Autentsuse mitu nägu

XII sajandil ehitama hakatud ja korduvalt ümber ehitatud Pariisi Jumalaema kiriku taastamine annab hoogu muinsuskaitses igikestvale vaidlusele, kas ja kuidas taasluua n-ö autentne tervik.

RIIN ALATALU

Pariisi Jumalaema kiriku kahetsusväärne tragöödia tänavu 15. aprillil kasvatas aga tänuväärselt teadlikkust kultuuripärandi olulisusest. Paari tunni jooksul tõotati teha ülisuuri annetusi kiriku taastamiseks selle endisel kujul, üle maailma kaikusid avaldused pärandi väärtuse kohta inimkonna identiteedi alustalana. Eestis meenuvad samalaadsete õnnetustena Pühavaimu torni põleng restaureerimistööde ajal 2002. aastal ja Tartu ülikooli aula tulekahju 1965. aastal. Kui need olid ilmselt õnnetused, siis Niguliste kiriku 1982. aasta, Eesti Draamateatri 1983. aasta ja vabaõhumuuseumi Sassi-Jaani talu 1984. aasta tulekahju olid süütamised. Hävitatu taastamise soov oli nii iseenesestmõistetav, et koopiana taastamist ei seatud kahtluse alla.

Notre-Dame’i tulekahju on juba praegu raiutud muinsuskaitse ajalukku, päris kindlasti kajastatakse selle taastamise üksikasju põhjalikult ka maailma ajakirjanduses ning tõenäoliselt kirjutatakse sel teemal ka akadeemilisi uurimusi. Juba on sellest kurvast sündmusest tehtud mitu dokumentaalfilmi.

Üks põhjusi, miks on Notre-Dame üleilmselt nii kuulus, on kindlasti selle asukoht Cité saarel Pariisi südames. Neid, kes on käinud samaväärsena UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Amiens’i ja Reimsi katedraalis, on ilmselt palju vähem kui Pariisis käinuid. Tunnistan ausalt, et ei ole ise erialainimesenagi sinna jõudnud.

Pealegi on Jumalaema kiriku inimeste südamesse kirjutanud Victor Hugo oma romaaniga „Jumalaema kirik Pariisis“. Hugo teose väärtus ei ole üksnes värvikad karakterid, vaid kirjaniku eesmärk oli toonases linnauuenduse laines tõmmata tähelepanu keskaja pärandi väärtustele. Raske on hinnata, kas ja kui palju oleks ilma minevikku ja eriti keskaega ülistanud romantikuteta üldse keskaegset arhitektuuri alles. Päris kindlasti oleks seda nende panuseta väga palju vähem.

XII sajandil ehitama hakatud ja korduvalt ümber ehitatud kiriku taastamine annab hoogu muinsuskaitses igikestvale vaidlusele, kas ja kuidas taasluua n-ö autentne tervik. Mis üldse on autentne? Kreekakeelse sõna „authentikos“ vasted eesti keeles on „usaldatav“ ja „õige“. Mis on usaldusväärne? Mis on õige? Kelle silmis? Milline asjade seis ajaloos on õige?

Jumalaema kiriku tänapäevane ilme oli suuresti mõjutatud arhitekt Eugène Emmanuel Viollet-le-Duci XIX sajandi keskpaiga restaureerimislahendusest. Ka tulekahjus hävinud haritorn oli tema looming. Viollet-le-Duc oli silmapaistev romantismiaja restaureerimisarhitekt, kes jättis oma jälje paljudele Prantsusmaa keskaegsetele ehitistele. Juba tema eluajal kritiseeriti hoogsalt tema lahendusi, aga just kriitika on tema loodust teinud kõige tuntuma õpikunäite muinsuskaitse ajaloos. Viollet-le-Duci iseloomustas äärmiselt põhjalik uurimistöö ja teaduslik lähenemine. Sellegi­poolest on tema stiilipõhisele restaureerimisele ette heidetud, et ta kujundas täiuslikuma ja stiilipuhtama gootika, kui see originaalis ilmselt oli. Just Viollet-le-Duci valiku ja lisanduste, eriti aga tema hilisemate kihistuste põlguse tõttu on keeruline otsustada, mis on autentne ja mis mitte. Tema tagasipöördumine n-ö originaali juurde tähendas praktikas uute kihtide lisamist. Viollet-le-Duci lisanduste väärtuste üle murti pead juba pärast Esimest maailmasõda, kui taastati tema restaureeritud, kuid sõjas kannatada saanud Reimsi katedraali. Ometigi on kogu stiilipõhise restaureerimise kriitikast hoolimata peaaegu kõik UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Prantsusmaa keskaja arhitektuuripärlid, nii eelnimetatud katedraalid, aga ka näiteks Vézelay kirik ja Carcassonne’i linnamüür ning Avignoni mälestised, Viollet-le-Duci restaureerimisobjektid.

Juurte kasvatamise vajadus

Keskaja pärandi restaureerimisega loodud uus autentsus andis hoogu historitsismi levikule ning kunstiajaloos tunneme XIX sajandit neo- ehk kordusstiilide järgi – korrastati vana ja loodi uusvana. Ajalooarmastus oli küllap seotud kiirete muutustega maailmas. Nii nagu romantism oli tagasilöök Prantsuse revolutsioonile, nii olid neostiilid seotud XIX sajandi poliitiliste murrangute ja tööstusrevolutsiooniga, inimeste kolimisega ja sellega paratamatult kaasneva vajadusega kasvatada endale juurikas, mingigi pidepunkt enese määratlemiseks. Samasugune igatsus iseloomustab ka sõdadejärgset XX sajandi maailma, aga ka meie tänast päeva. Linnasid ehitatakse ümber, inimesed kolivad ühest paigast teise, kaotavad sideme oma sugulastega ja loovad uusi kogukondi. Küllap sellepärast on ka praegune aeg taas üsna muinsuskaitsesõbralik, kui vaid sageli süvenematusest johtuvat vingumist piirangute pärast mitte arvesse võtta. Vingumine tuleneb inimese loomusest, hirmust, et järsku saab mõni isiklik huvi riivatud. Sageli ei panda tähelegi, et üht kitsast õigust taga ajades räägitakse iseendale ja oma väärtushinnangutele vastu.

Vanu ja väärtuslikke asju täis maailmas jätkuvad vaidlused autentsuse üle lootuses, et see aitab väärtust mõõta. Veel 1977. aastal, kui valmistati ette esimesi kandeid UNESCO maailmapärandi nimistusse, nõuti, et iga mälestise puhul tuleb aluseks võtta autentsus nii vormi, materjali, meisterlikkuse kui ka asukoha poolest. Kuna see osutus kaelamurdvaks ülesandeks, võeti pärast tulist arutelu 1994. aastal vastu Nara dokument, kus nenditakse, et autentsusel ei ole täpseid kriteeriume ning ehedust tuleb hinnata oma kultuurikontekstis.

Autentsus on vaataja silmades

Viollet-le-Duci loomingu ja sellele antud hinnangute põhjalgi on selge, et autentsust ei ole lihtne üheselt määratleda ka kindlas kultuurikontekstis. Autentsus on enamasti ikka vaataja silmades, ennekõike aga sõltub tema teadmistest. Ekspertide, rahastajate ja avalikkuse arvamus võib märkimisväärselt erineda, pärandi säilimiseks on aga vaja üksmeelt. Lisaks kultuurierinevustele vaetakse autentsust eri kaaludega ka eri olukordades. Veel dramaatilisem kui tulekahjud on pärandi teadlik hävitamine sõjalises konfliktis. Teise maailmasõja järel oli kiire ülesehitamine oluline rahvusliku väärikuse taastamiseks ja ajalooline ehedus oli teisejärguline küsimus. Ülesehitamise tähenduslikkuse tõttu arvati ka Varssavi varemeist taastatud vanalinn Poola rahva ühise pingutusena UNESCO nimekirja. Narva sõjajärgsest ülesehitamisest hoidis meid tagasi ilmselt vaid nõukogude võim, kelle huvides kohaliku väärikuse taastamine ei olnud. Maailm on aga taas muutunud ja viimaste kümnendite sõjalised konfliktid ning demonstratiivne pärandipaikade hävitamine on varsti sama ulatuslik kui viimases ilmasõjas. Seetõttu on käimas taas arutelu, kuidas mälestiste pahatihti peaaegu nullist ülesehitamist Süürias, Afganistanis, Malis ja mujal põhjendada, ilma et mindaks vastuollu põhimõttega, et koopiad on lubatud ainult erandolukorras ja eeldusel, et ei riivata mälestise autentsust ja terviklikkust. Kandev argument on seejuures, et sõjakoledustest muserdatud ühiskonna ülesehitamisel ei saa piirduda ainult sotsiaal- ja majandusküsimustega. Väärikuse taastamiseks ja kultuurierinevuste austamiseks ehk normaalse riigi ülesehitamiseks vajavad inimesed pärandit ja ajaloo pidepunkte.

Omaette keeruline lugu on loodusõnnetustes, nagu maavärinad, -lihked jms, kannatada saanud mälestised. Ka nende nagu tulekahjudegi põhjustatud kaotused šokeerivad. Keerulistes loodus­oludes rakendatakse ülesehitamisel algupäraste tehnikate kõrval sageli moodsat tehnoloogiat, et ära hoida õnnetuse kordumist. Hea lahendus ei devalveeri sugugi vana, vaid lisab uue mõõtme.

Muud ümberehitused on n-ö argipäeva osa: miski kulub, kellelgi tuleb uus mõte. Otsus sõltub nii tellijatest, ekspertidest, kogemustest kui ka lihtsalt arvamuste ja asjaolude kokkulangemisest. Kriitika on restaureerimise korral pärisosa, olgugi et hinnangut, et midagi on tehtud täiesti valesti, on raske langetada. Ikka leiab objektiivseid asjaolusid, miks tehti üks või teine valik. Mõelgem kas või sellele, kui erineva kontseptsiooni alusel on taastatud Viljandi ja Rakvere linnus. Mõlemad olid varemetes, mõlemad paiknevad linnasüdames, mõlemad on kasutusel, aga usaldatavuse määr erineb. Aga siingi tekitab n-ö vale tunde hoopiski uus funktsioon, mitte restaureerimislahendus. Ise kipun jääma nõutuks mälestistes, kus esitletakse pärandit, millel puudub kohaga konkreetne seos. Nii õõnestavad minu silmis usaldatavust näiteks piinakambrid ja õuduste toad. Väärtushinnangud lähevad kreeni ka siis, kui sündmuste ja eluviisi tutvustamine tõmmatakse välja nii ajastu kui ka eetika kontekstist. Taktitunnet ja kontekstitaju peab jaguma ühtviisi nii sõjakuritegude, Nõukogude okupatsiooniaja nostalgia kui ka salatreppide puhul, kustkaudu saadeti talutüdrukuid mõisahärradele väntsutada. Mõne meelest on Kroonika stiilis ajalugu muidugi just see õige ja arusaadav.

Autentsus tagab usaldatavuse

Mulle meeldib väga käia paikades, mis ei ole veel tänapäevast kihistust peale saanud, näiteks Kolga või Esna mõisas. Seal on nii palju näha ja mida edasi mõelda. Ometi on külalisi, kes arvavad, et siin pole midagi vaadata, sest töö on ju tegemata! Ühtlasi meeldib mulle käia ka hoonetes, kus hävinud vana on asendatud julgete uute, nüüdisaegsete lahendustega. Nii nagu XIX sajandil nii ka praegu võib autentsust pärssida stiililine ülerestaureerimine. Hävinud sisustuse asendamine uusvanade masstoodetega ei pruugi olla usaldusväärsem kui uue pererahva maitse järgi soetatud praeguse­aegne mööbel.

Ettevaatlikuks teeb aga restaureerimise käigus väärastunud vormi võtnud algne kontseptsioon. Üks keerulisemaid objekte restaureerimiseks on näiteks Hohenhaupti ehk Glehni lossi palmimaja. Nikolai von Glehn oli hingelt romantik, kes rajas oma keskaegset rüütlilossi jäljendava mõisa juurde varemetena näivad ehitised. Viimaste korrastamisel paari aasta eest arvasid töömehed aga küllap, et Glehn tegi lihtsalt lohakat tööd, ja nüüd ootavad külastajat kohalikust põllukivist romantiliste varemete asemel ilmselt Hiinast toodud roosast graniidist korrektselt laotud sirged müürid … Ometi olid Glehni müürid enne töödega alustamist alles ning ajalooline keskkond olemas – põhjus omaloominguks puudus täiesti.

Tunnistan, et läikima lihvitud graniitplaatide steriilsus segab mind ka äsja uuenduskuuri läbi teinud Haapsalu piiskopilinnuses. Haapsalu ongi hea näide, et ka restaureerimine, mis on ju olemuselt ka uue autentse kihi lisamine, võib olla vaid ajutine – Kalvi Aluve 1980. aastate lahendusest ei ole alles suurt midagi. Sellest on natuke kahju, sest eks ole toonane restaureerimine samuti oluline osa mälestise ajaloost. Aluve lisatud puidust treppide asemel on nüüd Kaose arhitektide loodud metallist müüritee, mis viib maalilisele vaateplatvormile. Miks mitte. Uus lahendus mõjutab linnuse ajaloolist usaldusväärsust samamoodi nagu vana, ilmselt isegi paremini, sest pealiskaudsel vaatamisel võis pidada puitkonstruktsioone algsete jäljenduseks, metalltrepiga seda illusiooni ei teki. Nagu Haapsalu piiskopilinnus nii vajavad ka paljud teised 1960ndatest kuni 1980ndateni Eestis, aga ka mujal maailmas restaureeritud mälestised praegu uut hooldusringi.

Haapsalu metalltrepp annab julge moodsa aktsendi, aga mälestis ei ole kaotanud usutavust. Eestis on sellesarnaseid varemeid siiski üsna vähe ja seetõttu ei ole ka olnud suurt vajadust vana ja moodsat julgelt kombineerida. Tööstusarhitektuurist muidugi toredaid ja tuntud näiteid leiab. Üksikute kiviehitiste kõrval leiab märksa rohkem põnevaid lahendusi hoopis taluarhitektuuri nüüdisajastamisel. Kuna need ei ole mälestised ja üldjuhul on tegu kodudega, jäävad need enamasti laiema tähelepanu alt välja. Eestis ringi sõites näeb aga päris palju andekalt, seejuures algupära austavalt nüüdisajastatud rehemaju või asunikutalusid.

Autentsuse teema tõstatub ka puidust eeslinnades. Miljööaladena kaitse all eeslinnad on viimase paarikümne aasta jooksul saanud värske uuendatud näo. Omaaegsed rendimajade ehitajad on asendunud uute arendajatega. Kunagised esinduslikumad linnaosad on varasemast uhkemad ja ka kunagised tööliskvartalid näevad välja jõukamad kui kunagi varem. Restaureerimine ja piirangud on taas kord mõjutanud arhitektuuri ajalugu ja nii näeme linnapildis kümneid neo-Lenderi või pseudo-Tallinna maja tüüpi maju. Nõmmelgi on funkmajade kordusi juba nii palju, et on raske vahet teha, milline on originaal ja missugune jäljendus. Koopia on turvaline valik, aga linnaosade omanäolisuse säilitamiseks peab hoidma algupäraste ja uusehitise vahel tasakaalu. Uus maja vana koopiana ei mõju usaldusväärsena – kui uus, siis ikka praegusaegne. Uute kihtide lisamisel ei tohi aga meelest minna, et autentsus kasvatab usaldusväärsust. Usaldusväärsus tähendab aga seda, et vanast ja väärtuslikult kergekäeliselt ei loobuta.

Otsust, kuidas täpselt Notre-Dame taastada, ei ole veel tehtud. Esialgu mõõdetakse ikka veel igat kivi- ja krohvitükki lootuses need säilitada ning uuritakse, kuidas tagada, et hoone rohkem ei variseks. Sajandite vältel tehtud täiendused on Notre-Dame’i autentsuse pärisosa. Saab näha, millised otsused tehakse XXI sajandil.