Ligipääsetavustõend ühiskonnas osalemiseks

Paljudele nii tavaline jalutuskäik pargis või kauba valimine poeriiulilt ei ole iseenesestmõistetav väga suurele hulgale inimestele.

KEIT PARTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kolm aastat tagasi lepiti ruumiloome eksperdirühma aruandes kokku kaksteist kvaliteetse ruumi põhimõtet, millest lähtuvalt tuleb edaspidi Eesti avalikku ruumi kujundada.1 Üks põhimõte selles loetelus on ligipääsetavus, mis tähendab ruumi kujundamist kõigile kasutajatele sobivaks ja nende võimalustega arvestavaks. Mis on aga ligipääsetavus, kes seda vajab ja kuidas jõuda ligipääsetava ühiskonnani? Need küsimused on Eestis siiani laiemalt läbi arutamata.

Viimased kaks aastat on riigikantselei juures töötanud rakkerühm, mis on põhjalikult analüüsinud nii ruumi kui ka ühiskonna ligipääsetavust. Vaadeldud on füüsilise ruumi, esmavajalike (e-)teenuste, meedia ja muu info kättesaadavust. Aluspõhimõte on seejuures, et ühiskond, sh füüsiline ruum, info ja teenused on mõeldud kõigile. Ometi on paljud oma igapäevatoimingutes väga piiratud ning nende võimalused ühiskonnaelust osa võtta ahtad. Seeläbi saab kannatada võrdsus, eneseteostus ja eneseväärikus.

Ligipääsetavuse kolm koostisosa

Sõna „ligipääsetavus“ toob suurele osale silme ette kujutluspildi kaldteest või kõrgest äärekivist ehk millestki, mis iseloomustab füüsilist keskkonda ja on seotud erivajadusega inimestega. Keskkonna puudujäägid on tõesti silmaga näha, kuid ligipääsetavuse käsitlemisel tuleb võrdselt arvestada kolme komponendiga: keskkonna füüsilise disaini, infodisaini ja teenusedisainiga.

Ühiskond on ligipääsetav vaid siis, kui need kolm osa on võrdselt läbi mõeldud ja keskkond või teenus vastavaks kujundatud. Näiteks, kui soovitakse teatrisse minna, siis algab ettevõtmine infost ja sellele kättesaadavusest, mis tähendab, et enne kodust väljumist peab olema selge, kas üldse pääseb teatrihoonesse või etendusele. Avalikus ruumis esitatav info peab toetama kohalejõudmist, näiteks ühissõidukite ajagraafik internetis või peatuses. Hoonesse peab olema võimalik kõigil siseneda ning saalis peavad olema kohad liikumise abivahendit kasutavale inimesele või laiema jalaruumiga rida neile, kel seda vaja vanuse või tervisliku seisundi tõttu. Teatris peavad kõik kultuurihuvilised etendust jälgida saama: pimeda puhul tähendab see näiteks etenduse kirjeldustõlget, vaegkuuljale silmusvõimendit teatrisaalis.

Ligipääsetavustõend

Ligipääsetavuse probleemistiku vaatlemisel on üsna selge, et on ühiskonnarühmi, keda diskrimineeritakse. Erivajadusega inimesed on talunud ja peavad seniajani taluma avaliku ruumi kasutamise, teenuse ja kaupade tarbimise piiratust. Paljudele nii tavaline jalutuskäik pargis või kauba valimine poeriiulilt ei ole iseenesestmõistetav väga suurele hulgale inimestele.

Füüsilise keskkonnaga samaväärselt tuleb tagada infokeskkonna ligipääsetavus ja arusaadavus.

Tairo Lutter / Õhtuleht / Scanpix

COVIDi-tõendi kasutuselevõtu ajal on seega paslik teadvustada, et nn ligipääsetavustõend on meie riigis kasutusel juba aastakümneid ning selle juurutamine ei ole nõudnud mahukaid IT-investeeringuid ega teavitustööd. Vastupidi, ligipääsetavustõend on kujunenud omasoodu ja vaikselt nõukogudeaegse taristu vundamendile. Kõigile ligipääsetava ruumi arendamist on takistanud vähene teadlikkus ruumi kasutajate vajadustest.

Ühiskonna kehvapoolne ligipääsetavus toidab müüti, et erivajadustega inimesi on vähe. Kuna neid avalikus ruumis ei nähta, ei ole ka teadvustatud, et erivajadustega inimesi on ühiskonnas 11 protsenti. Puudega inimesed tunnetavad oma tegevuse piiratust keskmisest sagedamini ning märgatavaid tegevuspiiranguid kohtab 56 protsenti puudega inimestest.

Puudulik on ühiskonnas ka arusaam puude olemusest ja puudega inimeste vajadustest. Rakkerühma arutelude põhjal võib öelda, et kõige paremini mõistetakse inimeste liikumisraskusi, kuid vähem ollakse teadlikud kuulmis-, nägemis- ja intellektipuudest. Inimeste erinevate vajaduste märkamine ja selle mõistmine on teema, mida tuleks käsitleda juba maast madalast põhihariduses ning edaspidi põhjalikult ühiskonda kujundavate spetsialistide erialaõppes. Läbiv teema käsitlemine suurendab empaatiat, aga toob ühtlasi kaasa selle, et nii riik kui ka erasektor on edaspidi teenuste ja keskkonna kujundajana teadlikum tellija ning spetsialist oskab tellijale pakkuda kõigi kasutajate vajadustega arvestavaid lahendusi.

Ligipääsetavus – kelle jaoks?

Rakkerühmas sai kiiresti selgeks, et ligipääsetavusega hädas inimeste ring ei lõpe erivajadustega inimestega. Ligipääsetavust ühiskonna toimimise põhimõttelise alusena ei ole Eestis veel selgelt ja kõlavalt välja öeldud. Hea disain lähtub kasutajast ja tema vajadustest ning võtab arvesse kõik kasutajad. Keskmist kasutajat kui sellist kohtab harva ning ka tema vajadused muutuvad ajas. Lähtumine nii-öelda keskmise inimese parameetritest füüsilise ruumi või teenuste kujundamisel on probleem, mis tuleb lähikümnendil sihikindlalt lahendada.

Kes peale erivajadustega inimeste siis ligipääsetavaid lahendusi kõige rohkem vajavad? Lähtuda tuleb siin elukaarest ning muutuvatest vajadustest.

Elukaare alguses on lapsed ja noored, kel on avalikus ruumis liikumisel ja tegutsemisel, sh kaupade ja teenuste tarbimisel mitmeid füüsilisi takistusi.2 Alla 18aastased lapsed ja noored moodustavad rahvastikus 20 protsenti ehk viiendiku.

Füüsilise keskkonnaga samaväärselt oluline, aga esmapilgul mitte nii nähtav on teenuste ja kaupade kättesaadavus, teadlik valmisolek teenindada lastega külastajaid. Siin võib iga lugeja mõelda, kas mähkimis- ja imetamisruum kaubanduskeskuses või meelelahutusasutuses on juba norm või jätkuvalt erand. Nii vanemate kui ka nooremate laste puhul tuleb arvestada, et nad on aktiivsed ühiskonna liikmed oma vanematega koos olles, mistõttu saab lastele kättesaamatust teenusest või raskesti läbitavast keskkonnast kitsaskoht kogu perekonnale.3

Elukaarel võib ette tulla, et saadakse lapsevanemaks. Eestis sünnib aastas keskeltläbi 13 000–14 000 last, kelle vane­mad peavad lapse esimestel eluaastatel arvestama väikelapsega liikumise eripäraga. Kõige sagedamini pärsib ligipääsetavust lapsevanker: tänaval ning hoonetes võivad ette tulla äärekivid ja muud takistused, sageli pole arvestatud vajalike parameetritega läbipääsude loomisel, treppidel jm.

Ligipääsetavusega võib tekkida probleeme igaühel, sest kõigiga võib juhtuda, et langetakse allapoole iseseisva hakkamasaamise piiri või selle lähedale. Enamasti on tegemist mõne õnnetu ettenägematu sündmusega. Meditsiiniasutused registreerivad aastas vigastuste tulemusena ligikaudu 150 000 ravijuhtu, mille alla kuuluvad nii liiklusõnnetusest, kukkumisest, mürgistusest kui ka muudest põhjustest tingitud vigastused. Seega on ka nende inimeste igapäevaelu ning ühiskonnaelus osalemine piiratud. Ligipääsetav keskkond toetab aga kiiremat taastumist ja pole väiksema kõrvalabi vajaduse tõttu nii kulukas.

Elukaare teises pooles kogetakse suurema tõenäosusega oma igapäevategevuses piiranguid. 65aastased ja vanemad inimesed moodustavad Eesti rahvastikust ligikaudu 20 protsenti ehk viiendiku ning statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt on 2030. aastal vanemaealisi 23,1 ja 2040. aastal 25,6 protsenti elanikkonnast. See tähendab, et 2050. aastaks on Eesti rahvastikus ligikaudu 100 000 vanemaealist rohkem kui praegu ning samavõrra vähem tööealisi inimesi.

Ühiskonna vananemisega tõuseb vanemaealiste töötajate osakaal. Kuna enamasti ollakse tänapäeval ka vanemas eas aktiivsed, nõuab see ühiskonnas ja avalikus ruumis seda muutust soosivaid tingimusi. Inimeste oodatav eluiga küll pikeneb igal aastal, ent see toob kaasa ka rohkem aastaid, mil kogetakse halvenenud tervisest tulenevaid piiranguid. Tegevuspiirang ei tähenda tingimata puuet või vähenenud töövõimet, vaid inimene võib ise tunda, et on oma igapäevases toimetulekus piiratud, ka juhul, kui kasutatakse mõnda abivahendit.

Lahendusi, mis aitaksid paremini liikuda ja hakkama saada vajab peaaegu kaks kolmandikku eakatest, nimelt on 62,5 protsenti ehk ligikaudu 164 000 inimest enda arvates mõningal või suurel määral oma igapäevategemistes piiratud.4 Kõige levinumad on eakate hulgas liikumis- või liigutamisraskused, järgnevad nägemispiirangud ning mälu ja keskendumisega seotud probleemid.5

Kirjeldatud sihtrühmad moodustavad rahvastikust ligi poole. See on üsna kaalukas hulk, millest lähtuvalt tuleb ka ligipääsetavusega edaspidi senisest enam arvestada.

Terviklik teekond

Väga oluline on mõista ligipääsetavuse olemust. Siiani on lähenetud küsimusele ühe objekti või teenuse põhiselt, nii et iga teadlikum omanik või tellija on taganud oma hoone ligipääsetavuse, mis iseenesest on tervitatav.

Õige tihti näitab linnaruumi kitsaskohad kätte lapsevanker.

Keit Parts

Objektipõhine lähenemine ei lahenda siiski probleemi, sest tegelikult ja sisuliselt on ligipääsetavus tagatud vaid siis, kui tema osalemist ühiskonnaelus toetab kogu teekond. Kasutajal on vähe kasu ligipääsetavalt lahendatud muuseumiekspositsioonist või perearsti kabinetist, kui sinna jõudmist ei toeta tänavaruum või ühistransport. Pahatihti ei saa paljud juba kodustki, oma toast, iseseisvalt väljuda. Kuigi elamute olukord on paranenud, on suurema osa Eesti elamufondi ligipääsetavusega kehvad lood ning kahetsusväärselt projekteeritakse ja ehitatakse endiselt viletsate lahendustega uusehitisi.

Nõukogude ajal oli tüüpseeria kortermajade ehitamine esmatähtis, et rahuldada kasvava elanikkonna elamispinnavajadus, muule tol ajal erilist tähelepanu ei pööratud. Kortermajade ruumid on suhteliselt väikesed ja ukseavad kitsad, elanike erivajadustega ei arvestatud ka hoone lähiümbruses. Arvukad viiekordsed tellisest ja raudbetoonist suurpaneelidest korterelamud kerkisid tolle aja nõuete kohaselt liftita. Ka liftiga ehitatud üheksakordsetes ja kõrgemates korterelamutes välistavad poolkorrusele viivad trepid välisukse ja lifti vahel paljud kasutajad.

Teekond ei ole võimalik ilma sihtpunktide ühendamiseta. Viimasel aastal on ka avalikus arutelus tõstetud esile, et madal äärekivi ja piisava laiusega kõnnitee on vajalik paljudele, sealhulgas lapsevankriga või elektritõukerattaga liiklejale. Siiski ei tohi ära unustada, et kui osale tähendab nende asjade lahendamine paremat kogemust, siis erivajadusega inimesele tähendab kõrge äärekivi või juhttee puudumine teekonna katkemist.

Tänavatega samavõrd oluline on, et ühissõidukitesse peab saama siseneda-väljuda ilma astmeid kasutamata ning teave peab olema edastatud nii, et kõik sellest osa saavad.

Füüsilise keskkonnaga samaväärne on infokeskkonna ligipääsetavus. Paljudele on praegu meedia ja muu avalikult esitatav info suuresti kättesaamatu. Kuigi valitsusasutuste kommunikatsioon areneb, aina enam kasutatakse viipekeelset tõlget ja subtiitreid, siis televisioonis puuduvad eestikeelsed subtiitrid suurema osa eestikeelse originaaltoodangu puhul. Samamoodi tuleb tähelepanu pöörata avalikus ruumis esitatavale infole: info paljusus, vale kirjasuurus või vähene kontrastsus jätab paljud kasutajad infosulgu.

Riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori kollektiivne pingutus ligipääsetava ühiskonna nimel peaks olema XXI sajandil loomulik samm. Ligipääsetavust ei tohiks näha kohustusena, vaid võimalusena tagada kõigile võrdsed võimalused. Kui riigi kohustus on tagada võrdsed võimalused, siis erasektorile on ligipääsetavus vastutustundliku ettevõtluse üks osa, aga tähendab ka suuremat klientuuri.

1 Ruumiloome eksperdirühma lõpparuanne. Riigi­kantselei, 2018. https://vv.riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/ruumiloome_lopparuanne_.pdf

2 Rakendusliku Antropoloogia Keskus, Laste ligipääsetavuse uuring. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/laste_ligipaasetavuse_uuring.pdf

3 Eesti Arhitektide Liit, Eesti Disainikeskus, Eesti Kunstiakadeemia, Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine. Astangu rehabilitatsioonikeskus, 2012. https://www.astangu.ee/sites/default/files/media/koiki_kaasava_elukeskkonna_kavandamine_loomine.pdf

4 Statistikaamet, http://andmebaas.stat.ee/OECDStat_Metadata/ShowMetadata.ashx?Dataset=TH81&Lang=et

5 Turu-uuringute AS, Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring. Sotsiaalministeerium, 2020. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/hooldusvajaduse_uuring_som.pdf

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht