Konrad Mäe mälestamise paradoks

Maalikunstniku monumendi konkursiga Tartu Raekoja platsile on avalik skulptuur omandanud üha poliitilisema tähenduse ja irdunud esteetilisest.

ENRIKO MÄSAK

Kunst on väga tõsine asi, on alati olnud, juba aegade ja kunsti algusest. Kes selles kahtleb, võib uuesti läbi vaadata Konrad Mäe loomingu ja öeldus veenduda. Paraku on seejuures irooniline, et just Tartu Raekoja platsile maalikunstniku mälestuseks paigutatava monumendi konkursiga on avalik skulptuur omandanud üha poliitilisema tähenduse ja irdunud esteetilisest. Kui traditsioonilised retoorikavõtted hakkavad ammenduma, võib alati mõne avaliku skulptuuri püstitada. Selline laiutamine kunstiväljal annab skulptuurile erilaadse tähendusvarjundi: ei tegelda enam kunstiliste, sümbolitähendusega küsimustega, s.o millegi mõtestamisega materjalis, vaid skulptuuri enda või selle lobigrupi maailmavaate kuvandi sobivuse või ajakohasuse küsimustega ühiskonna pildis. Et see tundub tänapäeva oludes juba igati loogiline, on selle juures kõige ebaloogilisem. Seesugune vaimu ja võimu dünaamika annab võimaluse laiendada oma mõtlemisruumi ning pühendada mõni hetk skulptuuri tähenduse üle mõlgutamiseks, tõukeks kunstnik Konrad Mägi ja tema mälestusmonumendi konkurss.

Visuaalne vahepala

Ehkki skulptuur, ja eriti avalik skulptuur, saab üha rohkem tähelepanu, aheneb selle tähenduse perspektiiv pöördvõrdeliselt. Skulptuur lahterdub sotsiaalmajanduslikke kategooriaid pidi ja aheldatakse oma oludesse, kus tähendused on kontrollitud poliitlabori täpsusega. Seejuures pole tegemist tsensuuriga, sest sõnavabadus on justkui olemas, kuid see vabadus armastab järjest rohkem neid, kes käsitlevad majanduslikke või poliitilisi teemasid. Skulptuuri tajumise tõttu läbi sotsiaalse prisma aheneb selle tähendus ning oma teguviisi õigustatakse mälestamisega, millega on keeruline vaielda. Skulptuur lükatakse kasti nii otseses kui ka kaudses mõttes, sest nii on ohutu ja mugav.

Selles pole midagi ebaharilikku, et vaatame maailma lähtuvalt meile teadaolevast. Seejuures ei lähtuta siiski mitte kõigest, mis seni on ilmavalgust näinud, nagu võiks naiivselt eeldada, vaid üksnes sellest, mis on tänini säilinud. Lõpuks, et veel kitsendada, siis täpsemalt sellest, millest ollakse võimelised aru saama. Nii võidakse vaadata koopajooniseid kui ilusat pilti mõneti rumalalt eeldades, et nende jooniste tagant kumab soov kaunistada eluaset, hallide aegade skulptuure kui ilusaid kujusid, kuigi nende vormide ellukutsujail võisid olla hoopis teistsugused motiivid.

Avaliku skulptuuri puhul ollakse natuke justkui lõksu jäänud soovi näha keskkonnas nägemismeelele orienteeritud ilusat kuju. Praeguste konkursside võidutööd muu hulgas seda ka peegeldavad. Skulptuuri liikumine meelitleva maalilisuse suunas on Eestis juba mõnda aega valdav. Skulptuuri tajutakse kui visuaalselt võluvat vahepala, mis peaks vormist või laadist olenemata oma üheplaanilisuses meeldima. Skulptuuri maalilisus pole võttena iseenesest hea või halb, kuid selle liigkasutus jätab varju või puksib sootuks välja skulptuurile ainuomased vahendid.

Skulptuuri ja nägemismeele suhe on keerulise käiguga. See saab hoo sisse baroki väänlevates ansamblites, kuid sealgi rõhub vorm rohkem empaatiale kui meelitusele. Tõelise tipu saavutab see suhe mõneti üllatuslikult mõistuse ajastul, seega üsna hiljuti. Wunderkammer’ite ehk vürstide varakambrite etnograafilistest või arheoloogilistest leidudest tehti teaduslikke väljapanekuid, mis oli nii ühiskondliku staatuse kui ka edevuse märk. Meie nüüdisaegsegi skulptuuriloome see suund, mis rõhub instinktiivselt nägemismeelele, on humanistliku mõtteviisi jätk, kuid erinevalt toonasest teadusest on see huvi kärbunud säästuvormiks. Humanistliku mõtteviisi pikem pilk nägi ette inimese täiustumist. Sinna kuulusid lahutamatult nii vaimne kui ka esteetiline areng ning otsiti seda, mida skulptuuril endal on pakkuda. Isegi mitte niivõrd kunstiliigina, kuivõrd teadmise vahendina, millest mõnikord ei puudunud ka meelelahutuslik osis. Soovil nägemismeelele rahuldust pakkuda on kunstiajaloos seega oma kindel koht, kuid muremõteteks on põhjust siis, kui see saab ainuvaldavaks.

Skulptuurist mõtlemine

Meeldimise lummuses on avalike skulptuuride ning konkursside puhul jäänud unarusse nende tähendus ning tagajärjeks on avaliku ruumi vaimne ühemõõtmelisus. Hakkab ununema, et skulptuuril on oma keel, seejuures veel väga eriline keel. Erilisus ei tähenda, nagu oleks skulptuuri keel midagi salajast, vaid osutab tõigale, et skulptuur suhestub maailmaga kõige universaalsemas keeles üldse, füüsilisuse kaudu, selles mõttes, et see puudutab kõiki. Umbes nii, nagu keel puudutab meid kõiki, vaatamata selle erinevatele esinemisvormidele. Olenemata hinnangutest maitse küsimusis, on suhe füüsilisusega intuitiivne ja seega universaalne. Niisiis on skulptuurist võimalik osa ja aru saada ainult füüsilisvormiliste vahendite kaudu.

Siit hargneb palju laiem küsimus: mida meil on vaja, kui meil on vaja skulptuuri? Kuidas me skulptuurist mõtleme, kas kui linnaruumi kaunistusest või millestki põhimõttelisemast? Rööpselt võiks niisamuti küsida: kas Konrad Mäele oli kunst kaunisasi või midagi põhimõttelisemat? Olenemata riigikorrast, oludest või moodidest, on igasugune kunst oma universaalsuse tõttu saav, rajav ja olev, Kunst on alati põhjapanevas käändes. Meeldida püüdes jäetakse tihti skulptuuri enda keele arendamine soiku ning skulptuuri skulptuurilikkus asendatakse toretseva vormimänguga, mis rakendatakse päevapoliitika teenistusse. Lõpuks skulptuuri mitte enam üksnes ei vaadata, vaid see juba luuakse poliitilisest nõudmisest ja maitsest lähtuvalt. Vabadust ausõnast, härga sarvest.

Austusest kunsti ja Konrad Mäe vastu oleks kahju, kui see konkurss lõppeks tusaselt toolil istuva pronksist noormehega. Skulptuurimeetme kaudu mälestamine on varnast võtta põhjendus, kuid skulptuur ei saa kunagi olla vaid tähendaja või mälestaja. Tähendused, mida me skulptuurile omistame, on lõpuks kõige rohkem meie enda nägu ja ühetähenduslikkus on soov­unelm. Parimal juhul saab meie suhe skulptuuriga kujuneda tähendusliku ankurdamise protsessi toel, mis hoiab meid tõeluse koes. Mõelgem korraks kas või Konrad Mäe maalidele. Kas neid hinnataks praegu või tema tegevust üldse, kui ta oleks maalinud kopeerivas laadis, proovinud püüdlikult matkida oma ümbrust? Igasuguses kunstis on olemas tähenduse mõõde, ilma et see aga kunagi lõpule jõuaks või et see üldse kuhugi jõuaks. Tähendamise pürg ise, mitte fikseeritud tähendused või mälestised, on see, millele toetub kogu vaimuvald ja lõpuks (s)kul(p)tuur, voolates lättena eri- ja suurvormideks. Hälbides tollest samast tähendamise protsessist, toodame enda ümber tühje tähendusi, simulaakrumeid, mis justkui osutavad atsakalt oma sisule, kuid on mõtestamatuna ainult kõmisevad kestad, iseenda loosunglik paroodia.

Kunsti tähendamise pürg on vastus sellele, mida me isegi veel küsida ei oska, mida võib-olla pole võimalikki küsida. Kui Tartus on tõesti vaja Konrad Mäe mälestus jäädvustada, siis mis on selles monumentaalset? Kas vajame skulptuure sellepärast, et nii tehakse – silm on harjunud millegagi avalikus ruumis –, või on skulptuuris midagi, mis vajab just nimelt sellisel moel ellukutsumist? Kui skulptuuride ainuke funktsioon on kaunistada linnakeskkonda butafooriana, mille turistid unustavad kohe pärast pildistamist, siis kas ei vähenda see maalikunstniku enda palavat põlemist loomingu tähendamise järele? Pealegi tundis ju maalikunstnik turusaginast hoopis rohkem Lõuna-Eesti kuppel­maastike kutset. Omamoodi irooniline on paigaldada skulptuur kesklinna kunstnikule, kelle linnavaadetelt tihti puuduvad inimesed, justnagu need ei kuuluks sinna ülepea. Poliitretoorilises Tartu vaimus mälestame rohkem Konrad Mäe kuvandit, ateljeed, kinnisvara, Tartu müüti. Kas poleks ehk ausam meeles pidada Mäe mälestust mingis vormis hoopis Püha-, Saad-, Valg-, Võrts-, Veri-, Viljandi või Kasaritsa järve kaldal? On ju need kõik andnud talle kunstnikuna omamoodi rohkem kaalu kui mis tahes Euroopa metropoli melu? Ühesõnaga, mida me ikkagi teeme, kui me mälestame?

Omamoodi irooniline on paigaldada skulptuur Tartu kesklinna kunstnikule, kelle linnavaadetelt tihti puuduvad inimesed, justnagu need ei kuuluks sinna ülepea.

Selle kõigega ei taha ma väita, nagu ei vääriks Konrad Mägi materjalis mõlgutushetke, vaid juhtida tähelepanu, et kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele. Enamgi, maalikunstnik ise oma loomingus ei tegelenud kaunistamisega ilmselt mitte kõige vähimatki. Võib juhtuda, et skulptuuri ja mälestamise asemel hakkame hoopis linna peaväljakut kaunistama, loomulikult omale mugavais tähendusis. Mälestamise mõte ei ole vastata hanke tingimustele, vaid millegi tähendusliku ankurdamine muu hulgas materjalis, kui niimoodi peaks vajalik olema. Niisamuti ei taha ma öelda, et figuratiivsel kunstil pole avalikus ruumis kohta, otse vastupidi, kuid olenemata figuratiivsusest või abstraktsusest, olenemata sellest, millises vormis või laadis valmib teos, on kõige tähtsam, miks seda üldse tehakse. Oluline on toosama tingimusteta olenematus, mis Konrad Mäe maalidelegi nii iseloomulik on. Niikaua kui seda pole, niikaua kui me ei arutle, mis on skulptuur või mida on mälestamises monumentaalset, loome avalikku ruumi objekte, mille ainuke seos kultuuriga on hange.