Antropotseeni saar Paljassaar

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus eksperimenteerib looduse ja tehnoloogia hübridiseerimisega.

TAIVO LINTS

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Antropotseeni saar“ arhitektuurimuuseumis kuni 27. X, kuraator Claudia Pasquero. Biennaali tööd: Claudia Pasquero ja Marco Poletto (ecoLogicStudio) „Antropotseeni saared“, Urban Morphogenesis Lab Bartletti arhitektuurikooli ja Londoni ülikooli kolledži „Polycephalum“, Edouard Cabay „Kartograafiline fiktsioon – linnaeksperiment Tallinna veesüsteemiga“, Kataloonia arhitektuuriinstituudi töörühma „LiveCycles ehk Elavmaterjali ringlus biourbanistlikus tulevikus“, Maj Plemenitase „Mõõtkavaülesed suhted – Läänemeri“, Heather Barnetti „Visad maastikud 1 – Paljassaare poolsaar“, Rachel Armstrongi „Tallinna lahe elusad ehituskivid“, Ljudmilla Georgijeva, Tiia Vahula, Madis Kaasik (Studio Unseen) „Seem[n]est“, BiotA Lab Bartletti arhitektuurikooli „Viskoossete biomaterjalide kasutamine arhitektuuris“, Aldo Sollazzo, Eugenio Bettucchi, Marco Sanalitro, Laura Civetti ja Angel Muñoze, Cristian Rizzuti, Stuart Maggsi (Noumena) „Robootilised elupaigad“.

Tänavuse Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) fookuses on bioloogia ja arhitektuuri ühendamine. Sealjuures ei ole piirdutud pealiskaudse väliste vormide sarnasusega, vaid on otsitud eelkõige sügavamat sisulist ühisosa ja selle põhjal vaadatud linna toimimis- ja arendusprotsessidele uue pilguga. Harjumuspärasest linna ja looduse vastandamisest on proovitud üle saada, selle asemel kutsutakse märkama, kuidas linn ja loodus üheskoos üksteise mõjul muutuvad ja et tulevikulinna saab kujundada nii, et piir tehisliku ja loodusliku vahel üldse ära kaob. Sellist ühtsemaks süsteemiks sulandumist soovitakse aga saavutada mitte tehnoloogilise progressi pidurdamisega ega püüdega looduskeskkonda muutumatuna säilitada, vaid vastupidi: teaduse ja tehnoloogia võimalused tahetakse võimalikult hästi ära kasutada ning tehislik ja looduslik omavahel nii tihedalt põimida, et tulemuseks on uudne, teadlikult kujundatud hübriid, antropotseeni tehnoloogiline linn-ökosüsteem (antropotseen on praegune ajaperiood, mil inimliik on muutunud Maad globaalselt muutvaks jõuks). Kui see teemapüstitus tundub ületavat piirid, milles arhitektide tegevust tavapäraselt on nähtud („majade joonistamine“), siis just nii see ongi. Tänapäeval on arhitektuuri valdkond väga lai ja arhitekt keerukate, mitte täielikult juhitavate süsteemide kujundaja ja suunaja – ideaalis peaks ta ühendama toimivaks tervikuks tehnoloogilised ja loomingulised protsessid, inimese ja ühiskonna ootused, majanduslikud huvid ja piirangud, asukoha ja keskkonna võimalused, vajadused ning eripära.

Oma muljetavaldavalt laiahaardelise visiooni on selleaastase TABi peakuraator Claudia Pasquero sidunud mõtteliselt Paljassaare poolsaarega ning kasutanud seda kui väga sobivat piirkonda muidu ulmelisena tunduvate ideede konkretiseerimiseks ja olevikku-lähitulevikku paigutamiseks. Paljassaare piirkonnas on praegu koos liigirikas loodusmaastik ja meri ning reoveepuhastusjaam, millega on torude võrgustiku kaudu ühendatud kogu Tallinn ja mis täidab juba praegu linnale elutähtsat biotehnoloogilist rolli. Seejuures põrkuvad Paljassaare linnajao puhul järjest kasvav poolsaare linnalisemaks keskkonnaks arendamise surve ning järjest jõulisem soov säilitada linnas võimalikult palju looduskeskkonda. Seega oleks ideaalne leida lahendused, mis suudaksid ennetada vältimatuna näivat väärtuste konflikti ja tõsta arutelu Paljassaare tulevikustsenaariumide üle uuele tasemele.

Läänemerest bakteriteni

TABi kuraatorinäitus, mis muuhulgas eksponeerib ka visioonivõistluse võidutöid, on Claudia Pasquero ja tema büroo ecoLogicStudio poolt kujundatud ja üles seatud arhitektuurimuuseumisse. Kuraatori soov on olnud näitus kokku panna nii, et külastaja saaks tervikliku ettekujutuse Paljassaarega seonduvatest protsessidest ja nende laiemast kontekstist mitmes mõõtkavas, alates suurest, Läänemerd hõlmavast, linna ja poolsaare mõõduni, ja sealt edasi silmaga veel nähtavate materjalide tasandist kuni mikroskoopiliste bakteriteni välja. Igasse mõõtkavva on tellitud eksperimentaalsed installatsioonid rahvusvahelistelt kunstnike, teadlaste ja arhitektide rühmadelt.

Läbi mitme korruse ulatuva näitusesaali põrandatasandile on paigutatud suuremaid süsteeme käsitlevad tööd, näiteks Läänemere protsesside visualiseeringud nii staatilisel kujul kui ka dünaamiliselt põrandale projitseeritult. Edouard Cabay töös „Kartograafiline fiktsioon – linnaeksperiment Tallinna veesüsteemiga“ pihustatakse poolsaare kaardi kohale õhku jääk­aineid markeerivaid värvipiisku, mille eri ilmakaartes asuvad ja tuult tekitavad venti­laatorid kaardile laiali puhuvad.

Nuomena rühmituse töö „Robootilised elupaigad“ ebatasasele liivaväljale on projitseeritud samakõrgusjooned ja seal peaks ringi sõitma roomikutel robot, näitlikustades, kuidas iseseisvaks liigiks muutunud robotid võivad oma tegevusega elukeskkonda mõjutada ja kujundada samamoodi nagu loomaliigid. Saali külgseinte äärde postamentidele on paigaldatud kaks rivi tahvelarvuteid, millest igaüks näitab kas selgitavat videot ühe näituseeksponaadi kohta või siis visioonivõistluse paremaid kavandeid. Saali teisel korrusel on väiksemamõõdulisi süsteeme uurivad tööd: pooleldi looduslikud ja pooleldi sünteetilised eksperimentaalsed materjalid, bioreaktorid jms. Näitusesaalis tekib kergesti tunne, nagu oleks sattunud mõnda ulmefilmi salalaborisse: tume ruum õhus rippuvate sinakasvalgete LED-valgustäpikestega, tehnoloogiline helitaust installatsioonide ventilaatoritest, pumpadest, mõne ekraani juurest kostvast tasasest jutust.

Arutelu käivitaja

Kindlasti ei ole see näitus valmislahendustest, vaid on kavandatud olema eelkõige julgete ideede ja arutelude käivitaja. Leiab küll ka mõne töö, mida saab kasvõi kohe hakata proovima praktikas rakendada, näiteks ainsate näitusele kaasatud Eesti autorite Studio Unseen 3D-prinditud poorne tähelepanu tõmbava disainiga savimaterjal, mille peal ja sees saavad kasvada sammal ja suuremad taimed. Aga enamik töid on pigem teaduskunsti-installatsioonid, mis võivad rakendatavaid lahendusi ootavale praktikule tunduda naiivsed ja näida reaalsest elust kauge kunstina. Samas on kõigis töödes täiesti olemas sügavam teaduslik ja praktiline sisu nii arhitektuuri ja linnaplaneerimise kui ka laiemalt tehnoloogia ja ühiskonna jaoks. Paljudel juhtudel on ideed esitatud üsna abstraktselt ja eeldavad potentsiaali nägemiseks põhjalikumaid teadmisi või vähemalt selgitusi. Siinkohal ilmnebki näituse suurim kitsaskoht, mis takistab sellel muidu sügavmõttelisel ja suure potentsiaaliga väljapanekul olla avaliku arutelu käivitaja ja mõtteviisi muutja: selgitused eksponaatide juures peaaegu puuduvad! Vähese selgitava teksti leiab ainult mõne üksiku eksponaadi juurest, ülejäänute kohta saab lisainfot videotest saali esimese korruse tahvelarvutitest. Videote vaatamine nõuab aga palju aega ja tähelepanu, mistõttu paljud külastajad tahvlite juures isegi ei seisata, vaatamisest rääkimata (ja sageli ilmselt üldse ei teagi, et just sealt eksponaatide kohta selgitusi saab). Pealegi on osa videotest pigem visuaalne lisamaterjal kui põhjalik sisuline selgitus, teise korruse eksponaatide videomaterjal ei asu isegi mitte eksponaatidega samal korrusel, vaid samuti all saalipõrandal, ja tagatipuks on sageli mõni tahvelarvutitest kokku jooksnud ning sealt ei saa kätte seda vähestki lisainfot, tahvlid ise on aga paigaldatud meetrikõrguste postamentide otsa, ekraan vaatamas lakke, nii et osa nooremaid ja lühemaid külastajaid seda üldse ei näegi, või kui näeb, siis väga ebamugava nurga alt. Vähemalt olulisem osa selgitusest peaks siiski olema kiiresti pilguga haarataval kujul otse eksponaadi juures ja soovitatavalt trükitult, ning videote juures peaks kirjas olema nende kestus, et külastaja saaks oma aega ja tähelepanu planeerida. Tõsiste motiveeritud huviliste õnneks on põhjalikumad selgitused olemas mahukas trükitud kataloogis, mis tasub kindlasti endale hankida (näitusesaalis neid katalooge pole). Lisaks rääkisid eksponaatide autorid oma teoste taustast ka TABi sümpoosionil.

Teise probleemina jääb silma, et tegelik näitus ei kanna päris hästi välja ei kuraatori soovitud terviklikkust ega ka kohaspetsiifilisust. Tundub, et enamik osalejatest on välja pannud peamiselt oma varasemad, muus kontekstis välja arendatud ideed. Teatud piirini on see muidugi arusaadav, ainult et kohati jääb vajaka nende ideede sügavamast kohandamisest kuraatorinäituse ja Paljassaare kontekstiga. Eredama näitena võib välja tuua Bartletti arhitektuurikooli magistrantide töö „S.Alt – soolane alternatiiv Tallinna rannajoone kaitseks“. Montenegro endiste soolatootmistiikide ümberarendusprojekti raames töötas ecoLogicStudio välja merevee tiigis aurumisel toimuva kristalliseerumisprotsessi suunamise nii, et selle käigus tekivad soolast mitmesugused maastiku- ja arhitektuurilised struktuurid. Londonis Claudia Pasquero kursusel osalenud tudengid pakuvad seda meetodit nüüd kasutamiseks Paljassaart ümbritsevas meres rannikut kaitsvate ja lindudele sobivaid elupaiku lisavate struktuuride tekitamiseks, aga ei selgita, kuidas selline idee meie peaaegu magedas merevees üleüldse põhimõtteliselt rakendatav oleks. Inspiratsiooniallikana on see töö sellegipoolest hea ja huvitav, aga paneb siiski kulme kergitama. Tõenäoliselt oleks kasulik olnud kaasata näituseprojektide arendamisse praegusest rohkem Eesti inimesi: see oleks suurendanud väljapakutud ideede kohatundlikkust ning, mis veelgi olulisem, tekitanud sisulisema dialoogi ja ideede liikumise nii välisautoritelt Eesti ühiskonda kui ka Eesti osalistelt välisautoritele.

Lisaprobleeme näitusest arusaamisel tekitab ka mõne eksponaadi vähene töökindlus. Väikese eelarvega keeruliste tehniliste installatsioonide puhul on aeg-ajalt tekkivad tõrked mõistetavad, aga mõnel puhul on siiski tegu enama kui lihtsalt väikese tõrkega. Näiteks eespool mainitud installatsioon liivavälja ja robotitega. Seal on kõige olulisem autonoomsete robotite omaette tegutsemise aegamööda nähtavaks muutuv mõju ümbritsevale keskkonnale. Juba installatsiooni valmimise ajal oli teada, et robot suudab liival iseseisvalt ringi liikuda ainult paar tundi, aga selle asemel et leida võimalus oma idee edasiandmiseks piiratud tehnilistes tingimustes, valiti hoopis variant, kus näituse avamisel küll näidati liikuvat robotit, aga pärast seda on installatsioon suurema osa ajast seisnud üldse ilma robotita ning seetõttu peaaegu kaotanud oma põhilise sisu.

Aga hoolimata neist probleemidest on mul siiski väga hea meel, et sellised üritused siin toimuvad: pean TABi üheks julgelt tulevikku vaatava distsipliinideülese mõtte tippsündmuseks Tallinnas. Ka, või justnimelt, oma ebatäiuslikkuses kutsuvad väljapakutud ideed end edasi arendama ja ise veel paremaid lahendusi pakkuma ning nihutavad samal ajal mõtlemist harjumuspärastest piiridest kaugemale. Kindlasti tasub TABi kuraatorinäitust külastada väga erinevate valdkondade inimestel. Lisaks neile, kes on otseselt huvitatud uutest eksperimentaalsetest lähenemistest arhitektuuris ja linnaplaneerimises, leidub seal inspiratsiooni ka näiteks installatsiooni- ja helikunstnikele, filmitegijatele, ulmehuvilistele ja -kirjanikele, disaineritele, tehnoloogilise progressi toetajatele, ökoloogilise mõtteviisi pooldajatele, biotehnoloogidele, robootikutele, visionääridele ja paljudele teistele. See on näitus, millele tasub minna konkreetse eesmärgiga genereerida nähtava ja kuuldava põhjal vähemalt paar enda jaoks huvitavat uut ideed. Põhjalikuma huvi korral on vägagi soovitatav sirvida ka TABi kataloogi.

Ja sõltumata sellest, kui hästi suutis autorite ideid edasi anda praegune näitus, on Claudia Pasquero visioon ise väga väärtuslik ja loodetavasti leidub eestvedajaid, kes selle edasises mõttetöös Tallinna ja arhitektuuri tuleviku üle aktiivselt kasutusele võtavad.