Kas naabrist parem?

Kommunismiohvrite memoriaali ja kavandatava jalgpallihalli konflikt tõstatab küsimuse, millised ehitised linnas üksteise kõrvale sobivad.

MERLE KARRO-KALBERG

Augustis, vahetult pärast kommunismiohvrite memoriaali avamist ilmus avalikkuse ette teave, et memoriaali naabriks kavandatakse jalgpallihalli. Paljud krimpsutasid nina ning küsisid, kuidas selline asi juhtuda sai. Memoriaali üks autoritest, arhitekt Kalle Vellevoog sõnas meedia vahendusel, et kavandatav viilhall detailplaneeringuga ette nähtud kohta mõjuks memoriaalile hävitavalt ja mälestusala meeleolu kaoks.¹ Detailplaneeringu koostaja arhitekt Margit Mutso vastas, et jalgpallihalli on kavandatud juba neli aastat ning imestas, kuidas see nüüd uudisena tuleb.² Pirita linnaosa haldus­kogu liige Ülle Rajasalu kinnitas, et detailplaneeringuga minnakse edasi ning selle menetlemist ei ole võimalik peatada.³ Jõuti justkui ummikseisu, kus sellist lahendust, mis kõigile sobiks, et hundid söönud saaks ja lambad terved, ei paista. Teemat kommenteerivad Sirbile Margit Mutso, Kalle Vellevoog, memoriaali arhitektuurivõistluste tingimuste koostaja Kalle Komissarov ja arhitektuurivõistluse žürii liige, arhitektuuriteadlane Triin Ojari.

Esimene arhitektuurivõistlus

Memoriaali kavandamist alustati tegelikult juba 2011. aastal. Valitsuse tegevusprogrammis 2011–2015 seisab, et toetatakse president Meri algatust, Tallinna kommunismiohvrite memoriaali rajamist. Regionaalminister sai toona ülesandeks alustada memoriaali rajamise ettevalmistamist ning kultuuriminister korraldada memoriaali arhitektuurivõistlus. Arhitektuurivõistlus memoriaalile asukoha ja idee leidmiseks kuulutati välja sama aasta juulis. Toonane võistlusülesanne oli lakooniline ning jättis tegijatele palju vabadust. Mälestuspaik võis tingimuste järgi olla nii park, maamärk, kunstiline objekt jms. Üks võistluse toonane eesmärk oli leida memoriaalile asukoht, selle võis välja pakkuda ükskõik kuhu Eesti territooriumile. Üksikut võitjat aasta lõpus välja ei kuulutatud ning I ja II preemia läksid jagamisele Armin Valtri ja Joel Kopli (võistlustöö märgusõnaga „Vest“) ning Koit Ojaliivi (võistlustöö nimega „Mälutulbad“) vahel. Mõlemad tööd pakkusid memoriaali asukohaks Maarjamäed.

Maarjamäe või kesklinn

Suurema avaliku tähelepanuta algatati 2014. aastal detailplaneering samuti riigile kuuluvale, Tuulenurga tänav 1 krundile, mille eesmärk on juba aastakümneid seal olnud jalgpalliväljaku kõrvale püstitada ka jalgpallihall. Et sellest hallist saab hilisem tüliõun, seda ei osanud tookord keegi ette näha, sest valitsus otsustas selle, et kommunismiohvrite memoriaal ehitatakse Maarjamäele, alles 2015. aasta jaanuaris. Jalgpallihalli detailplaneeringu algatamisotsuses lubatakse krundile ehitada kuni kolmekorruseline spordihall administratiivhoone ning teenindushoonega, märgitakse ka, et arvestada tuleb halli vaadeldavusega Pirita teelt ja merelt. Mitte sõnagi naabrusesse kavandatavast memoriaalist, sest 2014. aastal seda ametlikult Maarjamäele veel ei kavandatud.

Otsus, et totalitarismiohvrite mälestust jäädvustav maamärk tuleb Maarjamäele, ei sündinud kergelt. Mälestusala rajamise eest seisev Eesti Memento Liit näinuks parema meelega, et see võinuks kerkida hoopiski kesklinna Hirveparki või Tõnismäele. Viimase õlekõrrena pakuti ka Ranna­värava mäge. Maarjamäed pidas liit täiesti sobimatuks kahel põhjusel. Esiteks toodi välja, et Maarjamäe ala on suuresti Saksa sõjaväelaste kalmistu, sellesse on jõuga sisse lõigatud pompoosne sovetlik memoriaal ning seetõttu pole uue memoriaali kavandamiseks eriti ruumigi. Teiseks seetõttu, et nõukogudeaegne memoriaal on lagunenud, hooletusse jäetud ja uue memoriaali vahel tekiks veider kontrast ning kahest memoriaalist moodustuks ideoloogiliselt sobimatu komplekt.

Päev enne valitsuse kabinetiistungit, kus otsustatakse memoriaali püstitamine Maarjamäele, saadab Memento liit peaministrile kirja, milles avaldatakse soovi rajada memoriaal Hirveparki. Kultuuriministri vastuses liidule põhjendatakse Maarjamäe asukohavalikut nii: „Maarjamäe oli konkursil ülekaalukalt enim pakutud variant (11 korda). Memoriaali arendamisega tekiks hästi ligi pääsetav, terviklik, erinevate ajastute vägivalla ohvrite mälestuskoht. Samuti tekib temaatiline side lähedal asuva Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossiga.“⁴ Memoriaali asukoha otsust uuesti üle ei vaadata ning arhitektuurivõistlus Maarjamäele kuulutatakse välja 2016. aastal.

Uus võistlus

Ilmselt oli just arhitektuurivõistluse väljakuulutamise eelne aeg see, mil oleks pidanud selge olema, et memoraali kavandatakse jalgpallihalli kõrvale. Tol ajal aga ei osatud ette näha, et need kaks ehitist on sobimatud naabrid.

Arhitektuurivõistluse tingimustesse kõrval krundil alustatud detailplaneeringu materjale ei kaasatud. Võistlustingimuste koostaja Kalle Komissarov selgitab seda Sirbile selliselt: „Uut memoriaali nähti ennekõike Maarjamäe mälestuste välja jätkuna ning võistluse fookus sooviti suunata selgelt suure avaliku ja monumentaalse terviku loomisele. Selles kontekstis ei andnud naaberkrundi eraarendus võistluse laiemale eesmärgile kohast sisendit ja nii ei lisatud detailplaneeringu materjale võistluse materjalide hulka. Arhitektuurivõistluse ettevalmistuse käigus pole võimalik kõiki projekteerimises tekkivaid küsimusi ette näha ning võidutööd on ennekõike aluseks edasisele projekteerimisele. Ja eeldatakse, et autorid lahendavad kontaktvööndi teemad projekteerimise käigus.“

Ka arhitektuurivõistluse žüriis ei kerkinud see teema üles. Žürii liige, arhitektuuriteadlane Triin Ojari meenutab: „Nii palju kui mina mäletan, žüriis jalkahall jutuks ei tulnud, võimalik, et Riigi Kinnisvara ASi esindaja teavitas meid selle võimalikust tulekust, aga ühtegi tööd ei vaadeldud sellest aspektist, kas ja kuidas ta kavandatava halliga võiks sobida. Hoopis rohkem oli arutamist ikka Maarjamäe kui asukoha ja nõukogude memoriaali läheduse üle, Memento jäi lõpuni seisukohale, et monument tuleks kesklinna teha, mitte sinna „sohu“. Selge oli ka see, et memoriaal oli „riiklikult tähtis objekt“, mis pidi valmima kiiresti ja iga hinnaga ning ehkki asja vedas justiitsministeerium, oli tunda aupaklikumat suhtumist n-ö loomeinimestesse ja nende valikutesse.“

Võistluse võitjaks kuulutati arhitektuuribüroo JVR kavand „Teekond“. Triin Ojari kirjutas toona Sirbis, et võidutöö valiti välja üksmeelselt. „Lihtne monumentaalne vorm ja materjalid ning teekonna motiiv, mis ei suru peale liigset ideoloogilist laetust, sobisid kõigile žürii liikmetele. Pirita teelt, otse Murdmaa monumendi tseremooniaväljaku kõrvalt, algab läbi klindi kulgev aeglaselt tõusev tee. Surutud üle 11 meetri kõrguste mustade betoonmüüride vahele, jätab see külastaja vaatevälja vaid seintele kantud nimed ning käigu lõpus terendava pääsemise – avara õunapuuaia. See memoriaal on inimestele, kes kunagi koduaeda tagasi ei jõudnud.“⁵

Üks võidutöö autoritest Kalle Vellevoog sai oma sõnutsi teada naabrusesse planeeritavast jalgpallihallist memoriaali projekteerimise poole peal, 2017. aasta alguses.

2016. aasta lõpus on Tallinna linnapeale esitatud arupärimine halli osas, muu hulgas osundatakse sellele, et halli kavandatakse miljööväärtuslikule alale, Maarjamäe memoriaali, Saksa sõdurite kalmistu ja peatse kommunismiohvrite memoriaali vahetusse lähedusse ning küsitakse, kas on kaalutud staadioni ehitamist osaliselt maa alla ja kuidas sobitub planeeritav kompleks piirkonda.⁶

Taavi Aas vastab, et detailplaneeringuga kavandatakse kõrgetasemelise arhitektuuriga spordi- ja administratiivhoonet ja see loob eelduse, et kompleks sobib miljöösse ja memoriaali kõrvale.⁷ Detailplaneeringu seletuskirjas esitatakse uuele hallile järgmised arhitektuurilised nõuded: uued hooned peavad arvestama kohalikku omapära, keskkonda ja olema teostatud kõrgel professionaalsel tasemel, mis tähendab, et sel kohal ei ole lubatud kasutada tüüplahendusi (näiteks tüüpset spordihalli). Majad tuleb lahendada antud koha tarvis koostatud eriprojekti järgi. Planeering ei sea täpsemaid piiranguid arhitektuuri ja kasutatava materjali osas, kuid hoone peab olema piisavalt väärikas.

Detailplaneeringu koostaja, arhitekt Margit Mutso sõnul tingis ümbritsevast hoonestusest oluliselt suurema jalgpallihalli paigutuse soov hoida see madalatest hoonetest võimalikult kaugel ning arvestada on ka vaatega merelt. Viimast nõudis ka detailplaneeringu lähteülesanne.

2017. aasta märtsis toimus Tallinna linnaplaneerimise ametis koosolek, kus arutati justiitsministeeriumi kahtlusi kavandatava spordihalli asukoha osas ning soovi nihutada see memoriaalist eemale. Tõdeti siiski, et justiitsministeeriumi soovidele ei saa vastu tulla, sest see tähendaks täiendavat finants- ja ajakulu, tooks kaasa ümbruskonna elanike vastsuseisu ning seaks kahtluse alla detailplaneeringu vastuvõtmise ja kehtestamise, visuaalse mõju vähendamiseks otsustatakse kavandada kõrghaljastus. Asi nii jääbki, ühtviisi kavandatakse nii jalgpallihalli kui ka memoriaali.⁸ Avalikkuse ees puhkeb suurem tüli vahetult pärast memoriaali avamist.

Kalle Vellevoog rõhub Sirbiga rääkides faktile, et memoriaal on juba valmis, detailplaneeringut aga menetletakse ning selle muutmine on veel võimalik. Taas tuleb kõne alla see, et hall võiks olla osaliselt maa all. Margit Mutso sõnutsi on see lahendus aga võimatu, sest see suurendaks halli maksumust. Maa sisse minek tähendaks kapitaalset ehitust, milleks spordiklubil võimalused puuduvad.

Niisiis põrkuvad pragmaatilisus ja arhitektuuriline ambitsioon.

Küsimusele, kas memoriaali autorid oleksid midagi teisiti teinud, kui algusest peale (s.t 2016. aasta arhitektuurivõistlusest) oleks jalgpallihalli kavandamine teada olnud, vastab Kalle Vellevoog: „Tagantjärele raske vastata. Sõltub, kuidas tingimused oleksid sätestanud. Kui oleks öeldud, et spordihalliga nii on ja jääb (et on poliitiline otsus), siis ilmselt oleksime püüdnud kuidagi teisiti lahendada. Kui oleks öeldud, et detailplaneeringut saab menetluse käigus muuta (mida tegelikult ju alati saab ja sageli tehakse), siis oleksime pakkunud nihutada jalkahall memoriaalist kaugemale.“

Kokkuvõtvalt: halli kavandatakse paika, kus jalgpalliväljak on asunud juba kaua. Detailplaneering halli püstitamiseks algatati enne, kui oli tehtud otsus memoriaal Maarjamäele ehitada. Ometi, memoriaal on juba valmis. Nokk kinni, saba lahti. Mis on tähtsam: pikaajalised plaanid, laste tervisesport või juba valmisehitatud rahva mälu järje­pidevuse kandja? Kas üldse üks peaks teist välistama?

Mis siis edasi? Tallinna planeeringute registrist nähtub, et päev enne memoriaali avamist on planeering esitatud vastuvõtmiseks. Seejärel tuleb avalik väljapanek, kus huvilised saavad teha ettepanekuid. Seega ei ole halli tulevik kindel.

Sobimatud naabrid

Jalgpallihalli ja memoriaali ideoloogilise ja ruumilise vastuolu põhjal võiks küsida aga üldisemalt, kes ja kuidas peaks otsustama, mis linnaruumis kokku sobib. Maamärkide, näiteks kirikute, katedraalide, valitsushoonete jms vaatlemiseks on nende ümber läbi ajaloo kavandatudki ruumi – väljakuid ja tühjust. Praegusel ajal, mil linnamaa on kallis, igal krundil eri omanik oma soovide ja huvidega, on sellise vaatlemisruumi kavandamine pea võimatu, ka majanduslikult otstarbetu. Kuivõrd üldse peaksimegi püüdlema selle poole? Tihe linn on teatavasti ka säästlik linn: vähem on vaja ehitada maa-aluseid torusid ja teid, üks bussipeatus teenindab rohkem inimesi ja on seepärast majanduslikult soodsam ülal pidada jne. Funktsioonide tihedus ja võimaluste paljusus muudab nüüdisaegsete käsitluste järgi linna ka elamisväärsemaks.

Arhitektuuriteadlane Triin Ojari leiab, et spordifunktsioon pole kindlasti memoriaali kõrvale sobimatu, 75meetrise küljepikkusega hall aga küll: „Kommunismiohvrite monument on tõepoolest koheselt saanud külge pühaduse oreooli, see jätkab omal kombel Allan Murdmaa monumendi käekirja, kus inimese meeleolu tekib jalutades ja mis vajab enda ümber avarat maastikku ning vaba õhku.“

Spordihall on Ojari sõnul argine kuut, olgu ta nii ilusaks vuntsitud kui tahes. Ta küsib laiemalt, kas midagi on nüüdisajal üldse püha ja puutumatu ning kuidas me seda pühadust ruumiliselt kogeme ning kui palju „tühja ruumi“ selleks vaja on. Ojari on kindel, et uus monument hakkab paratamatult määrama, mis naabrusesse sobib. Ta meenutab Vabadussammast, mille ümbert rulatajate ja ratturite minema ajamine tõstatas arutelu monumentide kui avaliku ruumi objektide teemal laiemalt, sest inimestel on õigus ruumi kasutada oma soovide kohaselt, „monumente ümber defineerida“. Ojari lisab: „Maarjamäegi sobib skeiteritele ja noortekampadele, eks aeg neid kodustamisprotsesse siin näitab. Hetkel on küsimus visuaalses müras, mida kõrval­krundile kerkiv spordihall tekitab, samas on mõlema poole autorite pahameel täiesti arusaadav – paradoksaalsel kombel loobuti monumendi kesklinna asukohast just võimalike keeruliste suhete tõttu naabritega, nüüd on sama seis ka Maarjamäel.“

Arhitektuurivõistluse tingimuste koostaja, praegune arhitektide liidu asepresident Kalle Komissarov aga ütleb, et tema arust on antud juhul probleem üle paisutatud ning on selge, et tiheasustust projekteerides peavad kompromisse tegema kõik.

See juhtum pole ainuke omalaadne. Oktoobri alguses avaldas Luunja valla volikogu opositsioon Tartu Postimehes arvamust, et lasteaia rajamine kalmistu kõrvale on ebaeetiline ja lühinägelik. Vallavanem aga leidis, et kalmistu on pelgalt emotsionaalne faktor ja sellega tuleb leppida. Detailplaneering on vastu võetud ja ehitamist alustatakse peagi.⁹

Tartus tekitab üldsuses kahinaid jalgpallistaadioni kavandamine ERMi uue hoone juurde, arutletakse samuti, kas need asjad sobivad kokku. Juba varem on ruumiloojate ringkonnas küsitud, kas ERMi peaukse ette püstitatud tagurpidi maja on ühele maamärgile sobilik kaaslane, 2017. aastal teatas arhitektide liit pressiteatega, et muuseumi külje alla kavandatav kinnisvaraarendus ei ole mitme auhinnaga pärjatud arhitektuuriteosele väärikas naaber. Ühe lahendusena pakutakse, et foorumi või planeeringuvõistlusega tuleks täpsemalt läbi töötada muuseumi ümbrusesse kavandatav ruumiline programm. Niisugune otsus on meeltmööda ka Lina Ghotmethile, ühele ERMi hoone arhitektidest, kes Sirbiga rääkides nõustub, et sellised olukorrad tuleks eraldi ruumiprogrammi kavandiga läbi mõelda.

Kohalike omavalitsuste peamised ruumilised arengusuunad on kirja pandud ja läbi mõeldud üldplaneeringutes. See peaks olema see pikaajaline strateegiline dokument, mille järgi ruumi kavandamisel otsuseid tehakse, dokument, mille koostamise käigus on kõikvõimalikud kitsaskohad läbi arutatud. Siiani on üldplaneeringus enamasti määratletud vaid maa funktsioon: elamumaa, ühiskondlike hoonete maa, puhkeala jne. Haldusreformi tulemusena tuleb uutel omavalitsustel koostada uued üldplaneeringud, sest vanad halduspiirid on kadunud ja seega ei kehti ka enam praegused üldplaneeringud. Ehk on nüüd hea aeg plaanid üle vaadata ja vajaduse korral olla juba planeeringu tasandil täpsem, anda kohe selgemad arhitektuurilised juhised.

Vastvalminud ruumiloome eksperdirühma lõpparuanne toob välja, et harmoonilisema ehitatud keskkonna saavutamiseks on eelkõige tarvis, et riigi­asutused ja ministeeriumid oma­vahel tihedamalt suhtleks. Jalgpallihalli ja mälestusala konflikt on selle tõdemuse ere näide.

1 Arhitekt: jalgpallihalli rajamine oleks kommunismiohvrite memoriaalile hävitav – ERR 27. VIII 2018.

2 Margit Mutso Facebooki ajajoon.

3 Fred Püss, Pirita linnaosakogu juht Ülle Rajasalu: Levadia jalgpallihalli rajamist ei saa enam peatada – Delfi 28. VIII 2018.

4 Kultuuriministeeriumi vastus Leo Õispuule, Eesti Memento Liidule – Riigikantselei avalik dokumendiregister, dok nr 15-00199-3, 9. III 2015.

5 Triin Ojari, Maarjamäe täieneb kommunismiohvrite memoriaaliga – Sirp 26. VIII 2016.

6 Anto Liivati arupärimine abilinnapea Taavi Aasale, 29. XI 2015.

7 Taavi Aasa vastus Anto Liivatile, 13. XII 2016.

8 Tuulenurga tn 1 kinnistu detailplaneeringu teemalise nõupidamise protokoll – Tallinna linnaplaneerimise amet 7. III 2017.

9 Vilja Kohler, Luunja vald kavandab lasteaeda Rahumäe kalmistu kõrvale – Postimees 3. X 2018.