Näitusepaviljonist vallamajaks

Saku näib oma ehitusloost vägagi teadlik olevat: kümme punkti vallale modernistliku arhitektuuripärandi hoidmise eest.

LIINA JÄNES

Saku vallamaja. Arhitektid Karmo Tõra ja Alar Oruvee, sisearhitekt Riina Luuk. Algupärase näitusepaviljoni arhitekt Valve Pormeister. Ehitas Nordlin Ehitus. Hoone avati selle aasta juunis.

Juuni lõpus avatud Saku vallamaja on ühest küljest uus, äsja nõelasilmast tulnud ehitis, aga ka vana ja tuttav: see on taastatud Valve Pormeistri kavandatud näitusepaviljoni järgi, mis valmis algupärasena 1968. aastal. Kuigi Pormeistri majadel on seni pigem hästi läinud, kandsin ma Saku näitusepaviljoni mõttes maha juba kümme aastat tagasi. Maja oli aastaid tühjana seisnud, punasest tellisest seinad murenenud ja lõpuks varises põlengu järel veel pool katustki sisse. Aastate jooksul planeeriti sinna küll kauplust, küll spordi- ja vabaajakeskust, siis jälle tervisekeskust, kuid ühestki plaanist ei saanud asja. Lõpuks ostis vald selle eraomanikult välja ja taastas vallamajana.

Näitusepaviljonil on huvitav ajalugu. See ehitati Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudile. Juba 1950. aastate lõpus hakati Sakut kujundama Eesti põllumajandushariduse ja -teaduse keskuseks. Instituut, mille paljud osakonnad asusid Tallinnas, viidi 1959. aastal üle Sakku kui sobivamasse keskkonda. Kuna nn Uus-Sakut kujundati teadlikult näidis­asulaks, kasutati seal tüüpprojektide asemel mitmeid arhitektidelt tellitud ainuprojekte. Valve Pormeistri projekti järgi ehitati alevikku mitu hoonet: näituse­paviljon, taimekaitsejaam ja instituudi mehhaniseerimise osakonna hoonestu. Samuti koostas ta asula heakorra projekti. Sakust sai üks paremini välja ehitatud ja heakorrastatud maa-asula ja edukamaid põllumajanduse uurimiskeskusi NSV Liidus.

Instituudis tehti teadust mitmel alal ja näitusepaviljoni oli tarvis selle saavutuste näitamiseks. Sinna mahtus sisse ka suurem põllumajandustehnika. Igal aastal käis instituudis sadu külalisi välis- ja kodumaalt. Kõige kuulsam külaline on ära toodud vallamajas eksponeeritud infotahvlil: 1972. aastal külastas paviljoni Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi.

Saku näib oma ehitusloost vägagi teadlik olevat: stiilset modernistlikku näitusehalli on nimetatud Saku maamärgiks ja kroonijuveeliks. On omaette kiiduväärt, kui üks omavalitsus peab XX sajandi arhitektuuri väärtuslikuks ja käib selle vaatamisväärsusena välja, kui aga avalik sektor taastab nõukogudeaegse hoone, on see suisa uskumatu žest. Saku vallale oli aleviku keskuse ajaloolise maamärgi kordategemine justkui auvõla tasumine.

Kõige huvitavam ongi Saku vallamaja juures, et selleks otstarbeks otsustati taastada näitusepaviljon. Vallas, kuhu pole eriti või üldse uusi maju ehitatud, kiputakse enamasti eelistama uue maja ehitamist, justkui hirmust millestki ilma jääda. Sakus valiti teine tee ja otsustati, et ei jäeta end oma ajaloost ilma. Kuidas aga mahutada kunagisse näituse­halli peaaegu kaks korda suurema põrandapinna ja loomuliku valgusega tööruumidega tänapäevane vallamaja? Asi lahendati nii, et välimuselt on vallamaja küll paviljoni koopia, aga põrandat on alla lastud ja katust tõstetud, mistõttu sai algselt ühekorruselisse näitusehalli mahutada kaks korrust kontoriruume. Näituste eksponeerimiseks piisas põhimõtteliselt tummast kastist. Vallamajas on esikülje pika tellisseina taha paigutatud arhiiv ja muud abiruumid. Tööruumid asuvad peamiselt tagaküljel, kus on tumma seina arvelt tublisti lisatud klaasfassaadi, ja teisel korrusel, kus kabinettidesse jõuab loomulik valgus lae all jooksva aknalindi kaudu.

Tehniliselt on vallamaja uusehitis, mille autorid on arhitektid Karmo Tõra ja Alar Oruvee. Näitusehallist ei jäänud füüsiliselt midagi alles, ometi on selle välisilme taastatud. Hoone kõige iseloomulikum detail, sakiline ja pikalt üle hoone põhimahu ulatuv katusekonstruktsioon, näeb välja nagu varem, aga kulgeb tegelikult ainult hoone servades. Maja keskosa on lamekatusega, mille peal on päikesepaneelid ja mõned katuseaknad. Siin on kokku sobitatud ajalooga maja välimus ja uue maja kasutusmugavus.

Siseruumides (sisearhitekt Riin Luuk) on oldud materjalitruu punase tellise näol, aga muus osas on lahendus pigem kunagise hoone arhitektuuri ja iseloomu tõlgendus. Näiteks on mitmes kohas kasutatud katuse siksakimotiivi (vastuvõtulett, istungitesaali valgustid). Kui algselt jätkus katuse valge siksak ka siseruumis, siis nüüd imiteerivad seda vormi vildist ribad laes, mis summutavad ühtlasi heli.

Vahepealsete segaste aegade kaasavaraks on näitusepaviljoni hoovialale ehitatud neljakorruseline kortermaja (samad arhitektid). Kui omal ajal oli näituse­paviljoni ümber õhku ja ruumi ning hooviala, väike siseõu ja katusaed moodustasid kujundusliku terviku, siis nüüd jätab ruum kokkusurutud mulje. Suuremas linnas ei tekitaks tihedus küsimusi, aga Saku-suguses alevikus ju ehitamiseks ruumi on. Kortermaja ehitamisega on kadunud hoonestu algne planeering ja silmside naabermajadega Juubelitammede tee 13 ja Teaduse 13, mis on samuti Pormeistri projekteeritud.

Saku paviljon ei olnud muinsuskaitse all, seega ei olnud vallal taastamise kohustust. Riiklikku kaitset ei jõutud isegi kaaluda, sest kui järg jõudis Nõukogude aja arhitektuurini, oli maja juba katastroofilises seisus ja näis lootusetu juhtumina. Seega on selle maja n-ö säilimine olnud puhtalt valla otsus: valla üldplaneeringus asub see miljööväärtuslikul alal ja on ka kõigis aja jooksul koostatud detailplaneeringutes ette nähtud taastada.

Euroopa muinsuskaitses suhtutakse koopiate ehitamisse pigem taunivalt: kui ikka autentset materjali enam ei ole, on ka tähendus läinud ja pigem luua siis juba uus arhitektuur. Aga päevad ei ole vennad ja nii ei ole ka taastamiseks reeglit. Taastamine tuleb kõne alla sümbol­ehitiste korral, millel on paikkonnas tugev tähendusväli (näiteks Nõmme turuhoone) või suurema ansambli terviku nimel. Seda on kasutatud ka linna­ehitusliku terviku hoidmiseks, nagu näiteks Pärnu vanalinnas mõnede barokkehitiste taastamisel. Sakus lähtuti vallamaja ehitamise otsust tehes nähtavasti mõlemast, nii hoone enda väärtusest kui ka kohaidentiteedist, mida see kehastas. Näitusepaviljon oli iseseisva arhitektuuriväärtusega ehitis ja moodustas olulise osa Saku kunagise teaduslinnaku miljööst. Kohalikud mäletavad maja ja ka seal toimunud üritusi. Oma koht on sellel majal ka kunsti­ajaloos, kuhu see on kirjutatud avangard­kunsti näituse „Saku 73“ tõttu. Peab ütlema, et see on arhitektuuri­loolasele üks põnevamaid hoone hävimise ja taastamise lugusid ning koopia ja tõlgenduse küsimusi. Kui see kõrvale jätta, on maja äärmiselt nauditav ka nüüdisaegse vallamajana. Ekspressiivne arhitektuur sobis omal ajal näituste korraldamiseks ja sobib praegu väga hästi valla esindushooneks.

Saku näitusepaviljon pärast avamist ja Saue vallamajaks ülesehitamist.

Eesti Filmiarhiiv ja Liis Treimann / Äripäev / Scanpix

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht