Rein Vainküla jutustus

Raamatust „Ruumid_Spaces“ leiame ühe linna mitu versiooni. Puhtad mustvalged kaadrid viivad jalutuskäigule ajas ja ruumis, näha saab Tallinna mitut palet.

ANTONIETA CENDOYA MARTEN

Oma raamatus „Nähtamatud linnad“ viib itaalia kirjanik Italo Calvino meid allegoorilisele retkele fantaasialinnadesse, võimatuna näivatesse paikadesse. Ühele sellisele linnale, Tamarale lähenedes räägib jutustaja, kuidas pärast pikki päevi kõndimist märkab rändaja ainult neid asju, mis osutavad mõnele teisele asjale: jälg liival tähistab tiigri möödumist, seisev vesi kuulutab veesoont, hibiskiõis aga talve lõppu. Need vihjavad muidu metafüüsilisena tunduvas maailmas reaalsusele.

Kogu Tamara linn on ise ka viide, paik, mis tihedalt kaetud tõlgendamist vajavate märkidega. Millega iganes rändaja kokku ei puutu, vihjab see millelegi muule, kui see on. Silm ei näe asju, vaid asjade kujutisi, mis tähistavad hoopis teisi asju: tangid vihjavad hambatohtri majale, napsiklaas kõrtsile, hellebardid kasarmule. Kui hoonel pole ainsatki silti ega kujutist, piisab selle välisilmest ja kohast linnapildis, et ära tunda kuningapalee, vangla, rahapada, Pythagorase kool, bordell vms. Miski pole nii, nagu paistab. Rändaja lahkub Tamarast lõpuks ebakindlana, teadmata, mis on kõigi nende sümbolite all peidus ja milline linn Tamara tegelikult on, sest ta on näinud vaid seda, millega Tamara ennast ja oma osi tähistab.

Võib ju mõelda, et rändaja oli enne vihjetega tiinesse Tamara linna sisenemist mugavas reaalsuses, kohas, kus kõik oli kindel, otsene, kus midagi ei tulnud interpreteerida, kuid saab mõelda ka teisiti. Tamara tekitas külastajas harjumuse dešifreerida ka lihtsaid asju, küsida kõige kohta. Seega teritas ebakindlus ja pidev tõlgendamise vajadus hoopis rändaja silma, et kinni saaks püütud ka kõige peenemad nüansid.

Raamat

Vainküla fotode raamat on haruldus. See näitab kunstniku silme läbi ja arhitektuurifotode vahendusel Nõukogude okupatsiooni aega aastatel 1960–1990. Raamat kutsub avastusretkele, ja ärgitab kontraste leidma. Raamatusse valitud kaadrid on seeriasse asetatud viisil, mis avavad andeka inimese maailmatunnetuse. Fotodele on jäädvustatud hetked linnas, puhtad mustvalged kaadrid viivad jalutuskäigule ajas ja ruumis. Teekond algab kesklinnas, teeb tiiru Tallinnale märgilises vanalinnas ning jätkub muudatusega, mille tõid ehitatud keskkonda Nõukogude disain ja modernism.

See raamat on Rein Vainküla (1936–2011) ligi 46 aastat kestnud fotograafitöö esimene omalaadne kokkuvõte, dokument tehtud tööst, kui soovite. Vainküla jättis endast maha tuhanded negatiivid. Arhitekt Toivo Tammiku materjali organiseerimise ja piltide kokkuseadmise töö, mille ta on raamatu koostamiseks ette võtnud, on loogiline ja arusaadav. Fotosid saadavad piltidel kujutatut selgitavad tekstid, disainer Martin Pedanik on aidanud sellest tohutust infohulgast luua nauditava terviku.

Fotograaf

Rein Vainküla oli iseõppinud fotograaf, kes mitukümmend aastat pühendus pildistamisele ning jäi pensionile alles taasiseseisvunud Eestis. Ta töötas kaua NSV Liidu Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu Projekteerimise Instituudi Tsentrosojuzprojekt Tallinna filiaalis. 1960. aastatel asus ta sinna looma fotolaborit. See andis Vainkülale juurdepääsu professionaalsele fototehnikale, mida tol ajal polnud võimalik ise hankida. Ühtlasi sai ta pühenduda uute hoonete, nende ehitamise ja ehitusplatside pildistamisele. Toona oli see lubatud vaid vastava riikliku institutsiooni egiidi all, eraisikuna ei olnud säärane pildistamine mõeldav.

Vainküla hoiustas oma tselluloidnegatiivid väga korralikult, need olid hoolikalt nummerdatud ja eraldi pakitud. Harva jagas ta oma jäädvustusi erialamuuseumidega. Kuni kõne all oleva raamatuni oli suurem osa Vainküla fotoloomingust avalikkuse eest varjatud. Toivo Tammik kirjutab raamatu saatesõnas, et Vainküla materjal on mitmekihiline. Fotograafi repertuaari on kuulunud peale arhitektuuri ja linnakeskkonna kujundamise ka interjööri, skulptuuri ja disainiesemete pildistamine.

Kõige muljetavaldavamad on Vainküla ülesvõtete tehniline täpsus ja leidlikud vaatenurgad. Nende abil annab fotograaf kõige paremini edasi ruumi mahu, detailid ja interjööri. Ta aitab paremini mõista arhitektuuri ja samal ajal ka ajalooliste hetkede inimlikku mõõdet. Kõik selle on Vainküla saavutanud iseõppijana, ta ei olnud arhitekt ning töötas omaette, teadmata, mida arhitektuuri­fotograafias tol ajal tehti.

Arhitektuur

1960. aastatel, pärast laastavast sõjast taastumist, hakati ehitama uut modernistliku joonega keskkonda. See, mis oli algupäraselt Eestile omane, hakkas tasapisi lahustuma ning asendus kõikjal nõukogulikuga. Retk Rein Vainküla fotode keskel annab tunnistust linlikust nihestusest, milles paistavad silma ümbritseva suhtes kummalised mahulised lahendused. Kogumikus jäävad silma paneelelamud, mis kuidagi ei kaunista linna, vaid on püstitatud pelgalt pragmaatilistel põhjustel. Näib, nagu oleks kõigi nende ehitiste eesmärk põhjalikult ümber korraldada inimestevahelised suhted, kujundada uus ühiskond ja sätestada teistsugused poliitilised tõekspidamised. Arhitektuur pole kunagi ainult arhitektide tehtud.

Jätkame teekonda. Üllatuslikult ilmuvad raamatu lehekülgedel puitmajad kui vana linnakeskuse viimased tunnistajad. Jutustus algabki tegelikult siin. Nii mõnelgi korral saame jälgida, mis jäi kaamerasilma ette, kui see kesklinna kõrgeimalt hoonelt (Viru hotell või ehk kaubamaja?) 180kraadise panoraamvaate üles võttis. Saadud on fotode seeria eri nurkade ja vaadetega, jäädvustada on püütud kõike, mis võimalik. See aitab praegu paigad ära tunda ning aru saada, kuhu on hiljem uued hooned juurde ja kuhu asemele tulnud.

Rein Vainküla liigub läbi elust pulbitseva, tavaliste inimeste vanalinna. Need kaadrid ei keskendu vanalinna peamistele vaatamisväärsustele, jäädvustatud on keskaegsete hoonete ilu ja monumentaalsus, taustale ilmub aeg-ajalt Viru hotelli siluett …

Järgmisena peatume linlike modernistike taristute ja projektide juures, näiteks kohvikud, paviljonid, poed jne. Igaühel neist on oma tähendus. Mõnikord on see kõhe vaikelu, näiteks tühjad toolid, mis sätitud nii, nagu neil istuks omavahel suhtlevad inimesed, enamasti aga näitavad need kaadrid ristkülikuid, jooni ja nurki, mis asetuvad omamoodi ebareaalseks läbipaistvaks maailmaks.

Fotodel on tabatud kaks hetke, mis näitavad Rein Vainküla suhtumise muutust. Ta siseneb noodipoodi, kus seinte ääres ideaalses korras sätitud riiulid, ja jäädvustab selle kutsuva ja soojana. Sama juhtub kioskitega – vaatajale tundub, et neis valitsev üksindus on selle ruumi pärisosa.

Inimesed

Lõpuks on kõige tähtsamad ikkagi inimesed ja argielu atmosfäär. Inimesed on pildile püütud õues, isegi päikesepaistes. Suurem osa majadest on aga täiesti inimtühjad, justkui oleks tegu kataloogitoodetega. Kosmose kino ees kaadrisse püütud inimesed meenutavad arhitektuuriidee piltlikustamiseks tehtavaid 3D-disainipilte. Tallinna sadama ootepaviljonis istub ainult üks inimene ja samast kohast tehtud jäädvustusel vaatab otse kaamerasse vormiriietuses inimene vähimagi naeratuseta huulil. Suuremal osal piltidest me inimesi ei näe, kuid teame, et nad on olemas, tunnetame kollektiivset ihadest ja hirmust koosnevat meeleheidet.

Mis jääb alles …

Raamatu mitmekihiline pildiline jutustus tõstatab palju küsimusi. Italo Calvino kirjeldab oma ülal nimetatud jutustuses, kuidas linn on mattunud sümbolite metsa alla. Raamatust „Ruumid_Spaces“ leiame ühe linna eri versioone. Need tekivad Rein Vainküla ja fotode vaataja – meie – vahelises suhtlemises, aga väljenduvad ka Toivo Tammiku pildivalikus. Loomulikult mõjutavad vaataja linnakogemust ka tema enda taju ja elukogemused.

Jääb mulje, et Vainküla pildistatud hooned on mineviku vaiksed ja kaitstud tunnistajad, tekib selline ajatuse tunne, mida Calvino kirjeldab kui teistsugust linna, mis oleks võinud olla, kuid mida ometi ei olnud. See jutustus räägib Vainküla jäädvustatud linna elanikest, mis neist on saanud, aga ka minevikust, olevikust ja võimalikust tulevikust.

Raamatus toodud jutustuse taga on intensiivne ja mahukas töö: Rein Vainküla diapositiivide ja fotoseeriate säilitamine, läbivaatamine, nende kogumikuks kujundamine ning trükkimine. Meile on antud võimalus olla tänulik, tunnustada seda kaunist raamatut ning seda lehitsedes ikka ja jälle jutustusele kaasa elada.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg