Linnaga tegelev humanitaar Los Angelesest

Dana Cuff: „Linnaplaneerimisel kogutakse pidevalt andmeid, kuid küsimus on, kes seda teeb ja kelle tarbeks. Tavaliselt koguvad infot võimulolijad ning iseenda huvides.“

TAURI TUVIKENE

Dana Cuff on Los Angelese California ülikooli (UCLA) arhitektuuri ja linnadisaini osakonna professor ja disainialase uurimiskeskuse Citylab direktor. Professor Cuff pidas Tallinna ülikooli talvekoolis ettekande ruumiõiglusest ja valdkonnast, mida võib nimetada linnahumanitaariaks (urban humanities). Ta räägib palju linna tihedusest, mis tähendab äärelinliku iseloomuga linna tihedamaks ehitamist, kuid ka mõtete, ajaloo ning kultuurilist mitmekesisust. Siinkohal avab ta oma uurimisuuna lähte­punktid ning toob välja Los Angelese linna kitsaskohad ja arenguvõimalused.

Mis teile kodanikuna, aga muidugi ka mõtlejana linnade puhul meeldib?

Maapiirkonnas üles kasvanud inimesele on linn, kus, nagu arhitekt Rem Koolhaas ütleb, valitseb tiheduse või n-ö ummikute kultuur, värske elamus. Linn tähendab paljusid inimesi, tihket ajalugu, ehituskultuuri ja elavat tegevust.

Nii et linnad seostuvad teile ennekõike tihedusega?

Jah. Intensiivsuse ja tihedusega. See võib teile tunduda kummaline, sest elan Los Angeleses. Enamasti ei mõelda sellest kui väga tihedast linnast, aga ainuüksi linnas elab viis miljonit elanikku ja eeslinnades umbes 15 miljonit. Nii et ükskõik kui kaugel me tundume üksteisest elavat, on see keskkond ikkagi päris tihe. Teine asi, mis tõmbab mind sellistesse linnadesse nagu Los Angeles, on ajalugu – linnas peegeldub terve maailm. Ilmselt kohtab midagi sellesarnast ka Tallinnas. Mind hämmastab Tallinna ajalookihistuste muster: okupatsioon ja iseseisvus, mille järel taas okupatsioon ja iseseisvus. Seetõttu sisaldab ehitatud keskkond palju ajalugu, alates keskaegsetest müüridest kuni õigeusu kirikuteni ja lõpetades maailmalinna arhitektuuriga. Minu silme all on Tallinna tuhat aastat, kõige intensiivsem periood on olnud viimased sada.

Los Angeles on teile omamoodi linnauuringute labori objekt, n-ö Petri tass. Liikumisvõimaluste ja transpordi planeerimise osas ei peeta Los Angelest just linnaks, mille kogemusest õppida. Sealseid lahendusi on püütud pigem vältida. Mida teie sellest arvate?

Alati saab õppida ka kehvadest lahendustest. Kui vaadata linnaplaneerimist pärast Teist maailmasõda, siis planeeriti Rootsis, USAs ja Ladina-Ameerikas terve rida linnu autokeskselt. Ka Rotterdam kavandati pärast Teise maailmasõja aegset pommitamist autolinnaks. Los Angeleses õpime nüüd neilt, kuidas tulla toime valglinnastumisega, näiteks just ühistranspordi osas. Kuigi Los Angeles on kõigi eeslinnade ema, on 85 protsenti linnast kaetud bussiliinidega ja meil on ka ulatuslik metroosüsteem, mis samuti järjest kasvab.

Millist rolli mängib Los Angelese arengus parkimine?

Parkimine on seal paljuski reguleeritud. Viimasel 20 aastal on see küll muutunud ja muutub kiiresti ka nüüd. Meil on palju 1900. kuni 1930. aastateni ehitatud hooneid, mida kasutati pigem büroona. Kuna neid ei saanud muuta eluruumideks, sest polnud piisavalt parkimiskohti, ähvardas neid lammutamine. Linnaplaneerimise osakond lahutas aga parkimise eluruumidest ja, nagu selgus, ei olnud mingi probleem müüa korterit ka ilma garaažita. Ostjad ei tahtnud parkimiskohale kulutada 50 000 dollarit ja valisid autota elu. Kui hakkasin umbes 30 aastat tagasi UCLAs õpetama, tundsin paari autota inimest. Nad olid ristisõdijad, kes tegid radikaalseid avaldusi. Praeguseks pole enam poolel minu kolleegidest autot.

Ma eeldan, et Los Angelese arengu – linna tihendamise plaani – üks kitsaskoht oli just parkimine?

Jah. Kui aitasin luua seadust, et muuta üüritavad lisaelamispinnad seaduslikuks, nimetati sageli piiravaks teguriks parkimist. Tegelikult oli parkimine reguleerimisvahend, et hoida väikese sissetuleku ja ka eri nahavärviga inimesed eeslinnadest eemal, säilitada hõre linn ja kallid eluasemed. Iga maja kohta arvestati kaks kohta autole ja kui ühel kinnistul oli kaks maja, siis pidi olema neli parkimiskohta. Neis garaažides polnud aga mitte autod, vaid suvaline kraam. Seaduse vastuvõtmisest saadik ei pea lisapindadel asuvatel väikestel üürikorteritel olema ühtegi parkimiskohta, ent ma ei ole kuskilt lugenud ega kuulnud parkimismurest. Alles siis, kui igale krundile loodaks lisaelamispind ja selle juurde nõutaks ka parkimist, võib tekkida probleem, aga see nõudmine pole realistlik, sest igale krundile ei saa neid nii palju rajada.

Mina õpetan üliõpilastele, et tihendamine on vaid üks võimalus luua nn 15 minuti linn ehk selline linn, kus kõik eluks vajalik on jalutuskäigu kaugusel. Eeslinnade puhul ei peaks rääkima ainult tihendamisest, vaid ka funktsioonide mitmekesistamisest.

Meie ei ole oma planeerimisega veel nii kaugele jõudnud. Loomulikult on mitmekesisus see, mis linlastele kõige rohkem meeldib. Hiljuti tehti uuring, mis näitas, et inimestele meeldivad äärelinnad, mis on kõige rohkem klassikalise tiheda linna nägu. See on tegelikult üsna irooniline. Miks mitte rajada siis lihtsalt klassikaline linn? Elanikud aga tahavad elada eeslinnas, mida tuleks tihendada ja lisada funktsioone, rohkem parke jne. Me ei ole veel suutnud välja töötada mudelit, mis tagaks äärelinnas linnalise mitmekesisuse.

Ma saan aru, et post-suburb ehk uut tüüpi äärelinn ei ole lihtsalt linn, vaid midagi muud.

See on uutmoodi linn. See mõiste ja nähtus kahtlemata veel arenevad, kuid alustatakse siiski tihendamisest. Seal on esimese variandi puhul palju puid, õueruumi ja igal majal endiselt oma maatükk, kuid lihtsalt mitte nii suur kui seni. Niidetavat muru on vähem, kuid see on siiski olemas. Aedlinnas elamine on olnud paljuski väljavalitute privileeg. Edaspidi saab endale lubada elamist sellelaadses keskkonnas rohkem inimesi kui enne. Seejuures säilitatakse endine elukvaliteet.

Teist versiooni iseloomustab aga just funktsioonide segunemine. Kui linn on tihedam, on piisavalt inimesi, kes tahavad minna kohvikusse, päevakeskusesse või poodi. Los Angelese esimese ringi eeslinnades, kus elavad hispaania keelt kõnelevad elanikud, pulbitseb tänavaelu, tegutsevad tänavamüüjad, poed ja turud. Need on eeskujuks ülejäänud linnale ja piirkondadele, kuhu noored Los Angeleses praegu kolivad. Loomulikult tekitab muret ka keskklassistumine.

Viimase kümne aasta jooksul olete UCLAs välja töötanud humanitaar­urbanistika programmi. Räägime siin Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis, kus töötan linnauuringute professorina ja õpetan nii linnakorralduse magistrante kui ka kultuuriteaduste programmide üliõpilasi. Seega mõtlen pidevalt humanitaarteaduste ja linnauuringute ühendamise võimalustele. Millised on teie õppetunnid humanitaar­urbanistika õpetamisel?

Humanitaarurbanistika on UCLAs kõrvaleriala planeerimise, arhitektuuri ja humanitaarteaduste üliõpilastele, kes saavad põimida selle oma õppekavasse. Võtame igal aastal vastu 24 üliõpilast, kaheksa igast valdkonnast. Teeme üliõpilastega projekte, tihtipeale koos kohalike elanikega. Kui linnaplaneerijad on kontakti humanitaarteadustega kaotanud, siis kultuurigeograafid ja humanitaarurbanistid saavad selle neile tagasi anda.

Andmed on olulised, kuid parema linna alustala on kogemus. Selle asemel et keskenduda auto sõidukiirusele või trammi pöörderaadiusele, tuleks tänavate kujundamisel arvestada nn tavainimese kogemusega. Osalusplaneerimine on olnud linnaplaneerimise läbiv teema, kuid ausalt öeldes sellest ei piisa. Tuleb vaadata, mida linna eri piirkondades tehakse, uurida mitmekesise ja muutuva elanikkonna ajalugu, arvestama eri rühmade kultuuri ja käitumisega. Kui tuua planeerimisse mitmekesine perspektiiv, on vähem tõenäoline, et tehakse suuri vigu.

Teie pakutu on siis midagi muud kui pelgalt osalusplaneerimine?

Kaasamine on tähtis, kuid sellest lihtsalt ei piisa. Tegelikult ei kaasata ju ikkagi terve linnaosa elanikke. Ma jalutasin just Tallinnas ühes puitelamukvartalis, kus krundid on suured, tänavad laiad, seal on segunenud elamutüübid, ühendatud hoovid ja leidub pitsakohti, mis pole silmatorkavalt tähistatud. Kellele see on planeeritud? Nüüd ehitatakse sinna uusi, kõrgemaid hooneid. Ma arvan, et humanitaarurbanist vaataks neid kortermaju ja räägiks elanikega. Uuriks välja, kas nad on lastega pered, noored inimesed, kes elavad koos elukaaslasega, vanemad inimesed, kes on hädas kõnniteel liikumisega. Küsiks, kas nad tahaksid, et nende koduümbruses oleks rohkem kohvikuid või toidupoode. Kui mõista elanikkonna ajalugu ja suhteid, on pagas inimeste kokkutoomiseks palju rikkalikum. Kaasava planeerimise strateegia kipub lihtsalt esitama küsimuse: mida arvate kuuekordsest korterelamust oma kodu kõrval? Inimesed vastavad, et nad ei taha seda sinna. Selline osalemine toob kaasa reaktsiooni „mitte minu õue peale“. Enamik on muutuste vastu. Kui tunda huvi, kuidas nad on elanud ja miks sinna kolinud, siis saab inimliku ja avatuma vaate.

Teie käsituses pole humanitaar­urbanism niisiis seotud koosloomega, mis on pigem valitsemise termin, vaid seostate seda linna elanikelt õppimisega.

Meie käsituse keskmes pole niivõrd linnaplaneerimine, vaid mõtleme humanitaarurbanismist kui kultuuritausta mõistmisest, hõlmates ajalugu, kunsti jne. Los Angelese linnaosa, kus ma töötan ja kus asub üks Citylabi keskus, on suures osas sisserändajate linnaosa, kus on palju koole, ühissõidukite peatusi, parke ja tänavaelu. Kesk-Ameerikast ja Mehhikost pärit inimesed kutsuvad seda linnaosa oma koduks. Mõned on seal elanud mitu põlvkonda, kuid see on ka värav hiljuti lõunast saabunud inimestele.

Piirkonna tundmaõppimist alustasime koolidest, eriti lapsevanematest, kes rääkisid meile oma päritoluriikidest. Vestlesime vanemate ja vanavanematega, kui nad oma lastele järele tulid. Kas nende kodukant on turvaline või ei ole? Kas linnaosa on öösel hästi valgustatud? Kas nad soovivad avalikku ruumi seinamaalinguid, mis annavad piirkonnale identiteedi? Kas nad tahavad raamatukokku emakeelset kirjandust? Need ei ole asjad, millele linnaplaneerija tingimata mõtleb, kuid seda kõike on samuti vaja teada, et muuta paik selliseks, kuhu inimesed tunneksid end kuuluvat.

Humanitaarias on palju valdkondi. Tunnen teie lähenemises ära etnograafia ja antropoloogia rolli. Millised teised humanitaarvaldkonna teadused siinkohal avalduvad? Kas ka keeleteadus, semiootika ja filosoofia?

Mõned kõige ilmsemalt seotud valdkonnad on keeleuuringud, kirjandusteadus ja tõlkimine. Mitte ainult keele, vaid ka kultuuri tõlkimine. Kirjandus on nüüdisaegsete arusaamade mõistmiseks viljakas allikas.

Üks meie humanitaarurbanistika üliõpilane oli keskkooliõpetaja, aga ka inglise kirjanduse doktorant. Ta õpetas Charles Dickensi loomingut Rodney Kingi juhtumi kaudu. 1991. aastal sai temast Los Angelese politseivägivalla ohver ning ta oli ühe esimese laialdast avalikku tähelepanu pälvinud intsidendi keskmes. Rodney Kingi rahutused mõjutasid paljusid linnaosi, kuid kõik see juhtus enne praeguste keskkooliõpilaste sündi. Mustanahalised lapsed küsisid Korea poeomanikelt pingete kohta ning hakkasid mõistma kodukandi ajaloo teisi tahke, seostasid selle Dickensi romaaniga. Lapsed mõistsid Los Angelest, Dickensit ja Rodney Kingi juhtumit uutmoodi. Seegi aspekt jääb tavapärasest linnaplaneerimist välja.

Ilukirjandus on linnast rääkimiseks tõhus viis, sest lugemine annab midagi, mida muul viisil tajuda ei saa.

Jah, ilukirjandus võib tuleviku- ja alternatiivmaailmu elavdada. Kirjandusel on linnaplaneerimises kaks ülesannet. Esiteks tuleviku ettekujutamine, nii et inimene saab mõelda, kas ta seesugust tulevikku sooviks. Teiseks tutvustada inimesi, keda muidu ei tunta.

USAs on viimasel kolmel aastakümnel hakatud teadvustama, keda on linnade kavandamisel kõrvale jäetud. Peab aru saama ja rääkima kõigist postkoloniaalsetest ja rassistlikest vigadest, millele meie linnad on rajatud. Kirjanduse kaudu saab tuua need lood tänapäeva. Ajalugu arhiivides või muudes ametlikes dokumentides pole kunagi nii kõnekas.

Milline on selles loomeprotsessis teaduse, eriti reaalteaduste roll? Te soovitate jutustada, kuid mõned teadlased võivad öelda, et te lihtsalt mõtlete lugusid välja. Kuidas neile vastata?

Jutustamine ja teadus käivad kokku, sest teadlased jutustavad alati andmetega lugusid. Vastasel juhul oleks teil lihtsalt toorandmed. Iga kord, kui keegi tõlgendab andmeid, kirjutab ta ka loo. Näiteks üks sisukamaid projekte, mille olen humanitaarurbanistika valdkonnas teinud, kannab pealkirja „Big Data for Justice“ ehk „Suurandmed õigluse nimel“. Selle suveprogrammi raames tõime UCLAsse väikese sissetuleku ja eri etnilise päritoluga perede lapsed, keskkooliõpilased, et nad saaksid ise oma kodukandi kohta andmeid koguda.

Andmeid, sealhulgas planeerimise ja linnaplaneerimise valdkonnas, koguvad tavaliselt võimulolijad iseenese huvides. Seega on meil põhimõtteliselt silmaklapid peas, isegi neil, kes tahaksid, et meil oleks laiendatud nägemus. Võtame näiteks demograafilised andmed, mida kogutakse elukoha järgi. Miks ei tehta seda selle järgi, kus inimesed ostmas käivad, söövad või liiguvad? Arusaam linnadest luuakse elukoha alusel. See tähendab, et Los Angeleses pole arvesse võetud kõiki neid, kes elavad tänaval, aga ka seda, et linnast on n-ö välja lõigatud ka need, kes tulevad ja lähevad, kuid on linna dünaamika mõistmiseks tegelikult kriitilise tähtsusega. Kui laps kogub andmeid oma elukoha kohta, avaldub hoopis teine kodukant. Kõik vajavad andmeid … tõendeid ja fakte. Kuid kelle tõendid need on, kes neid kogub ja kellele? Andmemaastikke on tegelikult palju.

Andmetest rääkides mõeldakse sageli arvudele. Kuidas on lood muud liiki materjaliga?

Kogusime 11–15aastastelt lastelt andmeid kõnniteede kohta, et mõista, miks nad lähevad kooli just niimoodi, nagu nad seda teevad, ja millised on nende linnakogemused. Mida nad märkavad? Varem olime uurinud sama eakate puhul. Selgus, et oluline pole ainult kõnnitee laius, vaid ka varjualused, sest Los Angeleses on neid vaja, pinkide asukoht, prügikastid, teati, kus on sõbralik müüja, kus mitte nii sõbralik. Need ei ole sugugi sellised andmed, mida kogub linnavalitsuse transpordiosakond. Kui need andmekihid aga kokku liita, avaneb kõnniteele teistsugune vaade. Eri vanuserühmade kõnniteekasutuses on kattuvusi, aga kogemused pole samad.

Kas annate saadud andmed edasi linnaplaneerijatele?

Kahtlemata. Sageli teeme seda loo vormis. Näiteks küsime, mida tähendab 12aastaseks saamine Los Angeleses. See on lugu, mida ei ole senini räägitud. Mida tähendab tänapäeval Los Ange­lese kesklinnas kooliminek, eriti veel üksinda? Andmed annavad meile loo. Näeme ka, kui palju lapsed pärast kooli kõnnivad, kui paljud sõidavad autoga või liiguvad muudmoodi. Nende andmete põhjal saab öelda, kuidas on olla 11- või 14aastane.

See kõik on seotud teie rõhutatud tiheduse (thickness) kontseptsiooniga. Mida te selle all täpselt mõtlete?

Jah. Tihedus on olnud meile väga väärtuslik metafoor, sest peegeldab, et üks linna lugu koosneb paljudest häältest ja lugudest. Miks on paljud planeerimise ja muutuste vastu? Vähemalt USAs, ma ei tea, kas see on nii ka siin. Sest ei saada aru, et linnaplaneerimine midagi paremaks teeb. See on nii sellepärast, et luuakse üksikuid eraldiseisvaid lahendusi. Selle asemel tuleks kaasata inimesed vestlustesse, tuua esile, kuidas pakutu lahendab ühe osalise kitsaskohad, kuid ei pruugi alati sobida teisele. Laiem kaasamine annab tulemuseks linna, mille arendamisel võetakse arvesse ajalugu ja kultuur, sh nüüdiskultuur. Selline teadmiste loomine on kahtlemata ebatäiuslik teadus.

Tauri Tuvikene on Tallinna ülikooli linnauuringute professor.