Maalõhkuja ehk Kohtumine despoodiga

Ehituskauplus Depo Filtri teel ei kuulu inimmõõtmelise linnaruumi juurde, tekitab möödujas alaväärsust ja küsib väärtushinnangute kohta.

MATS-LAES NUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maalõhkuja: ehituskauplus Depo. Pildil ehitusmaterjalide kauplus Kaunases.

Marius Vizbaras / 15min.lt / Scanpix

Kui olete juhtunud hiljuti Tallinnas Filtri teele, olete kindlasti märganud sinna kerkinud kolossaalsete mõõtmetega hoonet. Veel pidulikult avamata läti ehitusveikals Depo on arvatavasti eesti kuldsete käte lemmiku Espaki kõrvale hädavajalik, sest olgem ausad – Tallinnas on kaubanduspinda ühe inimese kohta „ainult“ kaks ruutmeetrit. Eesti jõudis Euroopa ihatud esimese viie hulka juba aastaid tagasi.1 Aga olgu, see on juba hoopis teine teema, mina tahan rääkida ruumist, mitte kasvumajandusest.

Maalõhkuja (ingl k landscraper), definitsiooni järgi horisontaalne megarajatis ehk äärmiselt suure jalajäljega hoone, on inglise keeles lingvistilises suhtes skyscraper’i ehk pilvelõhkujaga.2 Nii nagu pilvelõhkuja eirab füüsilist ruumi ja mõõtkava kõrgustes, on ka maalõhkuja üleolev maastiku suhtes. Kus on piir? Euroopa maastikukonventsiooni järgi on maastik teatud maa-ala nii, nagu seda tajuvad inimesed. Mina väidan, et kui maastik muutub hõlmamatuks, siis on midagi viltu ja see ei saa olla enam miski, mida me maastikuna tajume.

Ma ei ole arhitekt ega oska öelda, kas riivan kellegi tundeid, kui olen vahetevahel brutalismi (viimistlemata betoonmajad), blobism’i (piiritlemata amööbikujulised majad), dekonstruktivismi (kokku ehitamata tükkidest majad), maalõhkujate jms taktitundetu urbanismi suhtes väga kriitiline. Mulle on oluline see, millise tunde arhitektuur ja linnakeskkond tekitab. Kui kõnnin säärase kolaka kõrval, oleksin nagu kohtumisel despoodiga: kohe-kohe mind kas hukatakse või määratakse kahekümneks aastaks koobaltikaevandusse sunnitööle ja ma ei näe enam oma perekonda. Tunnen, et minu peale karjutakse ja solvatakse minu elukutset, narritakse, kuna olen pisikest kasvu ja nõrk. Järgmisel korral lähen teist teed, kuna ei taha seda enam kogeda.

Säärane on ka Depo mastaap. Kui hiid­angaarist alles tühi karkass püsti oli, siis käis mul peast läbi mõte, et äkki on uues kontseptsioonis tegu 100% drive-in ehituspoega. Sinna saaks staatusesümboliga3 otse sisse sõita, allakeritud aknast kruvipaki ja liimituubi järele haarata ning pärast mobiilset arvetasumist signaaliga tervitades lahkuda. Kaalusin selle visiooni võimalikkust isegi pooltõsiselt. Loodan, et mõni visionäär siit „häid ideid“ ei saa.

Kuidas ikkagi saab selline giganthoone „vaikselt“ linnaruumi tekkida? Kuidagi algatati, menetleti, võeti vastu ja kehtestati detailplaneering, kus lubati ehitada ilma akendeta plekk-kast, mille ühe külje pikkus ületab 1,12 korda Rocca al Mare keskuse, 1,34 korda Ülemiste keskuse, 1,35 korda Lasnamäe Bauhausi ja 1,98 korda Kristiine keskuse pikkuse, kui võtta aluseks kõigi eelmainitud hoonete pikim külg. Ma ei ütle, et nood ei ole maalõhkujad, kuid Depo puhul on tegu pretsedenditult räige juhtumiga. Keegi arendaja ja arhitekt tõmbasid joonisele säärase mahu peale ja keegi seltskond ametnikke kiitis selle heaks.

Otse maalõhkuja taga asub endine Tallinna vangla, mille lammutamise järel peaks maa-alale kerkima elamurajoon. Pärast vanglamüüri langemist hakkavad Filtri tee, Siselinna kalmistu ja Veerenni asumi kandis liikuma emad lapsevankritega, jalgratastel mudilased ja teised linlased. Nende ruumikogemus saab seal olema ligilähedaselt samasugune eespool kirjeldatuga: rõhuv ja eemaletõukav. Kes soovib, saab seda järele proovida populaarsel kergliiklusteel juba praegu. Kuna despootlik maja on tegelikult kutsuv vaid autoga liikujale ja ühistransport on „kaetud“ kahe bussiekskursiooniga, hakkab piirkonnas laiutama ka üha kasvav autoühiskond, kellel on vaja ühe paki kruvide pärast kohale sõita, kuna asumi väike ehituspood suleti konkurentsi tõttu (kokkusattumus?). „Ah pagan … kahju ikka, et ei saa autoga poodi sisse sõita,“ unistab too tallinlane 100% drive-in’ist, kui 500 × 50 meetrit laial asfaltväljal parkimiskohta otsib. Siinkohal kõlab minu tagasihoidlik aplaus kuue jalgrattahoidja paigaldamise eest, mis on disainilt mõistlikud ja sobivad tõesti jalgratta parkimiseks, mitte taksikoeravarjendiks. Tallinna kahele jalgratturile4 võib nüüd julgesti lisa tulla.

Arhitekt Leon Krier kirjutab, et domineerivad modernistlikud ehitustüpoloogiad ja suburbanism, sh pilvelõhkujad, maalõhkujad, valglinna eramupiirkonnad ja nende tüüpide vohamine geograafiliselt segregeeritud tsoonides saavad olla eluvõimelised ainult odava nafta ajastu lõpuni. 5 Osa kriitikuid arvab, et mis puudutab maalõhkujate linnaehitusliku hierarhia ja mõõtkavade ignoreerimist, siis neid n-ö surnud kaubamaju on tulevikus võimalik vähesel määral ümber kohaldada, kui neid hakkida väiksemateks kvartaliteks ja ehitada nende vahele traditsioonilises mõttes tänavaid. Kuid väga väike osa sellest halva planeerimise pärandist jääb ellu.

Küllap seisab too plekk-kolakas samal kohal veel aastakümneid, kuni selliseid äpardusi hakatakse kuueks saagima – või saab sellest teise ringi asjade sorteerimisjaam. Aga raha on kulutatud, ruum on juba rikutud ja võimalus luua inimlik elukeskkond jälle käest lastud. Küll kunagi see despoot oma aja ära elab. Seniks soovitan liikuda kusagil mujal, et temaga mitte kohtuda.

Kindlasti leidub lugejaid, kes pole selle kriitikaga päri ja leiavad, et mees, mida sa ometi sonid: Depo asub Järvevana tee ja Filtri tee vahel – keda huvitab, milline see ruum seal kahe linnamaantee vahel on? Palun teil vaadata seda suundumust siiski laiemalt ja pikemas plaanis. Uus plekk-kolakas asub Ülemiste järve ja miljööväärtusliku Veerenni asumi vahel, pidagem silmas ka tulevast elamuhoonestust endise vangla alal. Naabriteks on muu hulgas bürood ja meditsiiniasutused. See on vaid aja küsimus, mil selles linnajaos võib ilmneda samasugune ruumikonflikt, nagu näeme praegu järvest kirde pool. Ülemiste kaubanduskeskuse tagune linn oli enne räsitud tööstusmaa, kuhu nüüd on kasvanud mitmekesine tõmbekeskus kontori- ja eluhoonete, trammiliini, pargi ja avaliku ruumiga. Mitmes mõttes on linna raskuspunkt kandunud Ülemiste Citysse ja nüüd saab käia vaaterattalt kaemas, kui kole on selle eesrinne, peaasjalikult toosama kliimaseadmetega ehitud plekk-kolakas ning seda ümbritsev asfalteeritud kaitsevöönd. See on nüüd kellegi töö- ja elukoha vahetu keskkond.

Seepärast vajab kaalumist igasugune ruumiotsus, igal pool ja igal ajal. Meil ei ole selliseid kohti, kuhu võib teha koledaid ja inimlikust mõõtkavast väljas asju, mida meil ei ole ka tagatipuks tarvis. Varem või hiljem soovime seal ka ise olla ja end hästi tunda. Depost Ülemiste rongipeatuseni on pool kilomeetrit rohkem maad, kui näiteks Tondi ja Lilleküla vahel. Seal oleks võinud rong peatuda, seal oleks võinud olla mitmekesisem linnaruum, vajalikud teenusepakkujad ja avalikud asutused, spordisaal, ujula ja toidukauplus. Nüüd seisab seal aga Tallinna kõige pikem plekk-kast ning küsib: „Ja mida sulle, väike sitikas?“

1 Iga tallinlase kohta on pealinnas ligi kaks ruutmeetrit kaubanduspinda. – ERR uudisteportaal 25. X 2013. https://www.err.ee/323676/iga-tallinlase-kohta-on-pealinnas-ligi-kaks-ruutmeetrit-kaubanduspinda

2 Leon Krier, Leon Krier on sustainable urbanism and the legible City. – Architectural Review 27. II 2014. https://www.architectural-review.com/essays/leon-krier-on-sustainable-urbanism-and-the-legible-city

3 Autot on staatuse näitajaks hiljuti nimetanud Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, kes põhjendas TV3 saates „Laser“ sellega asjaolu, et Tallinnas ehitatakse autoteid pidevalt laiemaks. https://tv3.ee/saade/laser/mihhail-kolvart-auto-on-staatusesumbol-ja-sellega-soitmist-ei-tohi-piirata/

4 Marii Karelli intervjuu Tallinna linna liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütlemaaga. Too nägi Tallinnas liiklemas kahte jalgratturit ja otsustas, et neid rohkem polegi, mistõttu pole vaja neile tänavate rekonstrueerimisel keskenduda. https://auto.geenius.ee/rubriik/uudis/linn-gonsiori-tanav-polegi-enam-autodele-moeldud/

5 Leon Krier, Leon Krier on sustainable urbanism and the legible City.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht