Nägijaid ja vaegnägijaid ühendav ruum

Balti jaama kõrvale Toompargi serva võiks luua hübriidraamatukogu koos audiokinoga, et toetada nägemispuudega inimesi ning pakkuda ruumikogemus kõigile.

JAANIKA SAU

Nägemismeel domineerib teiste meelte üle, sest tajume ümbrust paljuski just silmadega. Kuigi juba lääne tsivilisatsiooni algusaegadel arvati, et inimene tunnetab maailma peamiselt visuaalselt, pole nägemismeel olnud meelte hierarhias alati esikohal. Prantsuse ajaloolane Lucien Febvre on kirjutanud, et XVI sajandil olid ümbritseva tajumisel nägemise kõrval olulised ka helid ja lõhnad. Alles XVII sajandil tekkis meelte hierarhia ning kõige olulisemale kohale tõusis nägemismeel. Kui suulisele suhtlemisele lisandus kirjalik, muutus ka ruumi tajumine visuaalsemaks. Trükise tõttu asendus mõtte- ja väljendamis­maailmas domineerinud kuulmine nägemisega.¹

Tänapäeva ühiskonnas on suurem osa infost nägemispõhine: nii saab inimeste tähelepanu kergesti köita ja sellega manipuleerida. Disainis keskendutakse sageli samuti vaid nägemismeele stimuleerimisele, sest nägemise mõjutamine on sõnumi edastamiseks kõige efektiivsem viis. Vaid visuaalsele orienteeritud ruum välistab aga keskkonna mõistmisel ja mõtestamisel teised meeled, võimalused ja nüansid.

Ligipääsetavus või ligipääsmatus?

Eestis on registreeritud ligi 3000 nägemispuudega² inimest, tinglikult võib nad jaotada kahte põhirühma: vaegnägijad ja pimedad. 10–20% nägemispuudega inimestest on täiesti pimedad, kes ei erista valgust.

Eestis ei ole ühtegi pimedaid ja vaegnägijaid toetava keskkonna eeskujulikku näidet. Vaegnägijatele mõeldud hooned on aegunud ning kohandatud vaid minimaalselt. Linnaruum ja avalikud hooned ei ole vaegnägijatele enamasti ligipääsetavad ning pigem pärsivad iseseisvat liikumist. Isegi kui hoones sees on nende tarvis lahendus leitud, on hooneni jõudmine ning sissepääsu leidmine seniajani raske. Praegune olukord teeb keeruliseks erivajadustega inimeste integreerimise ühiskonda ning pärsib nende sotsiaalset läbikäimist. Vajalik on laiaulatuslik muutus suhtumises, tarvis on väärtustada nägemispuudega inimestele parema keskkonna loomist.

San Franciscos asub LightHouse for the Blind and Visually Impaired ehk pimedate ja vaegnägijate majakas, nägemispuudega inimestele mõeldud kogukonnahoone. Erilist tähelepanu on selles hoones pööratud akustikale. Akustikalahenduse väljatöötamise käigus uuriti välja, millised on nägemispuudega inimestele positiivsed, millised negatiivsed helid. Projekteerimise käigus katsetati materjalide omadusi Arupi helilabori akustilise simulatsiooni abil.³ See San Franciscos paiknev kogukonnahoone võiks olla nägemispuudega inimeste (elu)keskkonna parandamisel eeskujuks.

Orienteerimiseks olulised sensoorsed elemendid

Pimedate ja vaegnägijate liikumine on (linna)ruumis piiratud. Põhja-Eesti pimedate ühingu juhatuse liige ja kogemusnõustaja Artur Räpp kirjeldab suunataju kaotust nägemispuudega inimese peamise liikumistakistusena.⁴ Pimedate inimeste iseseisva ja sujuva liikumise tagamiseks on oluline mõista, millised mentaalsed ning füüsilised objektid annavad ümbruskonna kohta informatsiooni. See võib olla hoone, reklaamitahvel, helisignaaliga foor ülekäigurajal jm. Ka pinnamaterjali muutus annab vahetult teekonna kohta informatsiooni. Füüsilised ja mentaalsed objektid loovad võrgustiku, mis aitab ruumis leida õige tee. Keskkonna tajumine sõltub teadmistest ja kogemustest ning oskustest ruumis liikuda. Pimeda inimese ruumitaju oleneb ka sellest, millal ta on nägemise kaotanud. Endisel nägijal on ruumiline ettekujutus visuaalse kogemuste tõttu olemas.

Ameerika linnaplaneerija ja linna tajumise kaardistamisele alusepanija Kevin Lynch on käsitlenud pimedate visuaalset taju. Tema teooria kohaselt sisaldab teekond orienteerumist ja liikumist. Teekond koosneb neljast osast: asukoha määramine (ülevaade oma asukohast), marsruudi üle otsustamine (õige tee leidmine), mentaalne kaardistamine (vihjete kasutamine järgmiste sammude sooritamiseks) ning lõpp­asukohta jõudmine.⁵ Nägemispuudega inimestega suheldes jõudsin tõdemuseni, et Lynchi teooria peab paika ning ka nende liikumise olulised komponendid on samad. Rajad (paths), maapinna ja seina piire ja kõikvõimalikud servad (edges) ning maamärgid (landmarks), näiteks postid, hooned jms, aitavad ümbruskonnast aru saada ning ennast ruumis positsioneerida. Pime saatejuht Jakob Rosin on maininud, et pimedad inimesed liiguvadki ennekõike piirdeil, näiteks maja seina ääres, mööda murupiiret tee ääres vms.⁶

Pimedatele ja vaegnägijatele on ümbruse tajumisel väga oluline kuulmine. Liikumise, juhtkepi ja väliskeskkonna tekitatud ning peegeldatud helid annavad nägemispuudega inimestele teavet ruumi ja heliallika kohta. Pimedad inimesed kasutavad ruumis liikumiseks oma hääle kaja ehk kajalokatsiooni: keskkonda saadetud heli peegeldub tagasi. Heli tagasipeegeldumise aeg annab infot objektide kauguse, suuruse ja kuju kohta. Pimedatel inimestel on ruumis orienteerumiseks vaja optimaalset järelkaja, heli liigne summutamine teeb ruumis liikumise neile keeruliseks ning pärsib suunataju. Ruumis liikumise muudab vaevaliseks ka akustilise vahelduseta ruum, kus kõik helid on moondatud ühtlaseks ning puudub selge erisus.

Nägemispuudega inimeste taju täiendab ka kompamine: otsitakse muutusi materjalides ja kasutatakse jalgealust taktiilset informatsiooni. Suurem osa teabest saadakse pigem maapinna tekstuuri, kattematerjalide ja seinapinna kaudu. Reljeefsed teed võimaldavad pimedatel iseseisvalt liikuda ning nende liikumisloogikast tulenevalt rajatakse teede pöördekohad täisnurkseina. Nägemispuudega inimeste liikumist toetavas keskkonnas peaks olema võimalikult palju taktiilseid pindu. Oluline on ka valguse ja varju kontrast, kuna vaegnägijad suudavad valgust mingil määral eristada. See soodustab iseseisvat liikumist, aitab eristada objekte ning tõlgendada visuaalset informatsiooni.

Pimedaid ja nägijaid ühendav ruum tugevdab sotsiaalset sidusust ja kaasab erivajadustega inimesed ühiskonda. Nägemispuudega inimestele iseseisvaks liikumiseks tingimuste loomisega luuakse võrdsem ühiskond.

Meeleelundeid stimuleerib ja fantaasiat elavdab näiteks audiokino. Kunagistel nägijatel on visuaalsed mälestused ja kirjeldustõlge aitab filmielamusele kaasa. Audiokinos saavad ka nägijad eemalduda igapäevasest visuaalsest mürast ning keskenduda helidele. Praegusele pimedate raamatukogule Suur-Sõjamäel on raske ligi pääseda, nii et audiokino koos hübriidraamatukoguga võiks luua Balti jaama lähedale Toompargi serva. Nägemispuudega inimesed kasutavad iga päev liikumiseks ühissõidukeid, Balti jaamas saavad aga kokku eri transpordiviisid ning jaam on hästi ühendatud nii teiste linnade kui ka Tallinna linnaosadega.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala osakonna magistritööl „Nägijaid ja mittenägijaid siduv tajumisruum“ (juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo).

1 Walter J. Ong, Orality and Literacy: The Techno­logizing of the Word. Routledge, 1998.

2 Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi statistika, 1. I 2017.

3 Ellen Lupton, Andrea Lipps, The senses: design beyond vision. Princeton Architectural Press, 2015.

4 Intervjuu Artur Räpiga. 26. XI 2018. Helisalvestis autori valduses.

5 Kevin Lynch, The Image of the City. MIT Press, 1960, lk 47.

6 Intervjuu Jakob Rosinaga 10. IV 2019. Helisalvestis autori valduses.