Kunst on linnas kunsti näha

Kuidas tallinlased linnakunsti tajuvad ja oma tajukaardile on asetanud? Miks selle teatud osad on või ei ole sinna kinnistunud?

MATS LAES NUTER

Kunsti ülesanne pole kaugeltki ainult paiga kaunistamine, see on ruumilise mitmekesisuse osa, mille järgi sätitakse liikumist, mis muudab argipäeva ilusaks või ebameeldivaks. Tallinna avaliku ruumi kunstikooslust on mõjutanud riigikorrad, režiimid ja ajastud, taasiseseisvumine, tragöödiad, sõjad jms. Vastavalt poliitilisele olukorrale on kunsti lisatud, kõrvaldatud ja teisaldatud. Kesklinna on XXI sajandil püstitatud keskeltläbi üks-kaks kunstiteost aastas. 2011. aastal, mil aktiivsed kodanikud (linnaga kooskõlastatult, ent autori loata) Tauno Kangro „Õnneliku korstnapühkija“ ümber korstna ladusid, jõustus ka kauaoodatud kunstiteoste tellimise seadus ehk nn protsendiseadus. See seab kohustuse avalike hoonete kavandamisel korraldada kunstikonkurss, et leida hoone arhitektuurilise terviku ja selle kasutaja tegevusega sobituv, avalikku ruumi rikastav teos väärtusega vähemalt üks protsent ehitustööde hinnast. Kahjuks tuleb nentida, et protsendiseadus ei ole kümne aasta jooksul Tallinna avalikku ruumi rikastanud, kuna suur osa tellitavast kunstist leiab koha hoonete siseruumis või fassaadil. Kõrvaltvaatajal võib tekkida ootus, et tänu protsendiseadusele on tagatud linnakunsti mitmekesine ja jätkuv pealekasv, kuid see on vaid väike osa kogu avaliku ruumi kunsti tellimisest ega ole realiseerunud vastavalt kõrgetele ootustele, mis olid seatud enne seaduse jõustumist.¹

Viimasel kümnel aastal on toimunud kümmekond protsendiseadusest sõltumatut võistlust, mille eesmärk on olnud linnaruumi kunsti või väikevormide ideekavandi leidmine. Asukohavalikuks on tihti moodustatud ajutisi komisjone, kuid mitme ideekonkursi puhul pole selge, milliste linnaehituslike kaalutluste põhjal on valitud kunstiteose asukoht. Näiteks on Jaan Krossi mälestusmärgi asukoht inspireeritud läheduses asuvast kirjanike majast, kus paiknes tema elu- ja tööruum ning valmis suur osa loomingust, kuid seejuures ei ole välja toodud muid kohaloometegureid. Samuti on Konstantin Pätsi mälestusmärgi asukoht väga selgelt põhjendatud sümboolsete seoste kaudu, kuid mitte ruumiliselt ning kavandatavas asukohas toimub mitme ruumitähise vahel juba ammu võitlus tähelepanu pärast.

Peale turvalisuse ja mugavuse vajame ka meelelahutust

Avaliku ruumi kunsti on seni uuritud kunstiteaduslikust ja semiootilisest vaatepunktist, kuid inimgeograafia, linnageograafia ja sotsiaalse ruumi ning planeerimise valdkonnas kaugeltki mitte sama palju. On intrigeeriv, et kunstiteos võib asetseda vägagi teada-tuntud ruumis, kuid kaks teost võivad olla linlaste tajukaardil täiesti erinevatel põhjustel, nii headel kui halbadel. Mõningaid skulptuure ja monumente, mida naised või noored mäletavad, ei mäleta mehed või eakad, ja vastupidi. Teema uurimiseks läbiviidud intervjuudele vastajad kritiseerisid läbivalt Tallinna linnaruumi kunsti juhuslikkust ja sellega on antud mõista, et nii nagu kümnendi alguses,² on ka praegu avaliku ruumi kunstiga süstemaatiliselt ja teadlikult tegelemine nõudlik ülesanne nii planeerijatele, ametnikele kui ka teadlastele ja kunstnikele.

Kunst on ruumilise mitmekesisuse osa. Avalikus ruumis ootab kunst vaatajat teisiti kui galeriis, ootab võrdselt kõiki ruumikasutajaid. Kui meil on võimalus mitte tarbida mõnesid avalikke hüvesid, näiteks eelistada erakooli munitsipaalkoolile või juua kraanivee asemel pudelivett, siis avalikku ruumi üldse mitte tarbida on võimatu.³ Tänavaruumi kvaliteedi tajumist mõjutavad ruumi nauditavus, elavus ja aktiivsus, arhitektuuriline sidusus, inimlik mõõtkava ja esteetiline võlu. Kuigi liikuvusküsimused on tihti taandatud matemaatilise loomuga probleemiks, on kõik eeltoodud aspektid osa kaalutlusest,⁴ kui on vaja valida, kas liikuda autoga, ühissõidukiga või jalgsi. Vajame peaaegu pidevat stimuleerimist, ehk peale turvalisuse ja mugavuse ka meelelahutust.⁵ Enamik minu uuritud kunstiteostest on seotud kohtadega, kus inimesed käivad ning mis jäävad nende liikumisteele, sagedasti elukoha ja töökoha lähedusse. Intervjuudest nähtub samuti, et stimuleeriv ja kvaliteetne avalik ruum mõjutab liikumisvalikuid ning pikema teekonna kasuks ollakse valmis otsustama siis, kui see on meeldivam. Meeldinud ja meeldejäävaid kohti soovitakse külastada uuesti, valitakse liikumistrajektoor, mis neid läbib, samal ajal kui ebameeldivatest kohtadest püütakse võimaluse korral eemale hoida. Nii võivad linnakunstiobjektid olla teatud tingimustel linnaruumis liikumise orientiirid ja teekonnatähised.

Märkimisväärne osa linnaruumi kunstist üle maailma, kuid Tallinnas isegi pool ja käesoleva sajandi teostest suisa kaks kolmandikku, on ajaloolised, mälestava sisuga. Need on tihti tugevalt tajukaartidel kinnistunud, püstitatud märkimisväärsetele isikutele ja ajaloosündmustele, mis omakorda annab võimaluse hoida sidet mineviku ja kultuuripärandiga. Avaliku ruumi funktsioon on meile teada anda, kus me oleme, millised me oleme ja kust oleme tulnud ning seeläbi anda aimu ka tulevikust.⁶ Olgu see mõtteaineseks neile, kes peavad võimalikuks kustutada linnakaardilt Maarjamäe memoriaalkompleks. Intervjuudes on Maarjamäed hinnatud kui suursugust maamärki ja sügava kohatähendusega ruumi. Väga sooje sõnu jagus ka kommunismiohvrite memoriaali kohta, on aru saada, et need kaks suurt objekti on astunud dialoogi ning moodustavad tajukaardil terviku. Tsiteerin intervjueeritavat: „Me oleme mõtlevad, kultuursed inimesed, me ei pea hävitama teiste monumente.“

On märkimisväärne, et Tallinna linnakunsti arhetüüpi on paljud kirjeldanud kui „pronksist või kivist kuju mõnele tähtsale härrale“ või „meest posti otsas“ ning peetud ebahuvitavaks ja üksluiseks. Mitmed uuringus osalejad andsid mõista, et Tallinnas puudub ajakohane skulptuur ning et kunsti tellides saaks linn materjalide ja ideedega senisest rohkem katsetada.

Kellele ja milleks?

Linn on seadnud meid lakkamatusse liikumisse. Tööstusrevolutsioonist saati on teada, et kõik, mis seisab, on eba­produktiivne ja see laieneb ka avalikus ruumis peatunule, kui tal ei ole käes näiteks kohvitopsi, mis vähemasti näib majanduslikult produktiivne.⁷ Kunsti vaatlemine on täiesti aktsepteeritav mitte­liikumine, kuid kindlasti mitte ainult vaatlemine. Kunstiteos võib ühiskonnaelus olla aktiivse linnakogemuse osa, kui algatatakse vestlus kaaslase või isegi võõraga, meelitatakse jalakäijaid seda katsuma, sellega lähemalt tutvuma. Linnaruumi kunstilt oodatakse enamasti, et see tõstaks tuju, ülendaks argipäeva.

Mälestusmärkide püstitamisest on linlastel tekkinud teatav monumendiväsimus. Klassikalised vormid ja ideed – veel enam, klassikalised väärtuslikud materjalid nagu pronks – näikse olevat tugevalt devalveerunud. Selles valguses omandavad skulptuurid-mälestusmärgid linnaehituses kummalise n-ö ebakunsti seisuse. Linnakunstis peab valitsema mitmekesisus.

Teadlaste sõnul tehakse avalikult rahastatud kunstitööde kohta hiljem väga vähe analüüse, mistõttu omavalitsuse teadmised kunsti toimimisest linnaruumi osana on puudulikud.⁸ Kunstitööde avalikku ruumi püstitamise ajal keskendutakse nendele objektidele kui kunstile, mitte nende sotsiaalsele mõjule ruumis. Avaliku ruumi skulptuure ja monumente ning nende jaluseid ja servi võidakse kasutada oma praktiliste vajaduste rahuldamiseks, näiteks istumiseks ja puhkamiseks, einestamiseks või lugemiseks, asjade toetamiseks jne.⁹ Nende funktsioonide ümber teost planeerida oleks sisutu, seda enam et kunsti kiputakse kasutama mitte alati nii, nagu autor on ette näinud,¹⁰ ent sellegipoolest peaks igaühele jääma avastamise rõõm.

Kui avaliku ruumi kunst ja seda ümbritsev pole arusaadav, loob see elanike ja naabruskonna vahele barjääri, distantseerib linlased oma elukeskkonnast.¹¹ Iseenesestmõistetavad tähendused ja ka teosed, mille tutvustus on kõrval asuval infotahvlil välja toodud, jäävad tõenäoliselt meelde ja seeläbi kinnistuvad kohad tajukaardil paremini. Osa kunstiteoste puhul on soovitatav ja osalustunnet kasvatav kaasata kohalikud koosloomeprotsessi ja mõningal juhul tuleks linna­kunstitöö üleüldse koos kogukonnaga teostada.

Turisti ja kohalikuna oleme täiesti erinevad vaatlejad, tuttavas ruumis ei märka me enam tavapärast ja ilmselget – märkame seda, mis on täna teisiti, kui eelmisel nädalal. Seosed kunsti ja selle tähenduse vahel ähmastuvad ajapikku ja üleüldse võib avaliku ruumi kunsti kasutamise viis osaliselt või täielikult seista eraldi kunstiteosele taotletud tähendusest, sellele vastanduda, seda laiendada jne.¹²

Linnakunsti teos peab suhestuma kohaga ning seejuures tuleks hoiduda objektide korraga domineerimisest ja omavahel konkureerimisest. Kui skulptuuri ümber pole õhku, pole seda sinna tingimata vajagi – isegi kui kultuurilised seosed ja püstitamise põhjendus on olemas. Side kunsti ja koha vahel ei pea olema igaveseks kivisse raiutud või pronksi valatud. Mitu intervjueeritavat meenutab hea sõnaga 2011. aasta „Lift11“ linnainstallatsioonide festivali töid ja kavandeid – ka neid, mis astusid linnakunstiga dialoogi, näiteks Russalka mälestussamba juurde kavandatud trepp, mille abil oleks vaataja saanud mälestussamba tipus olevale inglile otsa vaadata. Suurt puudust tuntakse aga purskkaevudest jt vee-elementidest. Ehk oleks aeg „Merineid“ jalgupidi basseini tagasi tõsta ja uuesti Viru hotelliga siduda?

Võim ja ruumi rikastamine

Avalik kunst on kultuuri vahendaja, ruumipoliitika kommunikeerija, võimu jpm instantside esindaja. XIX sajandil hakati maailmas kunsti rahvani tooma, muu hulgas paigutati avalikku ruumi (koloniaal)poliitiliste suurkujude monumente. Kuigi eesmärk oli rahva kultuurialane harimine, oli kunsti sõnum selge ja ühemõtteline: kolonialismi ja tööstusliku võidukäigu tähistamine, võit musta mineviku üle ja vahest ka poliitiliste eeskujude kinnistamine juhtidena (sellest ka kõrged postamendid ja ligipääsmatutele kohtadele paigaldamine). Koos linnade ratsionaliseerimisega kujunes XX sajandil avaliku ruumi kunst põhiolemuselt ilustavamaks, kodanlikumaks ja dialoogilisemaks, kuna tekkisid nn väärtuseta ruumid – väljakud, platsid, tänavanurgad. Kunsti depolitiseerimine on aga viinud olukorrani, kus avaliku ruumi kunsti ei peetagi tihtipeale linnakeskkonna sotsiaalseks, kultuuriliseks, poliitiliseks ja majanduslikuks osaks, vaid kunstiteoseid vaadeldakse eraldiseisvate esteetiliste lisanditena.¹³

Üle ega ümber ei saa Tauno Kangro teoste poleemikast ega jätta tsiteerimata uuringus osalenud linlasi, kuidas „kõik kohad on tema asju täis“ või et linnas asub „tosinate kaupa Tauno Kangro kujusid“. Need väited ei ole kaugeltki tõesed, kuid siin joonistub selgelt välja, kui subjektiivselt ruumi tajutakse ja mäletatakse. Kangro lähedane suhe linnavõimuga ja selle toel püstitatud teosed on seadnud halba valgusse kogu tema loomingu, sealhulgas ka need tööd, mis ehk ei väärigi kriitikat, vaid heakskiitu. Üllatan teid, kui toon välja, et üks linlaste (ja ka mu enda) suuri lemmikuid, Snelli tiigi äärne skulptuur „Puhkav mees“ on samuti Kangro teos. See on väga hea linnakunst, suurepärane tujutõstja ja kohaloomealane kordaminek.

Avaliku ruumi kunst on kõigile, ka neile, kes distantseerivad end sellest ja väidavad, et nad ei tea kunstist midagi ja neid see ei huvita. Kunst võib viia ruumikvaliteedi uuele tasemele, anda sellele tähenduse ja seda rikastada. Miks siis iga kunstiteos igat ruumi ei rikasta? Lähtuvalt ruumikvaliteedist, kohaidentiteedi seosest, teose kontekstist ja sisust ning selle arusaadavusest, teose autorist või saamisloost on põhjusi mitmesuguseid ning need on omavahel seotud. Seega ei ole võimalik tuua välja kõigile kunstiteostele kehtivat põhjust, miks ja millisel määral on teatud objektid inimese tajukaardile kinnistunud. Tugevalt tajutav linnakunst on sidus kooslus teosest, kohast ja selle tähendusest ning seda kooslust ümbritsevast füüsilisest, kultuurilisest ja poliitilisest keskkonnast. Kui miski kooslusest puudub, on negatiivselt laetud, vastuolus või arusaamatu, on sel oht jääda linlastele üldiselt või ka mõnele sotsiaalsele grupile nähtamatuks (või ignoreerituks).

Eri skulptuuridel (klassikaline, mälestav, nüüdisaegne, dekoratiivne) on erinev mõju inimesele ja ruumile. Kui nüüdisskulptuur võib mõjuda argirütmi lõhestajana ja tekitab hea tunde, siis näiteks ajaloolise sisuga mälestav skulptuur seda teha ei pruugi. Seevastu kannab see enamjaolt rahvusliku identiteedi ja kultuurimälu hoidja rolli. Mõlemal kunstivormil võib aga olla ühesugune kohaloomemõju ja kujundada linlastele mälestusväärsete, aga ka välditavate avalike ruumide kohaidentiteeti. Teose teeb seega meeldejäävaks põimumine ruumi ja selle tähendusega eri funktsioonide kaudu, mida see kunst antud ruumis täidab. Mis puudutab minu kodulinna Tallinna, siis tunnen ühtviisi suurt puudust nii meeldejäävatest kohtadest kui ka eelnevalt kirjeldatud funktsioneerivast linnaruumi kunstist. Kunstiteoste püstitamisel on kohaloome olnud pikka aega tagaplaanil, kuid nüüd on käes suurepärane aeg sellega süsteemselt tegelemiseks. Head avalikku ruumi nõutakse rohkem kui kunagi varem.

Artikkel põhineb autori Tallinna ülikooli linnakorralduse õppekava magistritööl „Tallinna avaliku ruumi kunst linnakodaniku tajukaardil“ (juhendaja Elo Kiivet). Loe lähemalt https://www.etera.ee/s/PoZ99TQiMc

1 Jaan Elken, Kunst avalikus ruumis: kes tellib muusika? – Eesti Kujurite Ühendus, 2004.

2 Liisi Vähi, Kunst linnaruumis. – Sirp 11. III 2011.

3 Luca M. Visconti, John F. Sherry Jr, Stefania Borghini, Laurel Anderson, Street Art, Sweet Art? Reclaiming the ‘Public’ in Public Space. – Journal of Consumer Research, vol 37, 2010.

4 Melania A. Alfonzo, To walk or not to walk? The Hierarchy of Walking Needs. – Environment and Behaviour, vol 37, issue 6, 2005.

5 Jeff Speck, Walkable City: How downtown can save America, one step at a time. Farrar, Straus and Giroux, 2012.

6 James Howard Kunstler, The ghastly tragedy of the suburbs. – TED konverents, II 2004.

7 David Engwicht, TEDxIndianapolis: Add some magic to a public space near you. – TED konverents, XI 2015.

8 Quentin Stevens, Q, Julia Lossau, Framing Art and Its Uses in Public Space. In: The Uses Of Art In Public Space. Routledge, 2015.

9 Karen A. Franck, As Prop and Symbol: Engaging with Works of Art in Public Space. In: The Uses of Art in Public Space. Routledge, 2015.

10 Quentin Stevens, Q, Julia Lossau, Framing Art and Its Uses in Public Space. In: The Uses Of Art In Public Space. Routledge, 2015.

11 Pauline Guinard, The Non-use, Re-use, Mis-use and Counter-use of Public Art in the Vilakazi Street Precinct, Soweto, South Africa. The Uses of Art in Public Space. Routledge, 2015.

12 Karen A. Franck, As Prop and Symbol: Engaging with Works of Art in Public Space. In: The Uses of Art in Public Space. Routledge, 2015.

13 Gregor Taul, Free Some Space for Weak Monuments. – Estonian Art III 2018.