COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks

Eesti inimene võib ehk otsustada, kas kasvatada pensionisammast või mitte, aga selle üle, millises ruumis elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa.

MARGIT MUTSO

Uus kroonviirushaigus on surunud suure osa Eesti inimestest koduseinte vahele juba peaaegu kaheks kuuks. Kodust on saanud ühtaegu puhke- ja tööpaik, kool ja lasteaed. Selles olukorras tulevad eluaseme puudused esile kiirelt ja valusalt. Kogu perega koos hommikueinet ja õhtust süüa või nädalavahetusel suure laua ümber muljetada on tore, aga kui samal ajal tuleb teha igapäevatööd ja õppida, läheb juba kahel inimesel ühes ruumis tegutsemine raskeks. Ühismeedias levivad naljavideod e-koolis osalevate laste taustal virvendavatest vanematest, kes pole end veel korralikult riidesse jõudnud panna, raadiosaadete taustal kostavad laste kilked ja koera klähvimine, videokoosolekutel osalevad kaudselt ka abikaasad jne. Kiire järeldus: kui inimesed peavad kodus töötama ja õppima, on igaühel peres vaja oma tuba, mille ukse saab enda järel kinni tõmmata.

Omaette olemise koht

Tegelikult on igal inimesel vaja omaette olemise kohta, sõltumata sellest, kas riik vaevleb pandeemia küüsis või on täitsa tavaline rahulik aeg. Mäletan hästi oma lapsepõlve, kui pidin õega tuba jagama. Milline õnn oli see, kui ühel päeval saime endale eraldatud toaosa teine teisel pool kappi. Olgu ruum ebaproportsionaalne või imetilluke, peaasi et oma, selline, kuhu keegi niisama koputamata sisse ei torma.

Kõigil pole mitme magamistoa soetamise võimalust, kuid riik on teinud omalt poolt eraldatud eluruumide projekteerimise bürokraatia eriti keerukaks. Eestis reguleerib eluruumide loomist määrus, kus on sätestatud väga täpsed nõuded, milline on eluruumiks sobilik tuba, tööruum või köök. Üsna sageli vaatan määrusepügalaid kaunis nõutult – kelle huvides on tehtud selline dokument? Eesti inimene saab ehk edaspidi otsustada, kus, kuidas või kas üldse oma pensionisammast kasvatada, aga selle üle, millises ruumis ta tohib elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa. Keegi ei ole pannud kirja seadust, mis keelab olla kodutu, aga kui kodu soetad, peab see olema määrusekohane, sõltumata sellest, kas oled rikas, keskklassist või puruvaene.

Siinkohal üks näide minu töölaualt. Praegu on mul käsil ühe vana haiglamaja rekonstrueerimine elamuks. Ruumi proportsioonid ja akende asetus lubaks seal teha väga nõutud suhteliselt väikesed korterid suurema kööktoa ja mitme väikese magamistoaga. Kahe lapsega pere puhul saaksid umbes 50ruutmeetrises korteris mõlemad lapsed ja lapsevanemad endale umbes seitsmeruutmeetrise aknaga toa. Aga kus sa sellega! Määrus nõuab, et tuba peab olema vähemalt kaheksa ruutmeetrit suur. Muidugi võib ju nimetada toad panipaikadeks ja öelda ostjale, et lapsed saavad seal vabalt õppida ja magada, aga iseenesest on jabur müüa korterit, kus enamik pinnast on panipaigad. Keegi ei keela panna kaheksa ruutmeetri peale kolme või rohkematki last magama, õppima ja mängima, aga ühele lapsele väiksem tuba teha on keelatud!

Siinkohal meenub üks tuttav, kes õppis Milanos ning üüris õpingute ajal korterit, mille pindala oli kuus ruutmeetrit. Korteris oli tuba köögitasapinnaga, mille alt sai õhtuks voodi välja tõmmata, ja sanitaarruum, mille kohal oli panipaik. Suurema elamise tarvis ei jätkunud üliõpilasel raha, aga see oli siiski parem variant kui elada ühispinnal.

Viieruutmeetrine tuba, mis tegelikult toaks ei kvalifitseeru.

Margit Mutso

Katusealune

Eluruumide puhul pole määratud mitte ainult ruumi pindala, vaid ka kõrgus: vähemalt pool toast (ja ka köögist) peab olema vähemalt 2,5 meetrit kõrge. See määruse punkt mängib olulist rolli katusealuste projekteerimisel, sest sellest tulenevalt peab teinekord tubade pinda kunstlikult vähendama. Netopinna arvestus hakkab küll 1,6 meetri kõrguselt, aga selleks, et pool toa pinnast oleks 2,5 meetrit kõrge, tuleb mõnikord räästapoolne toaosa seinaga eraldada – täiesti arulage raiskamine! 1,6–2 meetrit kõrge ruum sobib hästi näiteks lastele mängimiseks või magamiseks ning avardaks tuba visuaalselt, kuid see tuleb ühe läbimõtlemata seadusepügala pärast seina taha peita. Seinatagust saab küll kasutada panipaigana, aga selle üle, kas ruumi on rohkem vaja inimestele või asjadele, võiks elanik ikka ise otsustada. Kindlasti ei ole see keerulisem küsimus kui pensionifondi valimine.

Mõnikord on aga katusealused korterid harja all ja kõrged ning sel juhul oleks võimalik ehitada sinna sisse teine tasapind, kuhu saaks teha eraldi toad, kui seadus lubaks. Isegi siis, kui suudad poolele toast tagada 2,5meetrise kõrguse või lepid ruumiga, mis kannab ametlikult panipaiga nime, ei ole see pahatihti võimalik, sest kui teed korteris ühe tasandi juurde, muutub maja korruselisus – ja see on üldjuhul lubamatu. Maja jääb väljast täpselt samasugune, elanike ühiskasutatav pind ei muutu ja korterisisene lisakorrus ei tohiks nagu kedagi häirida, aga võta näpust! Kui planeering näeb ette kolm korrust, siis võib korrus olla kas või kümme meetrit kõrge, muidugi, kui see mahub planeeringuga määratud maja kõrguse sisse, aga kui teed korterisse lisatasapinna, on see lubamatu reeglite rikkumine. Kui inimene seda siiski pärast korteri ostmist ise teeb, võib tal ühel päeval tekkida hulk probleeme. Kui tahetakse korterit müüa, tuleb sisekorrus maha lammutada ka siis, kui ostja tahab just sellise korteri osta, sest pangad nõuavad, et kõik, mis tehtud, peab olema seaduslik, muidu ostjale laenu ei anta. Väga õige! Ehitis peab olema seaduslik, aga kirjeldatud olukorras lisandust seadustada on pea võimatu. Üks tuttav arhitekt, kes oli nõukogudeaegsesse majja oma korteri piires lastele just sellise lisakorruse teinud, tahtis lahenduse ametlikult vormistada. Selgus, et kuna kogu maja pind on lisandunud sisekorruse tõttu suurenenud, tuleb selle ametlikuks kooskõlastamiseks saada kõigilt maja korteriomanikelt notariaalne nõusolek. Majas on sadakond korterit, osa korteriomanikke elab välismaal … Püüa tuult väljal!

Lubagem kõrvalekallet standardist

Tulen veel kord määruse „Eluruumile esitatavad nõuded“ juurde. Kolmanda paragrahviga on sätestatud, et igal eraldi elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks uks. Ukses pole ju iseenesest midagi halba, viirusehirmu tõttu on see isegi väga vajalik, aga on halenaljakas, et riik ei julge jätta isegi seda, kas sulgeda töötuba või köök uksega, inimese enda otsustada. Avatud köök võib olla, aga kui on eraldi ruum, peab olema uks vahel, avatud töönurk võib olla, aga kui on töötuba, peab olema uks ees. Sellele lisandub kohe järgmine nõue: igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, et ruumi tuulutada ning tagada ruumis piisav loomulik valgus. Loomulik ventileerimine ja päikese­valgus on kahtlemata väga head, kui see on võimalik. Tänapäeval ei saa aga eluruume enam teha ilma sundventilatsioonita, sest vastasel korral ei suudeta tagada hoone energiatõhususnõudeid. Seega ei ole ruumi ventileerimiseks tegelikult igasse ruumi kindlasti avatavat akent vaja. Mõnele inimesele on aknaga köögist või magamistoast palju olulisem see, et tal on üldse koht, kus süüa teha või magada. Siinjuures meenuvad vanad uhked tööstushooned, mida korterelamuteks renoveeritakse ja kus on väga sügavad ruumid. Kui on ilus avar suurte akendega köögiosaga elutuba ja magamistuba või tööruum saab valgust kaudselt näiteks läbi klaasukse või -seina, siis ei pruugi see olla sugugi halvem lahendus kui näiteks ainult katuseakendega väljavaateta eluruumid, mida ükski määrus ega seadus ei keela.

Kogu selle luksuse juures, mida eluruumide puhul nõutakse, on aga paar väga tagasihoidlikku paragrahvi selle kohta, et vee ja tualeti puudumisel peavad need olema tagatud hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Ühiskäimlatega hoovi peal on raske pandeemiaga võidelda! Meil on veel renoveerimata tsaariaegseid puitmaju, kus see tõesti nii on, aga uutes elamutes ei kujuta sellist lahendust hästi ette, eriti eelkäsitletud nõuete kõrval.

Statistika kohaselt elab umbes 284 300 Eesti inimestest vaesuses ja lähiaeg ei tõota siin leevendust. Vastupidi. Mitte ükski seadus ei taga inimesele kodu, heal juhul voodi varjupaigas, aga eluruumidele esitatud nõuded tõstavad korteri hinna sellisele tasemele, et isegi keskklassi pere ei pruugi leida vajaliku tubade arvuga taskukohast korterit, ei üürimiseks ega ostmiseks. Turul pakutav on täpselt seaduste nägu ning võimalust osta esialgu odav korter, mis on mõnes punktis allpool määrusega kehtestatud nõudeid, ei ole. Miks ei või korteriturg ise olukorda reguleerida? Kui riik ei suuda tagada kõigile jõukust ja eluaset, siis ei ole ka õigust öelda, milline peab olema eluase, kus inimene elab. Eluruumi standard on ehk küll vajalik, aga sellest peab olema võimalus mingis ulatuses kõrvale kalduda. Kui riik pelgab, et inimene ei pane kodu ostes tähele, et tema eluruum ei vasta standardile, võib ju sätestada, et kõrvale­kalded peavad olema müügi­dokumentides eraldi välja toodud ja notar peab need kõva häälega ette lugema.

Rõdud

Seoses COVID-19 meenub kohe üks oluline arhitektuuridetail – rõdu. Ühismeedias ringlevad vahvad videoklipid itaallaste rõdukultuurist: seal suheldakse, tantsitakse, lauldakse, mängitakse pilli, juuakse veini ja turgutatakse elurõõmu. Eestis rõduelu päris nii lustlik ei ole, aga sellel on oluline koht meilgi.

Jaanuari lõpul rääkisin rõdu vajalikkusest Vikerraadio kultuuriuudistes.* Selleks ajaks ei olnud viirus veel Eestimaad vallutanud, aga rõdust rääkima sundis mind see, et uusehitustel rõdud pahatihti puuduvad. Kinnisvaramaakler, kellega seda teemat arutasime, ütles, et inimesed otsivad järjepidevalt rõdudega kortereid, nii ostmiseks kui ka üürimiseks, aga neid naljalt ei leia. Rõdu hindavad linnas peaaegu kõik: noored emad, kellel on mugav laps rõdule magama panna, rohenäpud, kellele rõduääred annavad võimaluse kasvatada lilli või maitsetaimi, kontoritöötajad, kes saavad mingigi D-vitamiini annuse kätte rõdul hommikukohvi juues jne.

Rõdu oskavad aga kõige paremini hinnata need, kelle liikumine on piiratud, kes iseseisvalt välja minna ei saa. Need, kellele ainumas koht, kus olla päikse ja värske õhu käes, nautida lilli, linde ja putukaid, ongi see mõneruutmeetrine konstruktsioon maja fassaadil. Neid ei ole vähe, aga eriolukorra väljakuulutamisel said paljud tunda, mida tähendab olla vang omaenese kodus.

Miks rõdusid ei tehta? Vastuse annab taas pilk kehtivale seadusandlusele, täpsemalt määrusele „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“, kus on sätestatud, et ka konsoolne rõdu arvestatakse ehitsealuse pinna hulka. Planeeringud on pahatihti tehtud nii, et ehitusalune pind kattub täpselt lubatud ehitatava brutopinnaga. Kui arendaja otsustab teha majale rõdud, siis tähendab see, et suletud müüdavat pinda jääb selle võrra vähemaks. Rõdu eest ei maksa aga keegi sama palju kui eluruumi eest ning arendaja kasum väheneb. Siinjuures on huvitav nüanss, et kui majale tehakse näiteks päikesekaitsevarjestus või alla kahe ruutmeetrise horisontaalpinnaga varikatus, mis ei toetu maapinnale, siis seda ehitisealuse pinna hulka ei arvestata. Niipea aga, kui lisada sellele piire ja muuta konsool rõduks, saab selle projektsioonist hoonealune pind.

Vikerraadio rõduteemalisele mõtteavaldusele tuli nii palju tagasisidet, et toimetajad otsustasid teemat veelgi lahata ja kutsusid 11. veebruaril rõdude projekteerimisest vestlema Tallinna linna­arhitekti Ignar Fjuki. Tema esimesest lausest oli selge, et oleme sel teemal kardinaalselt eri arvamusel.

Erinevalt minust väidab linnaarhitekt, et rõdusid on uusarendustes liigagi palju, näiteks bussijaama kandis, ning ta pole kunagi näinud seal mingit tegevust. Ta ise elab neljandal korrusel raadiomaja lähedal ning tema aknast paistab 12 rõdu, kus on tegevust näha vaid ühel – sinna pandavat jõulude ajal tulesäras jõulukuusk.

Siinkohal julgen väita küll vastupidist. Peaaegu kõik kortermajad, mille projekteerimisel olen osalenud, on rõdudega ja minu suureks rõõmuks ei saa öelda, et need leiavad vähe kasutamist. Kui ka seal liikumist pidevalt ei ole näha, siis ei tähenda see, et rõdud on kasutuseta. Rõdul on suur väärtus ka keskkonna kujundajana: lilli täis rõdud on peale silmailu ka toidulaud linnaputukatele, nood omakorda linnalindudele ja veidi loodust kulub linnas ikka marjaks ära.

Muidugi võiks rõdu täpsema kasutusvõimaluse läbi mõelda juba maja projekteerimisel. Kõige olulisem on rõdu proportsioon: võib olla pikk majafassaadil kulgev rõdupind, aga lauda ja toole sinna hästi ei paiguta. Teine viga, mida olen tihti märganud, on see, et rõdupiirded tehakse elegantselt õhulised, aga taimepotte pole panna kuhugi. Ja siis algab omalooming, mis ei pruugi maja üldilmele kasuks tulla.

Paljud kasutavad rõdu külmal ajal n-ö sahvrina, kus hoida toiduaineid, mis külmkappi ei mahu. Nüüd, kui inimesed ei taha iga päev poes käia, on see teema eriti aktuaalne. Sellele võiks ka projekteerimisfaasis mõelda: kilekotid lahtisel rõdul ei ole ilus vaatepilt. Pigem võiks olla mingis seinas riiulite-kappide süsteem või topeltsein, mille taha toidukraam peita.

Kõige olulisem rõdu kasutamisel on aga ikka asend: kui rõdult avaneb ilus vaade ja sinna paistab piisavalt päikest, on see kindlalt kasutuses.

Linnaarhitekt on seisukohal, et kehtiv ehitusseadus annab piisavalt vabad käed teha hoonetele kui tahes palju rõdusid ja küsimus on pigem ahnetes arendajates, kes tahavad võtta arendusest maksimumi. Kui lubada rõdupind ehitusalusele pinnale lisaks, siis teevad need ahned arendajad majade ümber rõdude vööd ja lõpuks oleks näiteks krunt lubatud 15 protsendi täisehitamise asemel 30 protsendi ulatuses täis ehitatud ja hoone maht kaks korda suurem. Kui määrata rõdudele aga eraldi täisehitusprotsent, näiteks kümme protsenti, siis oleks see vihje arendajale, et nii tulebki teha. Isegi need, kes praegu ei tahagi arendusest maksimumi võtta, hakkavad tema arvates sel juhul selliseid maju kavandama ja kõik majad on lõpuks ühesugused.

Arutasin seda teemat ühe tuntud kinnisvara-arendajaga, et kui ahne ta on ja kas ta teeks võimaluse korral oma arendustes maja mahus rõdusid juurde. Oleks see kasumlik? Vastus oli kindel ei. Ehitus on väga kallis ja maja mahu ulatuses konsoolseid rõdusid teha on nii kulukas, et korteri müügihind ei kannata seda välja. Kolm-neli ruutmeetrit rõdupinda on täitsa piisav, ehkki rõdusid väga tahetakse. Keegi ei ole aga nõus maksma ebaproportsionaalselt suure rõdupinna eest.

Miks peaksid sellise lisavõimaluse juures esialgu ahnusest vabad arendajad ka ahneks muutuma, sellest mõttekäigust ei saanud ma päris hästi aru.

Linnaarhitekt tõi välja veel ühe teema: rõdude kinniehitamise. Seda on palju näha Musta- ja Lasnamäel. Fjuk meenutas, et arhitektina sai ta kunagi ülesande teha just selline rõdulahendus, et sein rõdu ja eluruumi vahel on maast laeni klaasist ja rõdu ise põhiosa aastast suletud, nii et rõdust kujuneb eluruumi laiendus.

Siinkohal tuleks ehk täpsustada hooneosade nimetusi: suletavat soojustamata rõdu võiks nimetada pigem verandaks, soojustatud klaasosa on aga juba eluruumi osa. Ja kui jutt käib rõdude projekteerimisest, siis on mõeldud konsoolseid lahtisi rõdusid, mida ei saa klaasidega sulgeda. Katusepealsetel ja maapinnal on terrassid.

Pandeemia teema juurde tagasi tulles teen majandusministeeriumile ettepaneku vaadata kogu eluruumi (ja muidugi ka teiste hoonete) teema põhjalikult üle. Mõelda tuleks ka sellele, mis juhtub linnakorteris siis, kui ei tohi üldse välja minna (kiirituse, mürkgaaside lekke korral) näiteks kuu aega, kui linnas pole kuu aega üldse elektrit ja küttesüsteemid ei tööta (looduskatastroof) või ei saa tarbida kraanivett (reostus) jne. Uus kroonviirushaigus on andnud hea õppetunni, aga see ei pruugi jääda kõige rängemaks eriolukorraks.

* Margit Mutso, Arhitektuurikommentaar. Rõdu väärtusest. – Vikerraadio 28. I 2020. https://kultuur.err.ee/1028927/margit-mutso-arhitektuurikommentaar-rodu-vaartusest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht