Kõik tuleviku, tulevik kõigi nimel

Arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ saab selgeks, et ruumiloomeks on vaja julgeid visionääre ja nende lennukaid ideid.

KIRKE PÄSS

Näitus „Majad, mida me vajame“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. XI. Näitusel osalevad Anna-Liisa Unt, arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, Kuidas, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, molumba, PART, Pluss, Peeter Pere, Raoul Kurvitz ja Stuudio Tallinn. Kuraator Jarmo Kauge, ruumikujundajad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke, graafiline kujundaja Margus Tamm.

Arhitektuurimuuseumi 30. tegevusaastale pühendatud näituse kuraator Jarmo Kauge kutsus Eesti arhitektuurivälja esindajad mõtlema selle üle, milliseid maju me vajame, lähtudes ühiskonda ees ootavatest kataklüsmidest, nagu kliimakriis, ressursipuudus, ülerahvastatus jms. Näituse 16 osalejale anti selgesõnaline eesmärk unistada ja näidata tulevikulootusi ühes prognoosidest tuleneva meeleheitega. Millised on alternatiivsed olemisviisid? Milliseid küsimusi tuleb esitada? Millised on lahendused? Muuseumi direktor Triin Ojari lisas provotseeriva tõuke: „Arhitekt-visionääridest pole ammu midagi kuulda olnud. On neid üldse veel?“

Arhitektuuri eest ei põgene: sealt peegeldub aja nägu koos selle vajaduste, võimaluste, oskuste, unistuste ja soovidega. Arhitektid ei loo seega pelgalt ruumi, vaid ennustavad tulevikku. Kuhu me ikkagi tüürime ja kas liikumissuund on teadlikult rihitud sinna, kuhu jõuda tahame?

Distants

Näituseruumi viib kitsas liikumisrada. Saali keskele paigutatud ekspositsiooni ümber on läbikumava piirava seinaga vaheruum, mida mööda kõndides jõuab saali teises otsas asuva sissepääsuni. Näituse kujundajad Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke on toonud soolalattu teadmatuse ahistavust peegeldava atmosfääri: täpselt ei näe, aga üht-teist võib aimata. Meenuvad jõuluaegne lumesajus linn kaminasimsil klaaskera sees või Buck­minster Fulleri klaaskupli alla suletud Manhattani utoopia.

Anna-Liisa Unt on andnud näitusele teise vaatenurga saali keskele püstitatud trepiga. Selleks et näha suurt pilti, on vaja distantseeruda. Kanga tekstuuri ja lõime saab uurida küll ka lähedalt, kuid see, et tegu on jakiga, saab selgeks vaid eemalt. Tulevikku ette kujutada, sellest mõelda ja seda esitleda näib olevat võimalik vaid distantsilt.

Kliima

Ehituskunsti 59. numbri sissejuhatuses mõtiskleb arhitektuuri ja ilmastiku üle Šveitsi arhitekt Philippe Rahm. Ta kirjutab, et arhitektuuri loomisel pöördutakse tagasi selle algfunktsiooni juurde: oleme tahes-tahtmata sunnitud tegelema kliimaga. Arhitektuur sündis ju vajaduse tõttu ilmaga kohaneda ning nüüd ollakse ringiga sinna tagasi jõudnud. Selline probleemipüstitus on Plussi arhitektide näitusetöö kondikava: kliima järjest kiirema soojenemise katastroofilised tagajärjed paistavad üha reaalsemad. Tasakaalu taastamisele kaasa­aitamiseks on arhitektid toetunud teadusajakirjas Science Advances ilmunud artiklile ja panevad ette ehitada poolustele lund ja jääd tootvad tornid, mis saavad energia jääkihialustest hoovustest ja salvestavad selle soojusmahutina toimivasse kunstlumme. Lootus, et inimesed suudavad oma eluviisi muuta või et sellest piisab, paistab olevat kadunud.

Molumba arhitektuuribüroo unistab tõeliselt rohelisest pealinnast töös „Superroheline“. See mõjub kui kohalike omavalitsuste valimiste eelne propaganda: laual ootavad flaierid, pähe surutakse konna pildiga nokats ning reklaammaterjali võib koju viia riidest kotis. „Superrohelises“ näidatakse, mida tuleb teha, et Tallinn, mis kandideeris edutult 2022. aastal Euroopa rohelise pealinna tiitlile, saaks selle aastal 2025. Tervem, õnnelikum ühiskond ja jätkusuutlikum keskkond saavutatakse alternatiivse kiire lahendusega: üks pikk hoone Virust Iruni lahendab kõik probleemid ja linn võib saada superrohelise tiitli. Kas võit tuleb? Kriitikanooled tabavad sellele küsimusele vastamisel ühiskonna heaolu õõnestavat mugavustsoonis eluviisi, aga ka populistlikku juhtimist ja täitmata lubadusi.

Askees

Kaua on mu laual seisnud Pier Vittorio Aureli raamat „Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist“. Aureli kirjtab: „Olukorras, kus majandus suudab ühiskondlikku rikkust hinnata üksnes rohkema kaudu – rohkem arengut, rohkem kasvu –, kätkeb ütlus „vähem on piisav“ katset määratleda uus eluviis, mis kaugeneb nii kasvulubadusest kui ka ähvardavast nappuseteooriast.“ Aureli väitel tuleb selleks keskenduda ennekõike oma eluviisile, alustada kõige argisematest harjumustest. Nii on tulevikule lähenenud ka arhitektuuribüroo B210, kes on võtnud vaatluse alla inimkehale kõige lähemal asetseva objekti, rõivad. Näituseks välja töötatud rüüruum on praktiline ja kompaktne kehakate, kus on ühendatud ehitus- ja rõivakunst. Eestis toodetud naturaalsest villast ürp rahuldab vähese kuluga mitmed mobiilse eluviisi vajadused: see on kehavari, lamamisalus, kott ja energiasalvesti.

Elina Liivale ja Helena Rummole on oluline loobumine mugavast elust. Nad ütlevad, et askeesi kasuks otsustamine on justkui hotellipaketi valik. Puhkusereisile minnes tuleb valida reisi tüüp ja hotelli mugavuste tase, samamoodi tuleks teha valik edasiseks eluks. Tuleb teadvustada, et iga valikuga kaasneb paratamatult millestki loobumine.

Algus ja lõpp

Näitusel on visioone, kus on kujutatud elu jätkumist professioonile ainuomaselt – arhitektuuriprojektide kaudu. Raoul Kurvitza futuristlikud joonistused kirjeldavad kolme tüüpi ja hinnaklassiga maja, mis kiidavad heaks mobiilse eluviisi, on paindliku ruumiplaaniga ning toetavad energia-, toidu- ja finantssõltumatust.

Utoopia ei eelda tehnoloogiaimesid, kuid ka ei välista neid. Margit Mutso ja Inke-Brett Eek on inspireerunud puu metafoorist ja pakkunud välja isemajandava mikroküla ehk tüvimaja. Autorid on läbi mõelnud selle eluringi ehitamisest kuni lagunemiseni, kui alles jääb vaid väike aimatav küngas. Praegu tuleb hoone kavandamisel täita ehitusobjekti jäätmekava, kirjeldada, kui suured on materjalikogused ja mis saab nendest lammutamisel. Läbi võiks ju mängida ka selle, milline võiks olla hoone lisafunktsioon või missugused lisavõimalused, kui algne funktsioon kaob, aga ruum jääb.

Suhtlus

Laura Linsi ja Roland Reemaa panevad mõtlema protsesside komplekssusele veepuhastusjaama kujundi kaudu. Nad on ehitanud võimsa kahepoolse kokku- ja lahtivolditava triptühhoni käsitsi joonistatud stseenidega hoonest ja selle ümbrusest. Veepuhastusjaamaga seotud tegurid on osa tuleviku ruumi loojatest: nende seas on kõdu, arhitekt, taim, bakter, vesi, ehitusmaterjal, masin ja lappija. Ühise eesmärgi saavutamiseks on vaja head suhtlusoskust. Pandeemiaaeg on tõestanud, et viiruste, loomade ja tehnoloogiliste kehadega tuleb arvestada ka ruumiloomes. Selleks et elu jätkuks viirusele vaatamata, pidime ju muutma oma liikumist, ruumikasutust ning õppima elama teistmoodi.

Võrdsus ja vendlus

Stuudio Tallinn on näituse tarbeks koostanud eri liikidega arvestava tänavate argielu manifesti. Seal seisab: „Üks ei tohi teist mürgitada. Üks ei tohi teist hukka mõista. Üks pole olulisem kui teine“. Viimane meenutab mulle Jante seadust, Skandinaavia heaoluühiskonna mentaliteeti kirjeldavaid käitumispõhimõtteid, eriti ühte: „Ära arva, et sa oled meist parem“.

Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitši vastandlikke elukeskkondi vaadates tekib kohatu, kuid ergutav tunne. Nad on virtuaalreaalsusse kokku põiminud eksklusiivsete uuselamurajoonide ja amortiseerunud äärelinna elamufondi elemendid. Nii lahkavad Jõekalda ja Staškevitš aina süvenevat segregatsiooniprobleemi, mis sunnib ühele osale elanikkonnast peale askeesi, et teised, vähemus, saaks naudiskleda. Autorid suunavad mõtlema empaatilisema elukeskkonna loome peale, nii et arvestataks kõigiga: õige valik on see, mis toob kasu kõige suuremale hulgale inimestele.

Väärindamine

Millised on siis need õiged valikud, mis toovad enim kasu? Juba ajapiiri seadmine võib anda erineva vastuse. Liiga vähe mõeldakse tõeliselt pikas perspektiivis, nt 100–300 aastat, enamasti piirdutakse oma elueaga. Massilise liigtootmise ja tarbimisega on kaasnenud rohkesti prügi. Mis aga ühele prügi, see teisele varandus. Kadarik Tüür Arhitektide (KTA) töös on käsitletud jäätmeid ressursina, mida võiks ladestada kivimikihtidena maa-alusesse templisse. Selles võiks väärtust näha tulevikuinimene, nii et seda kaevandataks nagu kõiki teisi kivimeid ja metalle. KTA on varem välja pakkunud ka Aidu püramiidid, maastikuvormid, mis ehitataks kaevandamisest üle jäänud tuhast.

Kaevandusmaastikud on looduse oma tahtmise ja vajaduse järgi moonutamise visuaalne ja füüsiline tõend, toorme lõppemisel aga hääbuvad külad, järele jääb kurnatud keskkond. Mõne aja pärast näitab aga loodus taas oma väge. Selleks on vaja, et vahepeal ei tehtaks mitte midagi, kuid tihtipeale ei kannatata oodata. Kaevandus ammendub aastakümnetega, looduse taastumine võtab rohkem aega. Kuidas anda loodusele tagasi, väärindada postindustriaalne muteerunud maastik?

Peeter Pere on pakkunud välja Rummu paekivikarjääri asustamise. Uutmoodi rahvuslikus paearhitektuuris kasutataks ära sealsed õõnsused ja ruumid, sekkutaks nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Pere andnud võimaluse edasi mõelda, kuidas võiks selline küla toimida, kuidas ruumid korraldada. Paralleele võib siinkohal tõmmata sajandeid vana pehmesse pinnasesse kaevatud Hiina koobaslinnaga, Türgi iidse Kapadookia koobaslinnaga või Jordaania Petra kaljulinnaga.

Kohapõhisus

Näituse üks sakraalsemaid eksponaate sarnaneb Petra roosast kivist välja uuristatud varakambriga: saleda kõrgusesse pürgiva savist risttahuka keskelt on välja uuristatud arhitektuuriobjekt. Grupi, kes esineb nime all Kuidas, esindaja ja ühe autori Hannes Praksi seletuse kohaselt ehitati altarilaadne sammas üheskoos tampsavist, kuid ideaalse koostise ja lihvitud oskusteni jõudmiseks läks palju aega ja tuli teha rohkelt katsetusi. Tampsavist objekt on loodud kohalikust materjalist ning oma käte ehk kohaliku tööjõuga. Tähelepanu pööratakse just meile eriomasele keskkonnale ja oskustele: see on kui omamoodi globaliseerumisest lahti ütlev askeetlus, jätkusuutliku eluviisi üks võimalus.

PART on välja pakkunud maja sLender. See on inspireeritud Tallinnas XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses populaarsest Lenderi tüüpi puidust üürimajast, mida iseloomustavad kohalik materjal, odav tooraine ja kiire ehitamine. sLenderiga haakuvad tänapäevased märksõnad nagu „jätkusuutlikkus“, „automatiseeritus“ ja „kohandatavus“. Olgu puit või savi, ühel päeval võib juhtuda, et meil ei jäägi muud üle kui saada hakkama sellega, mis meie lähiümbruses kasutada-kasvatada on.

Tulevik

Tulevik sõltub ennekõike noorimatest. Arhitektuurikooli kaudu osalevad näitusel ka need, kes ühel hetkel võtavad ohjad enda kätte ja on sunnitud elama taagaga, mille praegune eluviis neile jätab. Koostöös lastega on valminud nii mäng kui visioonid, mida on meil elus kõige rohkem vaja. See tundubki näitusel kõige olulisem: kui uus põlvkond praegustele ideedele rakendust ei leia, kui nad ei oska kaasa mõelda, siis …

Tuleviku väetamine

Mitmest tööst kumab läbi küsimus, mis meist alles jääb ja kuidas soovime tulevikku väetada. Kuidas edaspidi ellu jääda ja millest selle nimel loobuda? Väidetavalt on käes tehisintellekti ajastu, kuid näitusel on liigutud pigem algupärasuse poole. Ehk see ongi nutikus? Tegu pole pelgalt ringiga tagasipöördumisega vanade oskuste ja eluviiside juurde, vaid spiraalina selle kohale jõudmisega, tehnoloogiliste ja teadmisepõhiste uuendustega, et lahendada olulised küsimused aina kaugemale tulevikku vaadates.

Soovin, et arhitektid esitleksid oma mõtteid ja visioone aina rohkem. Visioonita poleks ju 30 aastat tagasi sündinud ka arhitektuurimuuseum. Lõpetan Leonhard Lapini mõttega näituselt: ärgem unustagem tuleviku tõsiduse kõrval ka selle kunstipärast loomust, pragmatismist vaba elu.