Kaasava disaini areng ja taandareng

Kasutajakeskne mõtlemine ei alga normidest ja institutsioonide vahel jaotatud ülesannetest, vaid kodaniku ja riigi omavahelise avatud ja usaldusliku suhtluse mugavast korraldusest.

RUTH-HELENE MELIORANSKI

Vestlesin hiljuti ühe oma kolleegiga mälust, selle kujunemisest ja arengust seoses orienteerumisoskusega ja võimega jätta meelde kohti, kus juba viibitud. Uued tehnoloogiad on aga hakanud mälu tasalülitama ning enam ei püütagi midagi meelde jätta – tehnoloogiat usaldatakse peaaegu pimesi.

Paberile trükitud linnakaardid soodustavad linna tundma õppimist, seal iseseisvalt, mälu järgi liikumist ning aitavad linna näha suures mõõtkavas. Nüüdisaegsed navigatsiooniseadmed ütlevad ette, kas pöörata tuleb paremale või vasakule, õige suund kuvatakse ekraanil, kuid teave ei asetu laiemasse ruumilisse konteksti. GPS-seadmete abil ringi liikudes on oht jäädagi toetuma tehnoloogiale ning aju ei saa enam koormust. Nii me oma mälu taandarendamegi.

See vestlus meenus mulle selle artikli ettevalmistamise ajal, kui uurisin ratastoolis liiklevalt graafiliselt disainerilt Daniel Kotsjubalt, millised on tema kogemused seoses värske linnaruumi disainiga. Küsisin temalt ka, mida arvab ta Ülemiste keskusest. Hiljuti tunnustas Eesti pimedate liit nägemispuudega inimeste elukvaliteedi parandajana teiste seas just seda ostuparadiisi. Esile tõsteti see, et Ülemiste kaubanduskeskuse põrandal on kombatav juhttee ning poe uste kõrval punkt- ja reljeefkirjas sildid. Kotsjuba kiitis võimalust siseneda ratastooliga lumise ja vihmase ilmaga hoonesse parkimismaja kaudu, ent tõi välja, et liftiga sisenemise korral ootab ratastoolis liikujat ees kaldtee, kust tema iseseisvalt üles ei saa. Eriline väljakutse on aga tohutus ostukeskuses orienteerumine. Kõige kummalisem ongi ehk hiiglasliku kaubanduskeskuse plaanilahendus, milles ilma igasuguse erivajaduseta inimeselgi on erakordselt keeruline orienteeruda. Majaplaane on terve keskuse peale välja pandud vaid mõni ning needki on puutetundliku ekraaniga ning nõuavad vahetut tehnoloogiaga suhtlemist. Need ei sobi vaegnägijale ega ka sellistele inimesele, kes nüüdisaegset tehnoloogiat kasutada ei oska. Tajutavaid ja silmatorkavaid pidepunkte, mille järgi leida väljapääs või otsitav sihtkoht, on väga vähe. Kas Ülemiste keskuses tee leidmiseks tuleb luua spetsiaalne rakendus ning vähendada seeläbi mälu aktiivsust?

Kaasav disain

Kaasava disaini ajalugu ning võtete kogum on nüüdseks kujunenud üsna arvestatavaks. Kõik algas möödunud sajandi keskpaigas takistusvaba (barrier-free) projekteerimise normidest, mille juurest jõuti üsna kiiresti ligipääsetavuse (accessibility) defineerimiseni. Arusaamine, et vaid ligipääsust on vähe, võiks jõuda ka kaubanduskeskuse arendajateni ning tõugata nad arengus edasi juba universaalse ehk kõigile sobiva disaini (universal design, design for all) ning kaasava disaini (inclusive design) poole, mille lisaeesmärk on motiveerida inimesi ühiskondlikult aktiivsemad olema.

Nimetatute kõrval on arenenud teinegi disainisuund, mis on algsest tehnoloogiakesksusest arenenud turunduskeskseks ning edasi kliendi-, kasutaja- ja inimkeskseks. Ka see suund on jõudnud kaasamiseni, tõsi, rõhuasetus on siin pisut teine (engage): kogukondi kaasatakse avalike teenuste kujundamisse ja korraldamisse. Sellist disaini tellivad peamiselt kohalikud omavalitsused, et toetada kohalikule eripärale ja vajadusele vastavate avalike teenuste loomist ja osutamist. Sellise lähenemise on ühest küljest tinginud vähenev maksumaksjate ja suurenev abivajajate hulk, teisest küljest kodanike iseteadvuse kasv. Eeskätt Suurbritannias näitab selle trendi laiahaardelisust ja perspektiivi kogukondade kaasamisele spetsialiseerunud disainibüroode esiletõus ja areng.

Praegu diskuteeritakse disaini metoodika valdkonnas kirjeldatud kaht suuremat arengusuunda teatud mõttes ühendava kodanike võimestamise (empower) ja kasutajate juhitud (user-driven) disaini üle. Kasutajate juhitud protsessi tõhususe eeldus on terviklik usalduslik ja avatud innovatsiooni süsteem, mille abil on võimalik jõuda ärilise ja sotsiaalse innovatsioonini. Kasutajatele disainiprotsessis suurema sõnaõiguse andmine tekitab kindlustunnet, et lahendus toimib ning sellega ollakse rahul.

Normikeskne mõtlemine inimkeskseks

Märkimisväärne murrang, mis Eestiski praegu aset leiab, on normide asemel inimesele keskendumine. Normidest vabanemine on raske, kuid iga positiivne näide innustab. Mõneti on uut mentaliteeti juurutada aitavad vahendid on nii lihtsad, et kohati on neist veider rääkidagi, inimesest lähtumine on ju enesestmõistetav. Teenuste ja keskkonna arendamine kasutajaid kaasates on ressursimahukam ning vajab teistsuguseid oskusi. Mõned võtted on üsna lihtsad, näiteks oleks kasutaja teekonna kaardistamine disainiprotsessi alguses Tallinna bussijaamas, mis universaalse disaini koha pealt on muidu eeskujulikult renoveeritud, aidanud ära hoida möödapaneku tualetiga: invatualett asub nimelt õues ning sinna sisenemiseks peab telefoniga kutsuma kellegi ust avama.

Aastaid tagasi osalesin koolitusel Rootsis ja Norras, kus tutvustati sealseid universaalse disaini arengusuundi ning teadus- ja arendustööd. Päris kummastav oli tollase universaalse disaini eeskujuriigi Rootsi doktorandi analüüs kohalike seas ülipopulaarsete kohvimüügiautomaatide kohta: mitte ükski neist polnud ratastoolis kasutatav. Õnnestunud näitena tõi Daniel Kotsjuba välja meie Selveri iseteeninduskassad. See on ainus teenus kõigi omataoliste seas, millega kaob vajadus ühtesid ja samu kaupu kolm korda ümber tõsta (riiulilt korvi, korvist kassalindile ning sealt kotti). „Mina ei saa seda aga kahjuks päris üksi kasutada,“ tõdeb ta kurvalt. Tema mure mõistmiseks proovige toolil istudes iseteeninduskassa ekraanil valikuid teha. „Oleks vaja kas või üht kassat, mille ekraan oleks lähemal ja nupud mulle sobival kõrgusel, ning teenus oleks kättesaadav,“ on Kotsjubal pakkuda lihtne lahendus. Aga miks ei võiks olla kõik kassad kõigile kasutatavad? See ei ole ainus nn kohvimüügiautomaadi juhtum siinkandis. Veelgi enam, vanurite, laste, lühemate inimeste ja veel mitme kasutajagrupi täielikult iseseisva poeskäigu tagamiseks tuleb ümber kujundada terve kauplus, mitte ainult kassad. Suur osa riiuleid on liiga kõrged, mitmed kastid aga liiga sügavad. Siinkohal räägin vaid ligipääsetavusest, mitte kasutajate kaasamisest käitumist enam muutvate otsuste tegemisse.

E-teenuste arendamise üle ollakse Eestis väga uhked. Mitmed teenused ongi väga head. Paraku arendatakse e-teenuseid enamasti paberteenuse loogika järgi. Normid on ju juba olemas, pole muud kui digitaliseerida. Sellise mõtteviisi kriitika ei mahu paraku sellesse artiklisse. Kasutajakeskne mõtlemine ei saa alata normidest ja määrustest ega institutsioonide vahel jaotatud ülesannetest, vaid kodaniku ja riigi omavahelise suhtluse mugavast korraldusest. Avatud ja usalduslik suhe on kõige alus, suhtlust peab julgustama, mitte tõrjuma.

Meie kapitalistlikus ja majanduslikule edule orienteeritud ühiskonnas on arutatud pidevalt disaini loodud väärtuse üle, kas, kuidas ja kui palju loob disain majanduslikku kasu. Halva disaini (tihti ka professionaalse disaineri kaasamata jätmise) mõju, sh majanduslikku mõju ei ole keegi arvestama hakanud, see pole teemana üles kerkinud. Ligipääsetavusest ja universaalsusest kõneldes kerkib esile aga just halb disain. Kui palju maksab invatualeti avamine teenuse osutajale ja kui palju kasutajale? Kui palju oste jääb arusaamatu ruumiloogika või füüsiliste takistuste tõttu tegemata? Ja kuidas on küll võimalik, et XXI sajandil on vaegnägijatele elementaarse juurdepääsu loomine kaubanduskeskusesse auhinnaväärne lahendus? Mis saab erivajadusega inimesest aga mõnes keskuse poes? Ilmselt abitu poodleja, kes vajab ostude tegemiseks kõrvalist tuge. Millal tulevad kombatavad hinnasildid või juhised kauba ülesleidmiseks? Millal on kauplused valmis neid inimesi poe personali hulka arvama? Jaapanis on väga selge uus trend.

Arendajate seni väikesed, kuid siiski kindlad edusammud annavad muidugi lootust, et tulevastel auhindamistel pärjatakse järgmise põlvkonna disainlahendusi, mis võimestavad kasutajaid ja mis ei anna põhjust taandarenguks ja eemale­tõmbumiseks.