Arhitektuur on kirg

Arhitektuuribüroo b210 väärtustab valmis projektist enam protsessi ja peab mõõtkavast tähtsamaks mõju ühiskonnas.

ELO KIIVET

Kas naiste arhitektuur erineb kuidagi meeste arhitektuurist? Kätkeb see endas rohkem „pehmeid“ väärtusi, laiendatud, empaatilisemaid teemasid või saab arhitektuuris sotsiaalse soo põhisest käsitlusest kaugemale või sügavamale vaadata? Nagu Ingrid Ruudi 18. aprillil arhitektuurimuuseumi loengusarjas välja tõi, oli Kavakava algkoosseis esimene puhtalt naistest koosnev arhitektuuribüroo Eestis. Tänaseks on teatepulga ainukesena üle võtnud b210. Mõlemad on lisaks arhitektuuripraktikale tegelenud ka nüüdisaegsete kunstiprojektide, installatsioonide ja õpetamisega.

b210 on kirju loominguga arhitektuuribüroo, kus lisaks nn klassikalisele arhitektuurile tegeletakse ka erinevas mõõtkavas ruumiinstallatsioonidega. Tuntuim on ehk Lift11 raames ootamatutes kohtades ilmunud must hiigelpall „O“ ning värskeim selletalvine installatsioon Kanada jõejää pealses avalikus ruumis, kuhu b210 esimeste eestlastena jõudis. Neid iseloomustab tundlik sotsiaalne närv ning arhitekti ühiskondlikku rolli täidavad nad nii artiklite kirjutamise, arhitektide liidu töös osalemise, arhitektuuribiennaali kureerimise kui ruumihariduse kaudu. Teostusgrupp võib olla erinevatel projektidel muutuv ning koostööpartnerite ring on pigem lai: ei peljata ka mittearhitektidest panustajaid, nt kunstnikke ja disainereid. Kaheksa aastat tegutsenud büroo on nime saanud kunagise projekteerijate maja toanumbrist, aga praegune tuumik – Aet Ader, Mari Hunt ja Karin Tõugu – räägib ruumist ja ühiskonnast Tatari tänava kontoris.

Kuidas Eesti ruum tundub?

Aet Ader: Küsimus on ilmselt rohkem väärtushinnangutes – kas head ruumi väärtustatakse? Kas hea ruum ise on tugev argument? Peame ennast IT-riigiks, loome igat sorti rakendusi ja tarkvaralahendusi, mis ei saa siiski füüsilisest ruumist sõltumatult eksisteerida. Hea meelega näeks, et kvaliteetsest arhitektuurist saaks argument ning virtuaalne ja päriskeskkond moodustaks elamisväärse terviku.

Karin Tõugu: Linnalaboriga koos tehtud Tallinna planeeringute juhendi järele tekkis kunagi suur vajadus just sellepärast, et kõik tundus Tallinna linnaplaneerimises nii salapärane. Enamik inimesi ei mõistnud, kuidas linnas ruumi loomine käib ja kuidas otsused sünnivad. Õnneks tundub, et planeerimisprotsess on muutunud läbipaistvamaks, avatumaks. Samas on ikka teatud valukohad – just siis, kui on jõutud arusaamani, et otsused sünnivad inimväärset ruumi silmas pidades, juhtub midagi Haabersti ringi või Reidi tee sarnast. Kogu aeg peaks ju arenema paremate lahenduste suunas. Tore, et inimskaalat on meeles peetud nt Soo tänava rekonstrueerimisel või praegu projekteeritava Vana-Kalamaja tänava uuendamisel, kuigi vahel tundub, et see pole tulnud päris siiralt, vaid kohaliku kogukonna survel. Näib, et Tallinna linnaplaneerimises ollakse hetkel juba mõtetele avatud, aga tegudele siiski veel mitte.

Mari Hunt: Reidi tee planeerimisega seonduv puudutas mind väga tugevalt. Selle ilmestamiseks tegin protsessi alguses ühe esimestest skeemidest, sest tundus, et inimesed ei saa aru, mille poolt või vastu nad on.

Miks peaksid arhitektid linnaruumi rohkem sekkuma või ühiskondlikes debattides osalema?

Ader: Võimalust osaleda ju on, aga probleem on pigem ajas. Kodanikuühiskond on teinud oma võidukäigu: arutelusid, vestlusõhtuid ja diskussiooni algatamise platvorme on piisavalt. Arhitektuurivaldkonna probleemiks võib pidada hoopis killustumist ja sellest tingitud ajanappust. Paari aasta tagune konjunktuuriinstituudi uuring tõi välja, et arhitektuurivaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid on palju, kuid keskmise ettevõtte suurus on alla kahe inimese. Arhitektuur on kollektiivne tegevus ja ühe-kahe inimese firmad seavad omad piirangud. Ei pea soosima suurfirmasid, kuid teatud suurusega töörühmas peitub sünergia ja ideede põrgatamise võlu. Oleme b210-s tegutsenud umbes 4-8 inimese kollektiivis ning tihtipeale kaasanud veel teisigi erialaspetsialiste nt disainereid, maastikuarhitekte, sisearhitekte, kunstnikke jne. Tundub ebatõenäoline, et statistiliselt keskmine ehk väike Eesti arhitektuuribüroo saaks endale lubada lisaks leiva lauale toomisele suurt ühiskondlikku tegevust.

Tõugu: Võib-olla pole me b210-ga ka tavapärasest kasumimarginaalist lähtunud ja oleme teinud ses osas teatavaid mööndusi. Oleme ilmselt niivõrd kirglikud kaasamõtlejad, et meile on tihtipeale tundunud olulisemad suured protsessid, näiteks Tallinn-Helsingi tunnel, kooliõpilaste liikumis- ja ruumikasutamise harjumused või kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnaga algatatud koostöö RMK-ga.

Hunt: Oleme alati pidanud ehitatud objektide mõõtkavast olulisemaks seda, milline on kontseptsioon, mõju või tähendus ühiskonnas. Hea näide ongi meie esimene juhendatud metsakõlakoda Ruup Pähni metsades – see projekt pani metsataristu teemal kihama terve maailma. Selle ruutmeetrid pole ilmselt võrreldavad ooperiteatriga, aga rahvusvaheline kajastus ja ka hilisem huvi ületas igasugused ootused.

Kõige värskem installatsioon on teil sel aastal valminud „Tootem“ Kanadas, mis on üks Winnipegi installatsioonivõistluse kolmest võidutööst. Projekt jätkab Mari Hundi magistritööst „Arktika looduskaitsevägi“ alguse saanud polaarruumi projekti.

Hunt: Oma magistritöös võtsin vaatluse alla kogu Arktika piirkonna, sealse jää sulamise ja maailmamere veetaseme tõusu. Sealt sai alguse tõsisem huvi polaaralade ja sealse ruumi vastu. Olen ka aktiivne Eesti Polaarklubi liige ning palju tegelenud polaarteadust ja arhitektuuri ühendavate teemadega. Põhja poolkera karmid kliimatingimused – metsikud tuuled, miinuskraadid ja jääkaru kohtamise ohud – seavad seal ehitamisele väga konkreetsed piirangud, kuid samal ajal ka inspireerivad. Oleme korraldanud polaararhitektuuri töötoa EKAs, rändnäituse „Polaarruum“, temaatilise välkloengu, koolilaste ekspeditsiooni Põhja-Skandinaaviasse jms.

Seoses Arktika alade kasvava külastajate arvuga projekteerisime Franz Josephi maale matkarajad ja minimaalse turismi toetava taristu. Selleks, et uued külalised aastasadade vanust õrna samblikku ja varasemate maadeavastajate habrast kultuurikihti ära ei trambiks, on vajalik turistide mõtestatud suunamine maastikul ja radade loomine. Taolisi projekte teeks hea meelega veel. Polaarteemadel on tegelikult lai ruumiline mõõde, sest kõik see, mis toimub Arktikas, mõjutab lõpuks näiteks veetaseme tõusuga ka Eestit.

Ader: Huvi ekstreemse kliima ja polaar­alade vastu viis meid ka Kanadas Warming Huts installatsioonifestivalile. Olime väga rõõmsad, kui selgus, et meie ettepanek valiti välja 180 idee seast. Winnipeg on üks külmemaid linnu maailmas, temperatuurid langevad talvel -40 kraadini, aga inimesed on suutnud õppida seda nautima ning tunnevad selle üle isegi veidral moel suurt uhkust. Konkursist osavõtt oli meie jaoks võimalus jälle midagi külma kliimasse projekteerida ja ehitada.

Tõugu: Projekteerida avaliku ruumi objekt jõejääle on päris haruldane võimalus. Jõe jäätumisel tekib Winnipegi linna südamesse igal talvel avalik ruum uisuraja ning kõigile kasutamiseks mõeldud väikevormidega. Meie installatsioon pakkus muidu tasases maastikus võimalust keskkonnale teisest perspektiivist pilk heita. Soovisime luua tühjal jõemaastikul midagi monumentaalset ja tühjuses pole monumentaalsuseks väga suuri objekte vajagi. Paigutasime uisuraja kõrvale kaks n-ö tootemit, kuhu on võimalik üksinda üles ronida. Nende kahe vahel tekkis intensiivne ruumiline dialoog, omamoodi fookuspunkt. Rõõm oli kohapeal näha, et meie loodud maamärk pani inimeste jalad uudishimust tööle.

Kas installatsioon, väike sekkumine päästab linna?

Tõugu: Installatsiooniga on võimalik luua kiiremini kui tavapärane projekteerimis- ja ehitustegevus seda lubab. Väikevormiga võib anda lisafunktsiooni, luua kohale uus tähendus või testida ruumilisi ideid.

Ader: Oluline on tajuda ruumilist keskkonda just ajalises perspektiivis, etapilisena. Hiljuti projekteerisime üle 11 hektari suurust ala Lasnamäe ja Kadrioru piiril. Meie ülesanne oli teha multifunktsionaalse elu- ja ärikeskkonna visioon enne tavapärast detailplaneeringu algatamist ning ehituslubasid. Mõtlesime läbi ruumilised stsenaariumid järgmise 50 aasta perspektiivis, kuid ka nii suure maa-ala puhul peaks alustama väikestest sekkumistest. Selleks, et üks tundmatu tühi väli saaks enne suuremat ehitamist kohalike igapäevase linnaruumi osaks, on vaja luua inimestele põhjus sinna minemiseks või võimalus selle läbimiseks. Seal tundus kõige mõistlikum alustada loodusradadega ehk pikniku ja sportimisvõimalustega, edasi saab järk-järgult alustada ehitustegevusega. Radade võrgustik muutub aastate jooksul lõpplahenduse osaks.

Vahel tundub, et installatsioonidest on saanud festivalide moeehe. Ka EV100 programmi osaks sai tänavakunst, Edward von Lõngus saadeti Euroopa-turneele.

Tõugu: Hästi õnnestunud ruumiline lahendus pakub festivalikülastajale toidu või muusika kõrval kindlasti lisaelamuse. Fotogeenne objekt aitab korraldajatel ka festivali reklaamida. Ajutine sündmus on hea võimalus arhitektidele või üliõpilastele ruumiideede katsetamiseks. Tore, kui festivalide korraldajad on ruumi panustamisest huvitatud, loodetavasti on see huvi siiras, mitte fotogeensuse poole kaldu.

Ader: Jah, oleme märganud sama tendentsi. Meile on oluline, et arhitekti töö oleks kontekstuaalne. Kõik, mida arhitekt loob, peaks lähtuma konkreetsest keskkonnast, asukohast, sotsiaalsetest ja ühiskondlikest protsessidest. Meid ei huvita arhitektuur kui dekoratsioon. Kindlasti on võimalik luua kenasid objekte iseeneses, aga siis jääb looming kui küsimus pooliku vastusega. Miks peaks midagi üldse looma? Silmailu on tore, aga mida objekt veel teeb? Kas see kutsub inimesi liikuma? Pakub kliima eest kaitset? Testib uut materjali? Need objektid, mis teiste seast silma paistavad, loovad veel mingit lisandväärtust. Ja veel parem, kui mingil tasandil kriitiline vaade on osa loometegevusest.

Hunt: EV100 programm on suur ja lai, seda poole pealt analüüsida tundub ennatlik. Väärt näide reaalsest ruumimuutvast tegevusest on arhitektide liidu programm „Hea avalik ruum“. Üldises plaanis on väikelinnadega tegelemine ja nende linnakeskuste inimväärseks muutmine oluline teema.

Praegu olete väga aktiivselt näitusekujundusse sukeldunud.¹ Mida näituseruumi juures oluliseks peate?

Hunt: Soovime pakkuda ruumielamust ja atmosfääri. Näituste kujunduse puhul pole arhitekti töö lihtsalt asjade, kunstiteoste paigutamine, vaid külastajale tervikkogemuse pakkumine. Miks me näitusi teeme? See on kiirem formaat kui mõne hoone valmimine, samas on ka siin ruum olulisel kohal.

Tõugu: Ja saab katsetada.

Ader: Näituse puhul määrab olemasolev ruum iseenesest palju, eriti kui tegemist on ajaloolise ruumiga. Näitusekujundus võib olla sisult väga erinev: külastajat suunav, meeleolu loov või hoopis nähtamatu. Näiteks nüüdisaegse kunsti näituste puhul on kõige suurem töö teosed koos kuraatoriga ruumis tööle panna, et vaatajatel oleks neid hea kogeda. Mõnel näitusel ei tohi olla teoste vahel hierarhiat, aga mõnel juhul on ruum ainus võimalus hierarhiat välja tuua, see on nagu fookus, et lugu jutustada.

Tõugu: Näituste puhul on oluline ka nende sisu, ühiskondlik perspektiiv. Kuraatoril on algatuseks teema, mida ta soovib publikule tutvustada ja arhitekt pakub sellele vormi või viisi. Olenevalt koostööst võib kuraatori ja kujundaja vahel olla ka arutelu, mida üldse esitleda.

Ruumiharidus tundub teile väga südamelähedane, suure osa b210 tööst võtab kool ja õpetamine.² Milline võiks Eesti ruumiharidus olla?

Tõugu: Võti on võimaluste loomine, mitte asjade ärakeelamine. Mitmekesiseid lahendusi saab pakkuda nii haridusprogrammide kui valikainetega, aga ka ruumi kaudu. Tuleb luua keskkond, mis annab õpilastele võimaluse ise mõelda, mida ja kuidas teha. Ruum saab toetada nii füüsilist tegevust kui erinevaid õppemeetodeid. Üle maailma on leiutatud igasuguseid häid lahendusi, mõned nendest on ka ilma suurema vaevata teostatavad. Koondasime koos Liikumislaboriga head kooliruumide näited trükisesse „Liikuma kutsuv kool“, et koolidirektorite, omavalitsusjuhtide ja miks mitte ka arhitektide maailmapilti avardada ja neid inspireerida.

Tihtipeale juhtub nii, et koolide arhitektuurivõistluste puhul on võistlus­ülesanded ruutmeetri täpsusega ära määratletud. Arhitektidel on selles olukorras raske pakkuda midagi muud kui range ruumiprogramm ette näeb. Kaasaegne õpikäsitlus ja ruumifilosoofia tuleb sel juhul lahendada üld- ja vaheruumis, mis üle jääb. Õnneks paistab, et see on muutumas, nii kooli- kui vallajuhid ja -töötajad tulevad juba nüüdisaegse suunaga kaasa.

Ader: Praegu toimuv koolireform, kus mõtestatakse ümber kogu riigigümnaasiumide süsteem ja optimeeritakse põhikoole, ongi keeruline protsess. Alustada tuleks küsimusest, milline õpikeskkond on eesmärk? Koole luuakse aastakümneteks ja need ruumid ei pea olema sellised, millistes ise olime kunagi harjunud õppima. Tavapärasele koridor-klass süsteemile vastandub avatud kooliruumi põhimõte. Ilmselt on parim lahendus tasakaal, kus osad ruumid sobivad keskendumiseks ja teised grupitöödeks või aruteludeks.

Hunt: Arhitektuurivõistlused on olnud uute ja vanade koolide ümbermõtestamisel heaks proovikiviks. Igal juhul tagab see parema kvaliteedi kui odavhanked, kus keskendutakse tihtipeale vaid soojustuse lisamisele või mõnele tehnilisele aspektile. Nii jääb aga kooliruum ise samaks kui aastakümned tagasi.

Tõugu: Oleme teinud koolidega koostööd ka lähteülesande loomisel ja tegelenud mingite ruumi osadega, näiteks Väätsa põhikoolis projekteerisime multifunktsionaalset mööblit ja siselahendusi, Kuressaare ja Paikuse põhikoolis oleme teinud ruumianalüüsi, mis oleks aluseks järgnevale projekteerimisprotsessile. Tihtipeale ongi kõige olulisem lähteülesanne, sellest saab kõik alguse.

Lisaks haridusele saab (ruumi)teadlikkust tõsta kirjatööga. Andsite eelmisel aastal üle ajakirja Ehituskunst peatoimetajatöö. Aet Ader, kuidas selle perioodi koos Kadri Klementiga kokku võtate?

Ader: Väga põnev oli. Anda Eestis välja arhitektuuri valdkonna akadeemilist ajakirja on paras katsumus. Kohalik publik on ju väike, aga samas on äärmiselt oluline pakkuda platvormi arhitektuurist süvitsi kirjutamiseks. Tänases maailmas on niigi palju kiirelt tarbitavat meediat, veebiväljaannetest säutsudeni. Meie eesmärk oli kord aastas ilmuva kogumik-ajakirjaga pakkuda kauakestvamat sisu. Ehituskunsti numbri võib võtta lugemiseks ka paari aasta pärast ilma, et sisu väärtust kaotaks. Olen õnnelik selle materjali üle, mis nende nelja-viie aastaga kokku tuli. Tõlkisime ka kaasaegse arhitektuuriteooria olulisi tekste, mida saab kasutada õppematerjalina. Igal ajakirjal oli oma teema: haridus, materjal, arhitektuuri väljendusvahendid, võimu mõju arhitektuurile. Kindlasti peaks edasi töötama sellega, kuidas Ehituskunsti rahvusvaheliselt paremini levitada. Kuna ajakirja toimetus koosneski peamiselt kahest peatoimetajast, siis kahjuks kõike – kirjutajate leidmisest toimetamise ja turundamiseni – ei jõudnud hästi teha.

Nagu enne ütlesite, siis arhitektuur on kollektiivne tegevus. Kuidas teil omavahel koostöö sujub?

Ader: Kõige paremad ideed sünnivad mingitest ühistest alustest või humoorikast üheshingamisest. Väga põnev on olnud koostöö rahvusvaheliste kolleegidega. Näiteks koostöö AgwA arhitektuuribürooga Brüsselis, kellega võtsime osa ühisest Eesti-Belgia arhitektide töötoast, mille tulemusel valmis näitusetöö „Euroopa ühisplatvorm“. Põnevad ühised juhendamiskogemused on olnud legendaarse Sami Rintalaga EKA sisearhitektuuri suvekoolis, intensiivne töötuba Serbia arhitektide Pavle Stamenovici ja Davor Eresiga Iraanis Teheranis. Ideaalis näeksime end kindlasti rahvusvaheliselt veel avatumana, sellised koostöövormid annavad nii palju inspiratsiooni edasiseks tegevuseks!

Tõugu: Igapäevases töös oleme katsetanud mitmeid vorme, aga tundub, et projekti algfaasis on tulemuslikum lai vestlusring ja seal ideede genereerimine. Nii saab erinevate projektide puhul mõtestada eri külgi ja katsetada ideid mitmel viisil. Arhitektuuri eesmärk on ju mõnes mõttes alati midagi uut leiutada, mitte hakata ennast kordama. Nii võib lai koostöö lisada põnevust ja uusi tähendusi. Vahel on stuudios koos töötades küll selline tunne, et meil on ühine kollektiivne aju. See tuleb eriti siis välja, kui oleme käinud tudengeid juhendamas või erinevatel koosolekutel osalenud – me kõik teame, kuhu jõuda tahame.

Ader: Samas isikuomadustelt oleme küll väga erinevad.

Hunt: Aga disainikeel on meil pigem sarnane, tänu sellele ongi meil lihtne omavahel koostööd teha. Meil on sarnane arusaam ja disainipõhimõtted: lihtne vorm, selge kontseptsioon, kontekstiga arvestamine.

Lõpetuseks suurde tulevikku vaadates on aeg hakata valmistuma uute kultuurpoliitika põhialuste loomiseks. Millele peaks Eesti arhitektuuripoliitikas rohkem tähelepanu pöörama?

Ader: Varem on loodud „Eesti arhitektuuripoliitika“ (aastal 2002) ja „Arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004-2008“, kus on sõnastatud paljud õiged suunad. Seega võiks uute sihtide seadmisel juba olemasolevad dokumendid aluseks võtta. Aastate jooksul on arhitektuuripoliitikas vajaka jäänud pigem seda ellu viivate institutsioonide järjepidevusest. Riikliku arhitektuuripoliitika puhul peaks selleks olema riik ehk valitsus ehk ministeeriumid. Seni on see koorem langenud peamiselt vaid ühe isiku, kultuuriministeeriumis tegutseva arhitektuurinõuniku õlgadele. Arhitektuuripoliitika rakendamine peaks olema aga kõikide ministeeriumide ühine huvi ja vastutus, sest see loob aluse kvaliteetselt ehitatud keskkonnale. Minu suur lootus on praegu riigikantselei ruumiloome ekspertrühmal, mille liige ka ise olen. See on ajalooline hetk, kui esimest korda istub ühise laua taga nii laiaulatuslik riigi-, omavalitsuste-, akadeemilise sfääri ja erialaekspertide rühm. Suur töö on peamiste ruumiloome kitsaskohtade sõnastamisel juba ära tehtud. Loodan, et lõpuks jõutakse ühise arusaamani, et riigi tasandil on ruumiküsimustele vaja rohkem rõhku panna ja ruumi ennast teatud küsimustes prioriteediks seada. Üleriigiliste ruumiliste objektidega töötada, ministeeriume ja omavalitsusi strateegilistes küsimustes nõustada ja ka riigi arhitektuuripoliitikat rakendada võiks näiteks riigikantselei juures paiknev ruumivoliniku büroo. See oleks Eesti ruumile suur hüpe edasi!

1 Valminud on Eesti Ajaloomuuseumi püsinäitus „Minu vaba riik“, Eesti rahvusraamatukogus „100 aastat kirjandust“, kunstihoones „Riik ei ole kunstiteos“, Viru keskuses Soome instituudi „100 hetke“, tehnoloogiakonverentsi Slush Eesti näituseboks Helsingis, meremuuseumi viikingite näitus, ajaloomuseumi Suurgilidi hoones „Lapsed ja sõda“, Kumus „Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ ja „Merike Estna ja mina kui maal“.

2 EKA sisearhitektuur ja RMK matkarajatised (Tuhu raba linnuvaatlustorn, rahvusvahelise tähelennu teinud metsakõlakojad Ruup), Soomaa viienda aastaaja suvekoolid (Vala saun, hõljukobjekt Veetee), EKA magistristuudio koos Katrin Kooviga, (rahvusvahelised) töötoad, Kadri Klementi on Arhitektuurikooli asutaja ja koostanud arhitektuuri valikaine gümnaasiumitele, b210 on partner programmis „Liikuma kutsuv kool“, korraldanud õpetajatele koolitusi ja konverentse.