Hoone, mis mäletab aega, mil kõigil ei olnud nii kiire

Kui soovime linnas näha ajastute ja funktsioonide mitmekesisust, unikaalset kõrvuti tüüpsega, siis on Ekraani kinohoone väärtuslik ehitis.

KAREN JAGODIN

Hoolimata mis tahes poliitilisest olukorrast on kinokunst meelelahutusena olnud läbi sajandi kindel, populaarne ja kergesti kättesaadav laiade masside ajaviide. Kinohoonete areng on tihedalt seotud tehnika arenguga ja seetõttu on otsingud ja katsetused selle hoonetüübi arenguga alati kaasas käinud. Meil on esindus- ja tööliskinosid, kontserdisaal-kinod ja klubi-kinod, mitme saaliga kinod, kino-kultuurimajad. Kinohoonete kiire levik üle Eesti on kaasa toonud tüpoloogilise ja arhitektuurilise mitmekülgsuse. Ehitatud pärandis moodustavad kinod täiesti eraldiseisva kihi, mis küll suures mahus enam säilinud ei ole, kuna nüüd on filminäitamine ja meele­lahutus palju mitmemõõtmelisem. Filmientusiastidele on kinoskäik küll oluline ja isegi sümboolse tähendusega, kuid sageli on vanade eraldi kinode asemele kerkinud mitmefunktsioonilised kaubandus- ja meelelahutuskeskused, kus filminäitamine on üks funktsioon teiste kõrval.

Raul-Levroit Kivi

Eesti kinohoonete ehitamise ajaloost nähtub, et kui linnades jõuti XX sajandi alguses kinode ehitamise ja hierarhiseerimiseni üsna kiiresti, siis väikeasulates ja maapiirkondades hakkasid spetsiaalsed kinohooned kerkima sageli alles Nõukogude ajal, mil kinokunst oli propagandakanal ning seetõttu ka linna­ehituslikult tähtsustatud ja esile tõstetud hooneliik. Seega tõi Nõukogude aeg kaasa kinohoonete ehitusbuumi: kui pärast sõda tegutses Eestis 18 kino, siis 1952. aastaks oli neid juba 59, lisaks veel asutuste kinosisseseaded ning ränd­kinod. Seoses stalinistliku linnaehituse arenguga kerkis enim uusi kinohooneid esmalt Ida-Virumaale, seejärel rullus 1960. aastatel üle Eesti modernistlike kinohoonete laine, kus keskne osa oli Raul-Levroit Kivi projekteeritud lihtsal tüüpprojektil.

Raul-Levroit Kivi projekteeris 427 kohaga laiekraankino tüüpprojekti N 2E-06-2 1959. aastal üleliidulise konkursi programmi alusel ning 1960. aastate alguses valmis Eesti linnades selle järgi kuus kinohoonet.

Raul-Levroit Kivi projekteeris 1959. aastal 427 kohaga laiekraankino tüüpprojekti N 2E-06-2 üleliidulise konkursi programmi alusel ning 1960. aastate alguses valmis Eesti linnades selle järgi kuus kinohoonet. Pildil kino Ekraan Tartus.

Laila Kaasik / Scanpix

Selle hoonetüübi eesmärk oli luua võimalikult väheste kõrvalruumidega optimaalne kinohoone, kus sissepääs ja kassavestibüül paiknevad ühekorruselises külgosas ning saal koos oote- ja projektsiooniruumiga kõrgemas keskosas. Esimesena valmis selle projekti järgi 1960. aastal Tallinnas kino Kaja, seejärel 1963. aastal Ekraan Tartus, Noorus Võrus ning Koit Tallinnas, aasta hiljem kino Kosmos Ahtmes ning 1965. aastal viimasena Viljandis kino Rubiin. Veel hiljuti oli Tartu Ekraan viimane, neist kõige kauem kinona tegutsenud hoone. Rubiin lammutati 2011, Kaja 2018 ja asendati Mustamäe kultuurikeskuse Kaja uue hoonega (Boa arhitektid, 2019), Koidus tegutseb Pääsküla noortekeskus, Nooruses kaubanduskeskus ning Ahtme Kosmoses vahepeal tegutsenud autoremonditöökoda on praeguseks sealt välja kolinud ning hoone seisab kasutuseta.

Nüüd on koroonapiirangute tõttu suletud olnud Ekraani omanikel tekkinud plaan hoones filmide näitamisega mitte jätkata ning kinohoone lammutamine või siis seni teadmata väljavaade tõstatab küsimuse hoone väärtusest. Kuigi maja on detailplaneeringuga kaitstud, s.t määratud säilitamisele, on võimalik algatada detailplaneeringu muudatus ja sellega luua seaduslik alus hoone lammutamiseks. Kas Ekraan vajab ajutist kaitset või mälestiseks kuulutamist?

Nõukogude-aegse pärandi kaitse teemaga alustati 2007. aastal, kui muinsuskaitseamet koos kultuuriministeeriumiga algatas projekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“, mille eesmärk oli koondada ülevaade säilinud arhitektuuripärandist ning valida välja hooned, mis väärivad mälestiseks kuulutamist. Rohkem kui 3000 analüüsitud ehitisest valis eksperdikomisjon välja 130, millele koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta ning peagi asuti esimesi hooneid ka kaitse alla võtma.

Esimeste Nõukogude perioodist säilinud hoonetena võeti muinsuskaitse alla unikaalsed suurobjektid Ugala teater, Paide kultuurimaja, Kääriku spordibaasi kaks hoonet, rahvusraamatukogu ja Rapla KEKi hoone. Kuigi nimekiri on jõudsalt pikenenud, ei ole meil veel kaitse all sellist tüüpilist Nõukogude aja pärandit nagu paneelelamu või magalarajoon. Arutelusid on peetud Õismäe planeeringu kaitsmise ümber, kuid riiklikku kaitset ei ole põhjendatuks peetud. Kuna üks projekti eesmärke oli tuua tähelepanu alla ka tüüpne, jõudis sellega seonduv 2019. aastal vastu võetud määrusesse „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“, kus on sõnastatud ehitismälestise kriteeriumina ka tüüpilisus: „Kunagi levinud ehitise liigi tüüpiline esindaja; tüüpnäidete korral selgitatakse võrdluses analoogsetega välja paremini säilinud objektid. Kui vaatame, mis siis mälestiste hulgas praegu sellele kriteeriumile vastab, leiame eelkõige näiteid elamuarhitektuurist – tööliselamutest Tallinna majade hästisäilinud kvartalini Salme tänavas.

Ehitismälestised

Mälestiseks kuulutatud kinohooned on mitmed suurobjektid, nagu endine kino Gloria Palace (1926–1930, Aleksandr Wladovsky) ja Sõprus Tallinnas (1952–1955, August Volberg ja Peeter Tarvas), Rodina Sillamäel (1952, Giprokino projekteerimisinstituudi Ašhabadi jaoks koostatud projekti alusel), esimene panoraamkino Kosmos Tallinnas (1964, Ilmar Laasi), neofunktsionalistlik Põltsamaale rajatava uue keskväljaku äärne kino Edu (projekt 1972, valmis 1983, Ago Pähn) ning Nõukogude-aegse pärandi eripärasemaid arhitektuuriteoseid Eesti NSV ministrite nõukogu Valgeranna puhkekompleksi kino-mängudemaja (1979, Meeli Truu). XX sajandi alguse elu-, äri- ja kinohoone kompleksina on kaitse all veel juugendlik kino Helios (1918, Artur Perna ja Karl Burman), Tartu esinduskino Athena (1922, Anatoli Podtšekajev, 1929, Nikolai Willer) ning endine kino Victoria Palace Nõmmel (1933, Edgar Velbri, Friedrich Wendach).

Kinohoonete hulgas on tüüpse kaitsmise põhimõtet juba rakendatud: 1950. aastatel ehitati kolme linna – Tõrva, Keilasse ja Paldiskisse – üleliidulise tüüpprojekti alusel ühekorruselised stalinistlikud kinohooned. Nendest 1953. aastal valminud Tõrva kinomaja kuulutati ehitismälestiseks juba 1999. aastal ning hoone teeb erakordseks ka see, et pärast vahepealseid kasutuseta olemise aastaid tegutseb seal taas kino. Paldiskis tegutseb kinohoones Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Paldiski kogudus ja Keilas on endises kinohoones juba aastaid tegutsenud pangakontor.

Analüüsides toimuvaid muutusi meelelahutuse tarbimise ja kinokülastuste arvu järgi, on selge, et vanadele kinohoonetele on tulnud ja tuleb ka edaspidi otsida uus funktsioon. Tartu Ekraan kehastab ainsana selle tüüpkino originaalilähedasel kujul säilinud ajastutruud näidet, mis nagu Tallinna esinduskino Kosmos väike vend kandis mööda vabariiki laiali suurlinna tulesid ja välismaa hõngu. Nagu kunagi on Leonhard Lapin kirjutanud Põltsamaa kinost Edu: „Siia toob kino ikka ja jälle „suurt maailma“, selle sümbolina on kinohoone enam sakraal- kui tarbeehitus, suhtlemiskeskus, mille näidatav film on vaid üks läbiviidava ürituse komponente.“ Oma osa oli lihtsal ja kompaktsel kinohoonel ka hea tasemega modernistliku arhitektuurikeele levitamisel. Kui soovime meie linnades näha ajastute ja funktsioonide mitmekülgsust, unikaalset kõrvuti tüüpsega, siis on Ekraani kinomaja kahtlemata väärtuslik ehitis. Veel leidub linnades hooneid, mis tuletavad meelde aegu, mil inimestel ei olnud nii kiire, et kõik tuli koondada ühte kohta kokku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht