaktsiooni tõttu. Just seda sündmust võib pidada punktiks, mil alustati Eesti XX sajandi arhitektuuri uurimist.² Ometi on paljud selle perioodi unikaalsed ehitised hävimas, tundmatuseni muutumas või juba muutunud. Tallinna südalinna mustris on nõukogude ehituspärandi kiht juba õige viledaks kulunud: lammutatud on EKP Keskkomitee vabariiklik poliitharidusmaja ehk Sakala keskus (Raine Karp, 1985), ametiühingute maja (Henno Sepmann, 1982), hotell Kungla (Ilmar Puumets ja Herbert Rüütlane, 1969), plaanikomitee arvutuskeskus ehk hilisem rahandusministeeriumi hoone (Ülo Ilves, 1978), lammutamist ootavad valuutapood Turist (Peep Jänes, Henno Sepmann, 1980–1981), projekteerijate maja (Peep Jänes, Arvo Niineväli ja Mart Port, 1982), Tallinna kaubamaja (D. Spraizer ja V. Kutuzov, 1960), tundmatuseni on ümber ehitatud peapostkontor ehk postimaja (Raine Karp ja Mati Raigna, 1977–1980), teenindusmaja (Maimu Kaarnaväli, 1974), arvutuskeskus (Vilen Künnapu, 1978) ja ETKVLi haldus- ja tootmishoonete kompleks Narva maantee 7 (Mart Kalling, Olga Bruns, 1981). Linnahalli (Raine Karp ja Riina Altmäe, 1980) saatuse üle arutatakse juba aastakümneid. Kas selline pikk arutelu olnuks võimalik, kui hoonet poleks 1997. aastal mälestiseks tunnistatud? Ikkagi justkui ei osata või taheta näha, et ka tolle ajastu hooned ja keskkond on väärtus.

Siis tuleb aga maailmakuulus filmi­tegija, kes on vaba meie lähiajaloo pärandi tajumist mõjutavatest sündmustest, vaatab ruumi ruumina ja toob kogu selle potentsiaali ja võimalused meile ja miljonitele teistele justkui kandikul kätte.

On kummastav, kui täpselt on Nolan tajunud filmi lavaks ja kulissideks valitud kohtade iseloomu, nende paikade kiirendavat või siis aeglustavat mõju. Linnahall on justkui igasse aega ja kohta sobituv askeetlik võimas suurehitis, Kumu moodsa nüüdisaegse tegevuspaiga võrdkuju, Laagna tee ja Lasnamäe suurelamurajoon kiirendav ning Maarjamäe memoriaal aja mahavõtmist soodustav ruum. Filmi tegevustik Lasnamäel ja Laagna teel on vahelduvaid kaadreid tihkelt täis, nii et kanalil ning Lasnamäe korrusmajadel peatub vahest küll ainult nende vaatajate silm, kes ei pea märulile keskendumist oluliseks. Kanal on kuliss, vaevu nähtav ja tajutav taust. Filmi tegevus haarab publiku tähelepanu jäägitult. Laagna kanali kiirendav keskkond on tuttav ilmselt kõigile seal liiklejatele, kahjuks ka kevadisel kiirendusvõistlusel osalejatele ning selle traagilise sündmuse ohvritele.

Huvitav, et Nolan on Maarjamäel täpselt tajunud aja peatamist, mis on olnud ju ka memoriaali loojate taotlus: seal saab argimuredest ja linnakärast eralduda, olla üksi iseenda ja oma mõtetega. Kaader, mis algab kahe peategelase jalutuskäiguga memoriaali peatelje ajaloomuuseumipoolsest otsast ja lõpeb tseremooniaväljakul, kulgeb katkematult. Nendes kaadrites aeg seisab, filmi tegevus on ootel, dialoog pole intensiivne. Kogu seda pikka kaadrit valitseb memoriaal: aeglaselt ja rahulikult kulgevad kaks tegelast piki protsessiooniteed tseremooniaväljakule ja pöörduvad vasakule mere poole (merd näitamata). Kaadrisse jäävad risttelje Lasnamäe-poolne ots ja tuld hoidvate käte motiiv. Kui Laagna tee ja Lasnamäe on kiirete sündmuste kuliss, siis Maarjamäe kaadri peategelane on kahtlemata memoriaal.

Mõtlema paneb ka see, kui pinnapealselt on Cristopher Nolan „Tenetis“ näidanud Tallinnas filmimiseks välja valitud kohtade suhet ja sidet merega. Selleks pakkunuks võimalusi nii linnahall kui ka Maarjamäe memoriaal. Lõppude lõpuks oleks võinud ju filmi kõige pinevam kihutamisstseen, mis algab Pärnu maanteelt ja jätkub Hendriksoni küürult vasakpöördega Laagna kanalisse, lõppeda efektselt merre maandumisega Admiraliteedi basseini äärelt või D-terminali kandist. Siin näikse Nolan eelistanuvat ulmefilmi taustana eelkõige metafüüsilist linnakeskkonda, linna kui kivikõrbe. Ehk oli meri liiga avatud ja võimalusi liigselt laiendav? Kas „Teneti“ äng ja järjekordse ilmasõja puhkemise ootus eeldab suletumat keskkonda, mida meri ja selle lähedus ei võimaldanud kuvada? Tallinna sadama kaadrid olid mitmel korral linnulennuvõtetena ju olemas, aga nood ei kandnud filmi tegevust, vaid pakkusid mõttepausi tegelaste liikumisel ühest kohast teise.

Tallinn tähistab filmis ääreala, salapärast perifeeriat, kus kohtuvad hämarad teod ja tegelased. Siin on kõik võimalik – ja see on midagi, mida tasub avastada. Hämar tegevus „Tenetis“ toimub veel ka Ukrainas (linnahall), Mumbais, Norra rannikul ja Oslos (stseenid on filmitud Kumu ja Maaramäe memoriaal). Tallinnast on „Tenetis“ saanud globaalküla, mis sobib peaaegu kõikide riikide kuvamiseks.

Filmi geniaalseim idee oli muidugi mäng ajaga: ühed liiguvad olevikus, teised tulevikus. Ühtäkki, kui tulevikust saab olevik, määratlus muutub. Ja sellises aja mängus ongi Tallinn võimas. Tallinna linnaruum ja kultuuripärand valitseb geograafiliselt ja tõlgendusvõimaluste poolest kõige üle – selline keskkond mõjub ulmefilmis veenvalt. Kuna need on päris kohad, mitte arvuti­graafikaga loodud ulmemaailm, näitab see, et Tallinnas on eri keskkondadega mängimiseks rikkalikult võimalusi. Meie keerukas ajalugu võimaldab enamat kui Oslo või mõni muu täiuseni lihvitud briljant. Meie ajalookihistused, modernistlikud ja postmodernistlikud ehitised nihestavad aega ja innustavad fantaasialendu.

Muidugi me teame, et Nolani pilk ei jäänud Tallinnale peatuma juhuslikult, selle nimel on meie filmiinimesed aastaid tööd teinud ja vaeva näinud. Nolan oleks võinud oma filmi võttekohaks valida ka mõne teise linna. Jõudnud juba kord Tallinnasse, valis ta aga just need kohad ja majad just sellisesse rolli ja tausta. Tarkovski tõi meieni trööstitu ja konfliktse tööstusmaastiku, näitas selle võlu ja nihestatud ilu. Kas Nolan paneb teistsuguse pilguga hindama Tallinna modernismi ja postmodernismi, nägema tulevikku oleviku ruumis?

1 Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix’ ja rahvusvahelise arhitektide liidu presidendi kuldmedali ning preemia, lisaks 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia.

2 Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. Eesti Kunstiakadeemia 2008–2014. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=architecture