Eesti aia ajalugu kirjas

Anneli Banneri Eesti aia ajaloo raamat tundub peale vaadates küll pelga kohvilauaraamatuna, kuid on tegelikult sisukas, hästi kirjutatud ja sümpaatne ülevaade.

MART KALM

Anneli Banner, Eesti aia ajalugu. Toimetanud Meeli Müüripeal ja Merike Järvlepp. Kujundanud Linda Liblikas. Hea Lugu, 2019. 272 lk.

Peenes ametis – vabaõhumuuseumi aiakuraator – Anneli Banner on kirjutanud väga sümpaatse ja haaravalt hoogsa raamatu Eesti aia ajaloost. Huvitavaid üksikuurimusi on ilmunud mitme aianduse ajaloo tahu kohta, kuid kompaktne, hästi kirjutatud ülevaade on midagi täiesti uut – peale vaadates pelk kohvilauaraamat, kuid tegelikult sisukas.

Eesti aiana mõistab ta eelkõige taluaeda, mille juuri mõisas ta tunnistab, ja ajaliselt on jälginud selle kujunemist põlluharimise tekkest, kuid valdavalt talude päriseksostmisest kuni Nõukogude aja lõpuni. Muidugi oleks tahtnud lugeda ka viimase 30 aasta ajalugu, aga mõistan autori kimbatust ja sellest loobumist. Osalt johtub see ka maarahvakesksest vabamõhumuuseumi taustast, mistõttu on linnaaedadest üle vaadatud. Eriti torkab see silma Nõukogude perioodi käsitluses, kus valdavat 600ruutmeetrist individuaalelamu krunti ei eristata ja sootuks on jäänud välja toomata aianduskooperatiivid, kus aiandasid kümned tuhanded.

Aia ajaloo saab kirjutada üsna erinevatest distsipliinidest lähtudes. Ehkki Anneli Banner on Tartu ülikooli botaanika bakalaureus ja maaülikooli aianduse magister, lisaks teine magistri­kraad kultuurikorralduses, ütleb ta selgelt, et ei ole kirjutanud aedades kasvatatud taimeliikidest ja -sortidest ning taimeraamat ootab veel kirjutamist. Loodan, et ta võtab selle teha, sest oma tausta poolest oskaks ta ju seda teha kõige paremini. Muidugi räägib ta ses raamatus taimedest küll: on kena kapsa, kaalika, naeri, kartuli ajalugu, samuti on igati omal kohal vahelõigud antoonovkast, pojengist, arooniast jne. Siiski on siin vist tema potentsiaal jäänud täiel rinnal rakendamata. Pigem on ta positsioneerinud end etnograafina, väites mõtisklevat selle üle, millised asjaolud on meie koduaianduse arengut ja ajalugu mõjutanud ning mida aiapidamine on eri aegadel tähendanud. Majandusliku ja poliitilise tausta selgitamine on toonud kaasa ajalooõpikust teada-tuntu kordamise, ent jutud aiandusharidusest, kodukaunistamise hoogtööst, külmadest talvedest, Türi lillelaadast jms haaravad kaasa ja teksti ilmingukeskne liigendamine on igati õnnestunud.

Aedade väljanägemist on ta minu meelest analüüsinud vähevõitu: pildil-joonisel nähtu ei räägi iseenesest, lugejal tuleb aidata seda mõtestada. Võib-olla on ta pidanud seda kunstiajaloolaste-arhitektuuriuurijate pärusmaaks, kuigi visuaalkultuuriline lähenemine on demokraatlikult avatud. Kui ta palub Linda Patuse individuaalelamu aia plaani võrrelda Erik Lepa eestiaegse taluaia plaaniga (lk 243), siis aimub siit soov näidata järjepidevust.

Raamatu visuaalne narratiiv vaimustab. Puhkepausi pakkuvate ilupiltide kõrval on erakordselt teaberikkaid argitööde fotosid, aga ka paraadpilt president Pätsi Kloostrimetsa talust valgete luikedega.

Rahvusarhiiv

See on ka kindlasti tõsi, kuid ta on jätnud märkimata olulisema: mõlema puhul on tegu professionaalse aia- või maastikuarhitektiga, mis eristab neid aedu paljudest teistest. Pärast sõda kunstiinstituudis aia- ja pargikujunduse eriala lõpetanud Patust ja 1930ndatel Ungaris maastiku­arhitektiks õppinud Leppa ühendab eelkõige professionaalne planeerimise ja kujundamise oskus, mis näiteks puudus botaaniku taustaga muidu tublil Jaan Pordil. Kõrgharidusega aiakujundajate kui modernsete ekspertide ilmumine tähendas ka modernismi tulekut.

Raamatus jääb siiski tajumata 1930ndatel alanud põhimõtteline üle­minek historitsistlikelt kujundusprintsiipidelt modernistlikele, mis on üks suuremaid muudatusi kogu raamatus käsiteldava perioodi jooksul. Ka Nõukogude aja käsitluses on aianduse ja mesinduse seltsi juures puudu, et massiliselt koostasid aiaplaane maastikuarhitektid, nii eestiaegsed välismaal õppinud kui ka ERKI lõpetanud, kes mõlemad püüdsid välja juurida mõisa­aegseid n-ö iganenud kujundusvõtteid ja juurutada ratsionaalselt vähema hooldusega modernistlikku para­digmat.

Anneli Banner on kasutanud lausa ajaloolase asjatundlikkusega vaheldusrikkalt hõlmavat allikabaasi. Ta tunneb hästi nii seniseid uurimusi kui ka omaaegset perioodikat, oskuslikult on ta lisanud mälestusi ja korrespondentide muuseumidele saadetud materjale, samuti vanu pilte ja jooniseid. Lisaks on tal endal käsi-mullas-maitse-suus-kogemus, mida ta on kenasti jaganud. Ajaloonarratiivi osana tekitasid kõhklusi ainult ilukirjanduslike tekstide iseenesest ilmekad tsitaadid, kuigi Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ on käsiteldav ka autentse mälestusena. Ma ei ole kindel, kas lugeja suudab ühtemoodi esitatud aiaplaanide puhul vahet teha, millised on ekspeditsioonidel üles joonistatud elu kujundatud tegelikud aiad-õued ja millised aiaarhitektide ideaalplaanid, kus kujutatu harva teostus ja kuhu elu oma korrektiivid alati ruttu sisse viis.

Raamatu visuaalne narratiiv vaimustab. Selliste puhkepausi pakkuvate ilupiltide nagu suured punased peedivarred kõrval on aiaajaloolise pilguga valitud erakordselt teaberikkad fotod aedadest, seal kasvavast ja selle nimel tehtavatest töödest.

Raamatus on ka ausat olmerealismi: näiteks käivad tulunduslikud kartulivaod vastu majaseina või võistleb kilekasvuhoone kolhoosikeskuses kortermajaga. Pildil V. I. Lenini nimelise köögiviljakasvatuse näidissovhoosi Kindluse osakonna elamutsoon.

Erakogu

On nii paraadpilte, näiteks Pätsi Kloostrimetsa talu valgete luikedega, aga ka ausat olmerealismi, kus tulunduslikud kartulivaod käivad vastu majaseina või kus kilekasvuhoone võistleb kolhoosi­keskuses kortermajaga. Intrigeeriv on juba raamatu kaanepilt, kus kena 1930. aasta perekond poseerib oma veel vooderdamata suurte akendega kodumaja ees hoolsalt sümmeetriliseks kujundatud ornamentaalse lillepeenra taustal. Vanamoodsa peenra kurvatuurile moodustavad erksa kontuuri valgeks lubjatud äärekivid, võte, mida tihti on peetud halva maitse võrdkujuks. Eelmise sajandi relikt ei häiri aga sugugi nende kodu õnne.

Tekstist nõrgem komponent on raamatu kujundus, kus puudub selge arhitektoonika ja väikese formaadi juures on asjatult kuhjatud kujunduselemente. Nii eripalgeliste illustratsioonide kooshoidmiseks oleks oodanud palju napimat lähenemist. Kui tsitaadid on jutumärkides, pole neid enam vaja panna kursiivi. Tekstist erinevas šriftis pildiallkirjades on metaandmed põhitekstist väiksemas kirjas. Kuna foto asukohanumber pildi all ainult koormab tavalugejat, võinuks need üldse raamatu lõppu koondada. Laadi, mida valdab meisterlikult Ruth Huimerind, on siin püütud kohmakalt järgida.

Ehkki on tahetud olla rahvalik, annab tekstis tunda akadeemiline autor. Sissejuhatuses on kenasti olemas nii uurimisülesande püstitus kui ka historiograafia. Loetavuse huvides oleksin ma eelistanud joonealuseid selgitavaid märkusi näha teksti lõimituna, nii et joone alla jäänuksid vaid allikaviited. Niikuinii hulbivad kujunduses viited ja pildiallkirjad süsteemitult.

Peamine on siinjuures, et raamat mõjub nagu doktoritöö prospekt. Rahvaväljaandes vajaliku emotsionaalse sillerduse saab välja jätta ja kõigi teemade (nii kasvatatud taimmaterjal kui ka aedade kujundus) põhjalikumalt läbi kirjutamise ja rahvusvahelise konteksti lisamise korral terendab siit väga tugev väitekiri, mille saaks valdkondadevahelisuse tõttu kaitsta mitmes kõrgkoolis. Jõudu tööle!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht