Hõbedat ja kulda Riiga ja Jūrmalasse

Läti arhitektuuriauhinnad Ananassid läksid julgelt uuendatud ajaloolistele laohoonetele.

ANDRO MÄND

Oktoobri viimasel päeval anti Lätis sealse arhitektuurivälja aasta parimatele välja auhinnad: üks Kuldne ja kolm Hõbedast Ananassi. Silma paistis kõrge ehituskvaliteet ja rekonstrueerimisprojektide rohkus, rikkus ja julgus. Tuleb tunnistada, et nii vabameelse käsitlusega kaasneks Eestis põhjalik poleemika ning tõenäoliselt meil need ideed vaid projektiks jääksidki. Kui on valida, kas lasta vanal ja tühjalt seisnud hoonel kokku kukkuda või kohandada see julgelt aja nõudmistega, võib auhinnatute põhjal väita, et lätlased on valinud uuendamise. Risk on võidutööde puhul end õigustanud ja kokkuvõttes on hooneid väärindatud.

Lisaks tunnustavatele Ananassidele anti välja ka aasta Peet, mille sai Läti kultuuriminister oma hoolimatu suhtumise eest nõukogude aja arhitektuuripärandisse. Nimelt on Riias juba mõnda aega käinud vaidlused kesklinnas asuva endise kommunistliku partei keskkomitee hoone üle. Läti arhitektide ringkond soovib hoone kui oma ajastu modernistliku arhitektuuri eheda stiilinäite säilitada, kultuuriminister seevastu pooldab lammutamist ning selle asemele kontserdisaali ehitamist.

Hõbe – Hansa perroon (Hanzas perons), Sudraba Arhitektūra

Riia ajaloolise kesklinna põhjapoolse külje alla rajati XIX sajandi lõpul raudteedepoo ning selle ümber laohooned. Hansa perrooni tuumik ongi üks neist kunagistest laohoonetest, mis on nüüdseks muundunud kaasaegseks saalehitiseks, kus viiakse läbi kontserte, konverentse, messe jms. Sajandiga on muutunud nõuded hoonetele ning ka selle hoone katuslae kandekonstruktsioonid ei vastanud enam tänapäeva nõuetele, rääkimata hoone energiatõhususest. Tänuväärne on, et hoone otsustati siiski säilitada. Siinkohal saab paralleeli tuua Tallinnas Mere puiesteel asunud ning samast ajastust pärit endise laohoonega, mis lammutati. Õnneks on lätlased lähenenud oma arhitektuuri ajaloolisele kihistusele teisiti.

Muutunud funktsiooni ja tänapäeva nõuete tõttu tuli arhitektil teha kompromisse. Otsustati säilitada hoone sisemus ning uus kiht kasvatada väljapoole. Kunagised katusealused väliperroonid on nüüd saalide hajumisalad hoones sees. Uus kiht on nagu nahk, mis on vanale hoonele peale tõmmatud ning järgib vana hoone kuju ja kaldeid – hoone on nagu Väikese Printsi boamadu, kes on elevandi alla neelanud.

Hoone eksterjööri puhul võib kriitiliselt välja tuua mõne fassaadi vormikeele ja materjalide eklektilisuse. See-eest on kogu siseruum väga hästi läbi mõeldud nii logistiliselt kui ka detailide lahenduselt. Uus kest on valdavalt klaasist, et kogu tellishoone oleks öösel täies hiilguses näha. Abiruumide plokk on kaetud puitlaudisega ning fuajee lõunasse avanev sein päikesevarjestuseks puitribidega. Samalaadne ribistus pidi tulema ka läänefassaadile, kuid see on seni tegemata, kuna tellija otsustas vaadata, kui suureks probleemiks hoone ülekuumenemine kujuneb. Lähitulevikus peaksid selle külje ette kerkima uued hooned ning seega võib läänekülje varjestamine osutuda ebavajalikuks.

Läti arhitektuuriauhindade finaali jõudnud projektide puhul on täheldatav vähene huvi panustada ümbruskonna maastiku kujundamisse. Hansa perroon on erand: maastikuga on arvestatud ning lähtutud seal asunud raudteedest. Pinkide rajamiseks on kasutatud vanu betoonliipreid ning haljastuses vanu raudteerööpaid. Kõik see kokku mõjub askeetlikult, kuid loob raudteele iseloomuliku õhkkonna. Kogu väliala on valgustatud tagasihoidlikult, et öisel ajal saaks esile tulla tugevalt valgustatud ajalooline tellistest laohoone.

Riia rongitehase toodangu stiliseeritud veduri makett publiku hajumisalal toimib baarina, kuid mõjub kontekstis liialt jutustavalt ning kitšilikult, kuna hoone kõik detailid on lahendatud väga peenetundeliselt. Otsene viide hoone minevikule loob muidugi seoseid ja on arusaadav kõigile.

Suures saalis on lammutatud vaheseinad, kuid säilitatud kunagised välisseinad ja kogu ajalooline katuslagi ning selle konstruktsioonid. Saali saab siirdeseintega jaotada kolmeks. Kõiki kolme saali korraga ei kasutata, kuna heli liigub saali osade vahel publiku hajumisalade kaudu (paiknevad saali kõrval). Korraga saab jaotatud saali lahenduse korral kasutada otsmisi alasid, sealhulgas korraldada väiksemaid üritusi. Suures saalis on tuhat istekohta.

Kuna ajaloolise hoone otsaseinad olid kergelt vajunud ning vajasid toestamist, tegi arhitekt neile betoonist tugiraamistiku ning külgseinte peale valati hoone tugevdamiseks betoonvöö. Uus lisandus on detailitundlik ning mõjub ajalooliste seinte loomuliku osana. Lõunapoolse otsa juurdeehituses on publiku sissepääs ja garderoob. Uus ja vana osa on ka visuaalselt lahus hoitud neid eraldava klaaskatuse abil. Klaaskatusel on klaasist talad. Kuna sellist lahendust ei ole ka Lätis varem kasutatud, siis tuli seda eraldi katsetada. Siinkohal tuleb kindlasti kiita tellijat ja ehitajat, kes otsustasid riskida – lõpptulemus on vaeva väärt.

Hoone ventilatsioonilahendusest tuleks eeskuju võtta paljudel Eesti eriosade projekteerijail. Kogu torustik on oskuslikult paigutatud uue ja vana katuse vahelisse kihti ning külgperroonide põranda alla.

Tuleb tunnistada meie lõunanaabrite tarkust, et nad ei lammutanud vana ajaloolist laohoonet, vaid on seda väärindanud ning loonud imposantse ajaloolisest kehandist ümbritsetud siseruumi, kus arhitektuuripärand on esitletud oma täies ilus ilma arhitekti ego domineeriva kõrvalmõjuta.

Hõbe – Merksi Viesturdārzsi elamukvartal, Ruume

Tegu on korteriarendusprojekti esimese etapiga. Kogu alale terviklahenduse leidmiseks korraldati 2017. aastal arhitektuurivõistlus, mille võitis Läti büroo Ruume. Kortermajade puhul tuleb tunnistada, et üldmuljelt on need muu maailma arhitektuuri kõrval pigem anonüümsed ning võiksid asuda arhitektuurikeele tõttu kas Amsterdamis, Berliinis või Helsingis, visuaalse suguluse poolest peaaegu kogu Euroopas. Arhitektide kompetentsus väärib tunnustust, sest kogu kompleks on üleilmastumise pitserile vaatamata läbimõeldult ning hästi tehtud. Ruume noori arhitekte kannab ses töös vajalik iseteadlikkus, aga nad on ilmutanud ka head suhtlusoskust. Linna arvates pidi sinna kerkima vabaplaneeringuga hoonestus, kuid arhitektid leidsid, et see ala on Riia vanalinnale väga lähedal ning ka sealne hoonestus peab olema perimetraalne ja sisehoovidega. Kujuneva piirkonna ruumikeskkonna seisukohalt peab Ruume arhitektidega nõustuma.

Uute hoonetega on kaasatud oskuslikult ka nõukogudeaegne brutalistlik büroohoone. Moodustunud on ühtne tervik, sest ka uute hoonete välisviimistluses on eksponeeritud betoonpaneelide pindu. Esmapilgul võib uute hoonete välimus tunduda lakooniline, ent pühendumus on tajutav, alates detailidest ning paneelide vuugijaotustest ning lõpetades kvartali harmoonilise üldmuljega, kuigi iga maja on omaette karakteriga. Ruumiplaanis on lähtutud sellest, et kvartalis oleks elamispinda nii suurema kui ka väiksema sissetulekuga inimestele, peredele ja üksikutele. Iga korteri juurde kuulub ka väliruum, olgu selleks siis rõdu või terrass. See tundub pandeemia tingimustes olevat väga vajalik lahendus. Paljude korterite elutuba on oskuslikult paigutatud hoone nurkadesse, nii et vaated avanevad mitmes suunas. Samuti ulatub elutuba-köök sageli läbi maja, mistõttu on korterid saanud juurde avarust. Tähelepanu väärib ka kvartali n-ö linnamaja tüüpi hoone, kus korterid on projekteeritud läbi kahe korruse ning nende terrass avaneb otse kvartali kõrval olevasse parki.

Hõbe – villa K_99, Sintija Vaivade_Arhitekte

Jūrmala mere ääres liivaluiteil seisvas hoones on suudetud slaavi luksus ning põhjamaine minimalism sümpaatselt kokku kõlama panna. Hoone ehitusala ja kõrgus järgib krundil asunud hoone kõrgust ja ehitusala, kuna Jūrmalas on uute hoonete püstitamine luidetele keelatud. Maastik ja haljastus säilitati sellisena, nagu see oli. Kuna hoone asub luitenõlval, on garaaž ja abiruumid paigutatud esimesele korrusele ning hoonesse pääseb luiteharjalt teise korruse tasandilt. Teisel korrusel on laste ja külaliste ruumid. Elutuba ja pererahva magamistoad on kolmandal korrusel, kust avaneb vaade merele ja männimetsale. Kummastavalt mõjub suure garaažiukse paigutamine hoone esifassaadi kõige prominentsemale kohale, kui inimeste sissepääs on viidud märksa tagasihoidlikumale positsioonile hoone küljefassaadil luiteharjal.

Kuld – hoonekompleks Miesnieku tänaval, Arhis Arhitekti

Tänavuse Läti arhitektuuri-peaauhinna ehk Kuldse Ananassi võitis Riia vanalinnas asuv XVII-XVIII sajandi laohoonetest luksuskorteriteks ja äripindadeks ümber projekteeritud kompleks. Teeb rõõmu, et üle 20 aasta tühjana seisnud ja lagunenud hooned on uuesti ellu äratatud. Vanalinna elujõu seisukohalt võib küll luksuskortereisse kriitiliselt suhtuda. Need ei ole mõeldud kohalikele elanikele, vaid pigem välisinvestoritele, kes kasutavad korterit lühiajaliselt ega aita kuidagi elu vanalinna tagasi tuua. Viimase paarikümne aasta jooksul on Riia kesklinnast lahkunud enam kui kolmandik elanikest.

Arhitektuurilt on tegu väga heal tasemel projektiga. Kesksel hoonel on horisontaalsete korrusekõrguste vöödena eksponeeritud eri ajastute fassaadilahendus. Kui jätta kõrvale keskmise hoone ilma jaotuseta klaaspakettaknad ning esimese korruse n-ö must vöö, siis on kogu kompleksi tänavapoolne ilme taastatud võimalikult ajalootruult. Hoovipoolne klaasfassaad ning vanade aidahoonete seintesse tehtud uued aknaavad, ilma jaotuste ning raamideta fassaadi välispinnas paiknevad klaaspaketid, oleksid Tallinna vanalinna puhul ilmselt korraliku poleemika tekitanud.

Kuna tegemist oli laohoonetega, millel aknaid vähe, projekteerisid arhitektid hoonetesse valgusšahtid. Kuna muinsuskaitseametnikud nõudsid, et punane katusemaastik peab säilima, katsid arhitektid valgusšahtid klaasist katusega. Iga klaasijaotuse kohale pandi katusekividega sama tooni metall-lamellid, et eemalt vaadates moodustuks ühtlane katusemaastik. Paraku rõhutavad valgusšahti servades kasutatud mustad katteplekid siiski sisselõiget ning lõhuvad ühtlase katusepinna mulje.

Samuti on küsitav valgusšahtidesse avanevate magamistubade plaanilahendus: naaberkorteri magamistoa valgusšahti avanev suur klaassein on kõigest umbes nelja meetri kaugusel. Probleemiks oli ka kõige äärmise laohoone korruste kõrgus, mis jäi alla kahe meetri. XVII sajandi laohoone puhul on see kohane, tänapäeva korteris ei ole. Seega tuli korruste kõrgust muuta. Kitsaskoht on lahendatud üsna elegantse võttega. Toolvärgi postidele on igal korrusel lisatud põranda tasapinnas tükk juurde ning osa on kaetud vasklehega. Kuna kogu hoones on põrandad ääristatud kõrge vasklehest liistuga, siis tausta teadmata toolvärgi postidele lisatud vahetükke ei märkagi. Paraku rikub seda lahendust ehituslik ebatäpsus: vahelaeplaat lõikab väikese sakina toolvärgiposti katva vasklehe sisse.

Kuna hoone keldrid ja vundamendid olid väga halvas seisukorras, tuli need tugevdamiseks kuni kolme meetri sügavuselt lahti kaevata. Nii paljastus Riia ajalooline kihistus, sealhulgas linna algusaegadest pärit tellissillutisega põrand, mis on eksponeeritud sisehoovi tugimüüris.

Keskmise hoone esimene korrus on projekteeritud rõõmustavalt kõigile avatud galeriipinnana, kustkaudu saab sisehoovi ning sealt edasi vanalinna väikestele tänavatele. Seega on jäetud avatuks vanalinnadele iseloomulikud hoovid, millest on paraku saanud enamasti suletud eravaldus nii Riias kui ka Tallinnas. Loodame, et arhitektimõte sellisena ka realiseerub ning läbikäik jääb avatuks.

Autor on Eesti Arhitektide Liidu president ja Läti arhitektuuriauhindade žürii liige