Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Novembri lõpuni on Veneetsia arhitektuuribiennaalil avatud Eesti paviljon „Kodupeatus“, kus püütakse isiklike kogemuste kaudu jõuda eluasemepoliitika tagamaani.

MERLE KARRO-KALBERG

Mida on kodu väärt? Kas elu peab olema kasumlik? Kas arhitektuur on peavari kehale või rahale? Nii küsivad arhitektid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson sel aastal XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis. Ekspositsioon on üles seatud ühes Veneetsia kolmetoalises üürikorteris. Rahvuspaviljonide aia müüri taga ootavad väikesel Veneetsia põiktänaval Eesti etenduskunstnikud linna elanikke ning külastajaid oma koju külla, et nad saaksid korraks biennaali saginast aja maha võtta.

Koostöös lavastajate Liisa Saaremäeli ja Keithy Kuuspuga, dramaturg Jan Kausi, stsenograaf Kairi Mändla ja helilooja Markus Robamiga on lisaks ruumiinstallatsioonidele loodud kestvuslavastus, kus külastaja võib kaheksa tunni vältel päevas võtta osa ses kodus toimuvast, luua oma ruumi ning mõtiskleda selle üle, kui kallis on ta enda kodu.

Maist novembrini võõrustavad üheksa etendajat kordamööda selles Veneetsia korteris, mis on ühtaegu nii kodu kui ka lava, Eesti paviljoni külastajaid. Need etenduskunstnikud on Arolin Raudva, Kirill Havanski, Anumai Raska, Külli Teetamm, Eline Selgis, Paula Veidenbauma ning Johhan Rosenberg, aga üles astuvad ka lavastajad Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspu.

Eesti paviljoni kuraatorid, arhitektid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson räägivad lähemalt, kuidas külastajad biennaali küllastumuse õhkkonnast korraks välja tuuakse, miks otsustati Veneetsiasse viia inimesed, mitte materjalid ning miks on vaja eluasemest rääkida poliitilisel tasandil.

Paviljoni idee arendamise ja üles­panemise maraton on seljataga, olete jõudnud finišisse. Küsin spordireporteri kombel: mis tundega Veneetsiast lahkusite? Millise mulje arhitektuurimaailma tippsündmus jättis?

Arvi Anderson: Avamine ja biennaal olid meeleolukad, aga päris igale poole ei jõudnudki. Terve aasta meeletult aega ning jaksu nõudnud eeltöö on tehtud, kus nüüd areneb see kohapeal omasoodu edasi.

Aet Ader: Pigem pole tõesti tegu lõpp-punktiga, meie kureeritud paviljon nüüd just hakkabki oma elu elama. Me ei kureerinud ju klassikalist näitust, vaid tegemist on elava ja igas mõttes keskkonnatundliku väljapanekuga. Igal kuul kolib installatiivsesse korterisse üks etenduskunstnik ja sellega on paviljon jälle uut nägu ja tegu. Kõige põnevam hetk on ilmselt 26. novembril, kui sealt lahkub viimane elanik Johhan Rosenberg. Siis saab biennaali poolele aastale ning paviljoni elule tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha.

Mari Möldre: Me polnud ju ainsad, kes seda maratoni jooksid. On näha, et kõik biennaalist osavõtjad on tohutult panustanud: mõttejõudu, aega, materjale jne. Mõnes mõttes on see lausa raiskamine, sest kui paljud ikka jõuavad kõik need ideed vastu võtta, paviljonid läbi käia … Eesti paviljon on seal justkui aeglusti: sinna sisse astudes hakkab aeg natuke teistmoodi tiksuma.

Ader: Kui rääkida raiskamisest, siis oli meil omavahel huvitav arutelu just biennaali formaadi üle. Mis see üldse on? Iga riik paneb Veneetsias välja kirjeldamatu hulga mõttetööd, raha, materjale. Võtsime algusest peale seisukoha, et ei püüa külastajaid uue info, andmete ja süvatekstiga üleküllastada, vaid pakume pausi ja eluaseme teemapüstituse raamistikus isikliku, teistsuguse kogemuse. Korteri sisustus on suuremas osas meie looming, mööbli ja ruumide puhul on tavalise kodu sisu ja installatsiooni vahel õhuke piir. Meie eesmärk oli need nihestused jätta külastaja avastada.

Anderson: Siinkohal on oluline eluruum ja sellega kaasnevad reeglid, mis pausi tekitavad ja külastaja biennaali­saginast välja toovad.

Möldre: Näiteks tuleb enne korterisse sisseastumist allkirjastada lühiajalise viibimise leping. Seal on tõsimeelseid kodukorra reegleid, aga on naljaga pooleks punkte ka. See võltsleping on kui sümboolne akt, mis viitab omandisuhetele, õigustele ja kohustustele seoses ruumides viibimisega. Nagu aimasime, siis kohkub nii mõnigi kiirema sammuga külastaja selle n-ö lepingu peale ja nii toimib allkirjastamise palve ka filtrina, et paviljoni satuksid inimesed, kel on aega ja tahtmist süveneda.

Uksel tuleb ära võtta ka välisjalanõud. Meie kultuuris on see tavaline komme, aga paljudele teistele võõras ja imelik. Ometi saab selle lihtsa tegevuse tõttu ruumi teistmoodi – taktiilselt kogeda.

Anderson: See on jõuline akt: külastaja peab ennast muutma ja alluma kellegi teise ettekirjutustele.

Ader: Meie väljapanekul on tõesti mitu kihti. Esiteks kogemuslik: näituse­ruumist satutakse ühtäkki koduruumi, kus tuleb kohaneda selle elaniku reeglitega. Saab minna ka sügavamale, mõtiskleda eluaseme, kasumiruumi ja kodu teemal. Igas korteri toas on selleks vastavad installatsioonid. See, kes loeb läbi Jan Kausi ja Kadri Klementi tekstivihiku ning viitsib pikemalt ruumis olla ja detaile märgata, saab põhjalikuma kogemuse ning leiab teemakohaseid viiteid ja humoorikaid kommentaare. Vältisime meelega väljapaneku tekstide puhul akadeemilise essee formaati, kus üritatakse kokku võtta kõik maailma eluaseme­kriisi kitsaskohad. Kuigi oleme eluaseme teemaga pikka aega tööd teinud, vähemalt pool aastat infot kogunud, mina kaitsesin üle kümne aasta tagasi eluruumi teemal ka magistritöö, oleme juhendanud vastavateemalisi kursusi, osalenud teaduskonverentsidel, otsustasime sellele siiski läheneda võimalikult lihtsalt, pidada silmas just üleküllastuse momenti. Nii otsustasimegi ilukirjandus­like tekstide kasuks.

Seekordse väljapaneku taga on väga kirju seltskond: arhitektid, lavastaja, dramaturg, helilooja, etenduskunstnikud jt. Kui lihtne või raske on nii paljude eri valdkondade esindajatega ruumi luua ja nad ruumi ümber kokku tuua?

Anderson: Paljude loomevaldkondade kokkutoomine oli meil plaanis algusest peale. Selleks et üht päris korterit, kellegi eluruumi täita, on vaja installatsioone ja n-ö elanikku, kes tõstab eri teemad ja kihid esile ja toob mõtted lavale. Eluase ja kodu on ühest küljest väga individuaalne, aga ka universaalne. Mõtlesime kaua, kuidas sellest rääkida. Püüdsime teemat kitsendada ja tuua esile just emotsionaalse ning majandusliku poole. Juba nende kahe tahu vahel on nii palju hõõrdumist, et selle väljendamiseks oli vaja inimest ruumis.

Ader: Tegelikult on see juba sada aastat vana lähenemine, mis oli juba Bauhausi kooli üks aluspõhimõte. Teistele kunstivaldkondadele pole ruumiga tegelemine ju üldse kauge. Praegune meeskonnatöö oli väga soe ja tore: töötasime õlg õla kõrval ning kõik mõtestasid eluruumi teemat oma nurga alt. Kokku sai niimoodi väga hea ja mitmekihilise terviku.

Möldre: Soovisime väljenduda kujund­likult ning etenduskunstnikud, lavastaja, stsenograaf ja dramaturg on siin suuresti abiks olnud.

Biennaali ettevalmistamise ajal pidasime igal nädalal koosoleku üksteise juures kodus. Oli väga põnev astuda kellegi isiklikku ruumi, millest saab ajutiselt tööruum ja katselava.

Eks me arutasime kõvasti, milles seisneb arhitektuuri ja etenduskunstide töövõtete ja lähenemise vahe. Arhitektuur on kuidagi lõplikum ja ettevaatavam, arhitekti kiputakse tema loomingu valmimisest justkui eraldama. Ühel hetkel saavad ju joonised valmis, need antakse tellijale ja ehitajale üle ning nood tegutsevad edasi sageli üsna arhitektist sõltumata. Etenduskunste pole aga võimalik valmis teha, sest lõpptulemus sünnib iga kord paljuski kohapeal.

Anderson: Me tegeleme inimese ja ruumi suhtega ning see ongi arhitektuur. Igal etenduskunstnikul on oma lähenemine, oma iseloom, seega loob ta ka oma ruumi. Me oleme välja töötanud ja ette kirjutanud küll raamistiku, kuid igaüks läheneb olukorrale ikkagi omamoodi. Esiplaanil on suhtlus, mille kaudu hakkavad hargnema meile olulised teemad ja probleemipüstitused. See pole passiivne näitus, külastaja on samuti põimitud ruumi osaks.

Möldre: Paviljoni esimene etenduskunstnik Arolin Raudva saatis meile hiljuti pildi külalisteraamatust, kuhu keegi oli üles märkinud tähelepaneku, et tegu on interaktiivse ruumiga, kuid vahelduseks ei suhtle omavahel mitte inimene ja arvuti, vaid inimene ja inimene.

Palju on räägitud biennaali suurest ökoloogilisest jalajäljest, kuna inimesed, materjalid ja esemed transporditakse Veneetsiasse maailma otstest kokku, kuid mis neist pärast saab, pole selge. Kas mõtlesite ka sellele?

Ader: Meie eesmärk oli Veneetsias kohapeal võimalikult vähe ehitada. Sinna tohutul hulgal materjali transportimisel ei näinud me mõtet. Võtsime lihtsalt kaasa inimesed, kes ongi meie paviljoni peamine ehitusmaterjal.

Anderson: Korter, mille paviljoniks kohandasime, oli peaaegu tühi. Välja oli ehitatud köök ja vannituba ning magamistoas oli kaks voodit. Omalt poolt lisasime võimalikult vähe asju ja tõenäoliselt on neil esemetel ka järelelu. Maja ees on istepingid, kus saab sissepääsemist oodates istuda. Nendest on näiteks huvitatud Veneetsia puuseppade ühing. Korterisse lisatud riiul jääb ilmselt sinna, sest omanik näeks seda seal hea meelega. Suur osa Eesti ekspositsiooni tarvis eraldatud rahast on läinud sisu loonud inimeste töötasuks.

Möldre: Ka mitte midagi tegemine on tegu. Vaatamata korteri kallile üürile oleme näiteks ühe toa teadlikult ja mittekasumlikult tühjaks jätnud. Seda katab õhuke tolmukiht ning sinna saab sisse piiluda läbi väikese ukseprao, niipalju kui kettlukk lubab. Sellega osutame paljudele tühjadele investeerimissamba funktsiooni täitvatele eluruumidele paljudes maailma linnades. Kummaline olukord: eluruume tegelikult on, kuid need, kes elukohta vajavad, ei pääse neile ligi.

Tundub, et saate vastused eluaset puudutavatele küsimustele alles pärast biennaali. Kestvuslavastus lõpeb ja etenduskunstnikud, kes on seal kuu kaupa elanud ning töötanud, inimesi vastu võtnud ja nende lugusid kuulanud, saavad alles siis teha kokkuvõtte. Kas plaanite kogunenud lood ja teadmised mingis formaadis koondada ja avaldada?

Möldre: Juba lühikese lahtiolekuaja jooksul on tekkinud palju lugusid ja fotosid külalistelt üle terve maakera. Etendajad dokumenteerivad toimuvat igaüks omal kombel: kes peab päevikut, kes filmib video, ruumis on ka printiv kaamera ning külalisteraamat. Peame praegu plaani, kuidas see kõik lõpuks kokku võtta.

Ader: Küsime külastajatelt, kuidas nad on oma kodu soetanud, kas nad on selle ostnud, kas neil on pangalaen või nad hoopis üürivad elupinda. Ühtlasi arutame selle üle, milline on nende kodumaal eluasemepoliitika, millel on kindlasti mõju eelnimetatud otsustele.

Anderson: Põnev teema on ka see, kui palju on inimesed kolinud, mis on elukohta vahetama ajendanud või kui püsivalt ühes kohas elatakse. Ühtlasi kogume ühele seinale külastajate koduvõtmete kipsjäljendid.

Möldre: Veneetsia biennaalile tullakse kõikvõimalikest maailma otstest. Anname endale aru, et suurem osa publikust on arhitektuurivalla professionaalid, kes haaravad teema õhust ja näevad seda natuke teistmoodi kui ehk tavaline näituse külastaja. Meie paviljoni esimene külaline oli aga hoopis üks Šveitsist pärit kodutu.

Ader: Esimeste külastajate seas olid ka Veneetsia elanikud, kes elavad paviljonist kaks maja edasi, kuid polnud kunagi selles majas ega korteris käinud. Nad olid oodanud avamist pikisilmi, et koduümbrusega tutvust teha.

Millise sisendi võiks „Kodupeatus“ edaspidi anda? Kas Eesti ekspositsiooniga esitatud küsimused ja vastused on teile ehk arhitektitöös abiks või võiksid need kasuks tulla kogu elamumajanduse edendamisel?

Anderson: Elamumajandus on olnud poliitiline küsimus ning küsisime ka endalt, milline on arhitekti roll eluruumi kujundamisel ja arendamisel praegu ning tulevikus.

Möldre: Me kasutame rohkem küsimärke kui punkte. Oleme jätnud paljud küsimused avatuks, ka paviljon ise muutub pidevalt ja sõltub külastajast ning seal parasjagu tegutsevast etendajast. Paviljon on nii üles ehitatud, et külastajal tekiks küsimusi, millele vastust esialgu ei antagi.

Ader: Eluruumide teema on kogu maailmas aktuaalne, sellega tegeletakse aktiivselt. Eestis pole eluasemepoliitika veel tugevalt üles võetud. Mida rohkem esitatakse küsimusi, kuidas me edaspidi elama hakkame, kui kättesaadav on eluruum, seda rohkem sunnime sellele mõtlema ka poliitikuid. Me näeme ju, et noortele peredele käib Tallinnas ja aina enam ka Tartus linnas sees elamine lihtsalt üle jõu. Biennaalid toovad esile ühiskonna valupunktid, mis loodetavasti leiavad varsti koha ka poliitilises debatis.