Disaini puudutuseta RMK

Nõudlikkust avaliku ruumi suhtes võiksid ilmutada ka meie metsamaastike kuningad ja kunded. Diletantlike harrastustööde asemel on aeg tuua loodusesse nüüdisaegne disain.

KARIN PAULUS

Kodumaa looduses meisterlikku disaini naljalt ei leia. Jah, mõni vaatlustorn on päris viisakas, spetsialistide kavandatud. Üldpilt on siiski pigem 1970. aastate stiilis diletantlik rustikaalsus: ohtralt ümarpalki, saetööd, pruuni värvi, pettekujutlusi vanaaegsusest. Sel kõigel on üsna vähe ühist meie eheda maa-arhitektuuri ja paikkondliku käelise pärimusega. Ma ei kujuta ette, miks arvatakse, et tänapäeva arhitektuuri ja disaini tipptase ei sobi kuidagi metsa ja rabaga. Ilmselt oletatakse, et see tähendab tingimata plastmassi, ümbruskonnast võõrandunud tehnikat, mis teeb lausa silmale haiget. Ohutum on lasta saega meistrimehel isepäi tegutseda. Ikkagi kohalik! Multši peal pole muidugi astuda halb ja puupink ei too üldjuhul kaasa munasarjapõletikku, kuid nõudlikkust avaliku keskkonna suhtes võiksid ükskord ometi ilmutada ka meie linna- ja metsamaastike kuningad ja kunded.

Professionaalseid disainereid on Eestis õpetatud 50 aastat, arhitekte lausa sajandi jagu. Ometi pole sündinud arusaama, et ka argisemaid, mõõt­kavalt tillemaid esemeid ja ehitisi võiksid teha kutselised, mitte asjaarmastajad. Kui metsas saab istuda kännul või palgil, siis milleks tassida sinna tehases tehtud pink? Seda võiks siiski kaaluda, sest loodusturism on määratult kasvanud. Seetõttu eeldan, et see tähendab ka süsteemset tähelepanu inimeste liikumisteedele, seda enam et Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK tutvustab end kui metsa tarka peremeest.

Sellegipoolest ei investeeri RMK disaini, kuigi tema valduses on 45% metsamaast ja ligikaudu 30% kogu Eesti maast. RMKs töötab ligi 700 inimest ja metsas saab tööd umbes 6000 inimest. Mastaapi arvestades eeldaks ju, et matka­radade tarvis on RMK palgal professionaalne disainer ja maastikuarhitekt, kes oskab kavandada nii tundlikke kulgemisvõimalusi, kadreeritud vaateid, võimalikult selgete viitadega radu kui ka naksakaid laagri- ja lõkkeplatse.

Selle asemel kohtame tihti eksi viivaid teid ning maitsetuse piiril väike­vorme. Pink – kaks ümarpalki, paar lauda peal, teadetetahvel – paar laasitud tüve, keskel lauad, peal viilkatus. Suuremas mõõtkavas on varikatusega laud-pink, kus kaitseks sademete eest on viilkatus pea kohal. Sugugi paremad pole magamisvõimalusega puukuurid ega kuivkäimlad. Meie maa-arhitektuurile peavad ilmselt tegema au ka ebaprofessionaalsed „talu­pärased“ väravaehitised, metsaonnid ja -majakesed. Turismitalude ja teemaparkide (esimesena meenub Viikingite küla) maotus pole tõepoolest võõras ka RMK-le.

Tõsi, tasapisi on hakatud invanõuetega arvestama, mis tähendab paljudele eelkõige seda, et ka lapsekäru mahub raja peale ära. Rahva seas on populaarseim Viru raba õpperada. Kindla peale minek on külastuskeskused, sest laudteed on laiuse, piirete ja hoolduse mõttes ebaühtlase tasemega ja invamärgistus ei garanteeri tegelikult sugugi ei kvaliteeti ega kasutusvõimalust.

Ometi on RMK suutnud meedialembeste sündmustega luua endale tubli innovatsioonivõitleja imago. Eriti palavat armastust on tekitanud koostöö kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnaga, mida juhib hipsterist Sammalhabemeks transformeerunud Hannes Praks. Nii on kunstiakadeemia ja teiste koolide tudengid ehitanud üle Eesti mitmesuguseid objekte, mis pakuvad kentsakusest hoolimata erilaadse keskkonnakogemuse.

Üks ontlikumaid, aga ilmselt ka kasutuskõlbulikumaid on ujuvsaun „Vala“ Soomaal (juhendajad Sami Rintala, arhitektuuribüroo b210, Hannes Praks, Justin Tucker, 2017). Selle juures on mitme tasandiga „Soohotell“, kuhu redeli tõttu siiski eriti turvaline ronida ei tundu. Tuhu sohu ehitati vaatetorn „Trepp“ (juhendaja arhitektuuribüroo b210, 2018), mis on pragmaatilisest vaatepunktist etem efektsemast varjualusena ehitatud valguse-varjuga mängivast „Varjust“ (juhendaja arhitektuuribüroo b210, 2016). Hõreduse tõttu ei pakkunud viimane õieti kaitset ei tuule ega vihma eest. Eelkõige toredad metsaskulptuurid on ka ruuporeid meenutavad metsa kõlakojad Pähnis („Ruup“, idee Birgit Õigus, juhendaja arhitektuuribüroo b210, 2015).

Üliõpilaste tööd on eelkõige lustilised mängud, eksperimentaalsed katsetused, mis ei tohiks olla RMK loodusradadele mõeldud arhitektuuri ja disaini kese. Praegu tundub, et kole mugav on investeerida poolmuidu kätte saadud ja hoogsalt turundatud kursuseprojektidesse. Kõrvale on aga jäetud järjepidev, kasutajate kogemuste ning inimeste erinevate vajadustega arvestav vaade. Lustilisus on tore, ent see ei ole pikaajaline süsteemne strateegia. Täiskasvanud organisatsiooniga peaks kaasas käima küpsus ja meisterlikkus, aga ka suutlikkus oma klientidest hoolida ja vastutada.

Snitivõtmiseks ei pea sugugi vaatama lähivälismaale, vaid matkamise kui elustiili nüüdisaegse arhitektuurikeele näited leiab ka Koko arhitektide portfooliost. Nende kavandatud puitkarkassil väikeelementidest matkahütid Norras Stavangeri kandis Skåpetis (2016) näitavad muidugi eelkõige, et sealne ehituskultuur on arenenum, aga ka seda, et meie arhitektuur esindab täielikku tipptaset, suutes konkureerida rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel, millega see tellimus kaasnes. Sellised kriteeriumid nagu ajakohasus, hooldusvabadus ja tehases eelvalmistatud moodulite kasutamine (lühendamaks ehitusaega ebamugavates oludes) sobiksid ju meilegi. Valgustus on lahendatud päikesepatareidega. Matkahütis saab kasutada gaasipliiti, loodusliku veekogu lähedusel ka dušši ning kütta sauna. Muidugi võib vastu väita, et selletaolised ehitised on ilmne liialdus ning loodusesse tullakse nautima ikka ehedust ja ise hakkama saamist. Võiksime siiski arvesse võtta, et praegu elab enamik inimesi ikkagi linnas ning paljud värskes õhus liikujad pole nii heas vormis, kui Erna retkel või Raudmehe konkursil osalejad, ega ka mitte nii osavad, kui lõket ja okstest magamisaset teha oskavad matkasellid. RMK omanikena on ka neil sama palju õigust mugavale keskkonnale kui hüpersportlikul vähemusel.

Veelgi suuremat vaimustust tekitab meilgi hästi tuntud Norra arhitektuuribüroo Snøhetta, kes on teinud põlisloodusesse mitmeid ääretult paeluvaid ehitisi. Näiteks Rootsis Lapimaal Haradsis on nende tehtud puulatvade kõrgusel tipptasemel möbleeritud hotellituba („7th room“, 2017), kuhu pääseb mööda laia treppi. 2013. aastal tegid nad Norras Hordalandagasse Etnesse kaarja, seest puust ning väljast murukatuse ja mägise maastiku moodi laotud looduskividest müüriga orgaaniliselt keskkonda sulanduva jahimajakese. Norra looduskaitsealal saab 2011. aastast vaadata ka põhjapõtru ja muskusveiseid Dovres Hjerkinni paviljonist (siinkohal võdistan õlgu meie täiesti kohutava ja kakofoonilise jää­karumaja peale Tallinna loomaaias), kus klaasist ja roostemetallist väliskesta sees on puidust loodud imeline puu tüvest ja juurestikust inspireeritud orgaaniline istumis- ja lõõgastumiskeskkond.

Nüüdisaegse vormikeelega, elementaarse heaolu teenuseid sisaldav ruum võiks olla sihtmärk, kuhu tasuks juba tänavu pürgida ka kodumaisel metsavaldajal RMK-l.