Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett?
10. aprillil saatis Eesti Arhitektide Liit (EAL) haridus- ja teadusministrile avaliku kirja, kus väljendatakse muret arhitektuurimaastikul tekkinud segaduse pärast, kuivõrd 2012. aastal avati Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) magistritasemel linnaehituse ja hoonete projekteerimise eriala. Kuna õppekava nimetuses pole sees sõna „arhitektuur”, siis ei pruugi kutsekoda lõpetajat arhitektiks tunnistada, kuivõrd VII kutsetasemeks on vaja „ülikoolis või sellega võrreldavas õppeasutuses edukalt läbitud arhitektiõpe” või rakendusarhitekti või muu vähemalt 4-aastase nominaalse õppeajaga arhitektuurialase kõrghariduse õppekava läbimine”.1 Rakendusarhitekti kvalifikatsiooni ehk VI kutsetaset saab taotleda „rakendusarhitektuuri õppekava läbinud spetsialist”.2 TTÜ magistriprogramm ei paku tudengile seega kindlust, et tal on võimalik pärast õppe läbimist taotleda kutsekojalt arhitekti kutse VI või VII taseme tunnustamist.
Senine koostöö
„Arhitektuuri eriala on Eestis aastakümneid õpetatud kahes kõrgkoolis: magistritasemel haridust on antud Eesti Kunstiakadeemias (EKA), rakendusarhitekti haridust Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK). [—] Need kaks kooli on siiani täielikult rahuldanud Eesti vajaduse arhitektuurihariduse järele,” väidetakse pöördumises. Arhitekt ja TTK arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonna dekaan Hindrek Kesler kinnitab: „2012. aastal sõlmisime EKAga koostöölepingu, mis näeb muu hulgas ette ka TTK arhitektuuriinstituudi lõpetajate valutu ülemineku EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kaheaastasesse magistriõppesse. Meie arhitektuuri õppekava läbis 2013. aasta kevadel edukalt üleminekuhindamise. TTK erialaõppejõudude kaader on tugev ja motiveeritud, õhkkond on teaduskonnas demokraatlik ja soosib meeskonnatööd. Meie lõpetajad on nõutud spetsialistid ja ilmselt töötab kõigis arhitektuuribüroodes tiimiarhitektidena TTK taustaga arhitekte.”
Eesti Konjunktuuriinstituudi aruandest selgub,3 et Eestis on juba aastaid isegi mõõdukas arhitektide üleproduktsioon,” öeldakse kirjas. Alates 2013. aastast ei esita riik enam õppeasutustele koolitustellimust.
Kuidas segadus tekkis?
EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis on tausta kirjeldanud nii: „Osa endisi TTK ja nüüdseid TTÜ õppejõude on korduvalt ette heitnud liiga väikest rakendusarhitektide edasiõppimise võimalust EKAs. Selle suurendamiseks püüdsid samad inimesed TTKs käivitada magistriõpet, mis osutus aga rakenduskõrgkoolis võimatuks. Tudengitele oli magistritaseme õpet juba kergekäeliselt lubatud ja see põhjustas nende seas arusaamatusi ja protesti. Paraku pole TTÜ magistriõppekava akrediteeritud, teisisõnu kontrollitud selle vastavust Eesti arhitektiõppe raamnõuetele ega ka Euroopa Liidu kvalifikatsioonidirektiivile, mistõttu ei saa selle õppekava esimesed lõpetajad sel kevadel Eestis arhitekti kutsekvalifikatsiooni ega õigust töötada arhitektina ELis. Tulemus sarnaneb TTKs juhtunuga. Peaksime olema mures tudengite pärast, kes saavad täna TTÜs hariduse, mis pole tunnustamatuse tõttu konkurentsivõimeline.”
TTÜ avas 2013. aastal seepeale arhitektuuri eriala integreeritud viieaastase õppe, millele on Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) komisjon andnud kolmeaastase tähtajalise akrediteeringu.4 TTÜ ehitusteaduskonna arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi juhataja, külalisprofessor Irina Raud põhjendab: „Tõsi, arhitektiks sai nõukogude ajal alates 1950ndatest õppida ainult praeguse nimega EKAs. Enamik praegu tegutsevaid Eesti arhitekte on lõpetanud selle kooli, kuid aastakümneid olid seal meie õpetajateks arhitektid, kes olid lõpetanud polütehnilise instituudi nii meil Tallinnas kui ka Riias, Moskvas või Brnos. Nn tipikad ehk arhitektid Mart Port, Voldemar Herkel, Boris Mirov, Malle Meelak, Uno Tölpus, Henno Sepmann jpt on olnud Eesti XX sajandi arhitektuuris olulised ja tunnustatud. Paljud neist olid meie õppejõud kunstiinstituudis. Arhitektuuriõppe taasavamine TTÜs pole ootamatu sündmus. Väide, et siiani oli kõik korras ning arhitekte koolitas EKA ja arhitekti abilisi TTK, pole päris korrektne. Jah, TTKs alustati arhitektuuriõppega 1992. aastal, alguses ikka ainult tehnikumi tasemega, kuid kooli tulnud uued arhitektuuriõppejõud ja tollane rektor Arvi Altmäe hakkasid suuremat tähelepanu pöörama õppe kvaliteedile ning tudengite tööde tase hakkas aasta-aastalt tõusma.
Kooli lõpetajast sai rakendusarhitekt, mis lubas erialal töötada, kuid mitte edasi liikuda. Ainus võimalus Eestis edasi õppida oli EKA, kuid sinna võeti vastu üksikuid. Ülbe ja üleolev suhtumine olid „koostöö” märksõnad.”
Valikut pole
Kuhu siis EALi kirjas viidatud segadus pikemas perspektiivis välja võib viia? Kui 2013. aasta kõrgharidusreformi peamine eesmärk oli soodustada ülikoolide selgemat tööjaotust ja toetada valikuid, mis tagavad rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise kõrghariduse, ning arvestada seejuures võimalikult palju Eesti vajaduste ja ressurssidega, siis selle kõrval tuleb meeles pidada ka seda, et „rahastamisreformi ehk tulemuslepingutele üleminemise eesmärk on tõsta kõrghariduse kvaliteeti, vähendada ebamõistlikku dubleerimist ning elavdada ülikoolidevahelist koostööd”.5 Seega tunneb arhitektide liit ühtpidi muret selle pärast, kas TTÜ õppekava hakkab tulevikus neelama (niigi nappe) riiklikke ressursse, mis on seni olnud EKA ja TTK kasutada. HTMi kõrghariduse osakonna juhataja Helen Põllo sõnul ei mõjuta TTÜs õppekava avamine kuidagi EKA rahastamist: „Kahel viimasel aastal on EKA tegevustoetus kasvanud ja kasvab ka edaspidi: 2013. aastal 4751790 eurot; 2014. aastal 5198422 eurot.”
TTÜ-l pole aga muud valikut kui dubleerida EKA õppekava, nii nagu see on, või muutuda tehnilisemaks ja siis ollakse tõepoolest samal vaol TTKga. Kolmandat teed siin ei pruugi enam olla.
Hindrek Kesler kirjeldab TTK rakendusarhitektuuri õpet ja selle osa üldises pildis nii: „TTKs valmistatakse ette arhitekte, kes on arhitektide kutsestandardi alusel VI taseme rakendusarhitektid ehk tiimiarhitektid, nagu armastame öelda. Õpiaeg on neli aastat, igal aastal võtame esimesele kursusele 25–30 inimest. Konkurss on aastati kõikunud, kuid on viimasel kolmel aastal olnud keskmiselt kuus soovijat kohale. Lõpetanute arv on samuti kõikunud: kolme aasta keskmine on olnud 29 lõpetanut aastas. Oleme kogunud ka andmeid vilistlaste tööhõive kohta, mis on olnud ehk üllatuslikultki kõrge ja seda ka masu ajal 2008–2010. Viimase kolme aasta lõpetanutest töötab 65% erialasel tööl ja 18% lõpetanutest on õpinguid jätkanud magistriõppes. Ülejäänud ei tööta erialal, õpivad midagi muud või on töötud. Magistriõppesse on igal aastal läinud 5–7 lõpetajat, nendest viimasel kolmel aastal EKA magistriõppesse igal aastal 4-5 inimest. Meie hinnangul on see optimaalne arv.”
Mida arvab TTK juht oma kooli rollist arhitektuurihariduses? „Arhitektiks-meistriks arenemine on alati nõudnud asjaomastelt aega ja suurt pühendumist. Riigile tähendab see suuri kulutusi. Seetõttu on ühiskonna seisukohast mõistlik selline arhitektkonna struktuur, kus staare on vähe, aga tublisid heade oskustega tiimiarhitekte palju, mitte vastupidi (praegu liiguvad asjad arhitektuuri haridusmaastikul risti vastupidises suunas). Soomlased on sellest aru saanud, kunagi tehtud vea parandanud ja avavad rakendusarhitektide õppe 2014. aasta sügisel koguni neljas kohas korraga: Kuopios, Tamperes, Oulus ja Helsingi Metropolia kõrgkoolis. Ka TTK-l on kindel koht Eesti arhitektuurihariduses: koostöös EKA kui ainsa rahvusvaheliselt akrediteeritud arhitektuurikooliga valmistame ette piisavalt eri tasemega arhitekte ja loodan, et nii see ka jätkub.”
Topelt ei kärise?
Mõtleme nüüd uuesti, kas TTÜ õppekava dubleerib EKA ja/või TTK arhitektiõpet? Irina Raua valik on selge: „EAL väidab, et TTÜs avatud viieaastane integreeritud arhitektiõpe kopeerib EKA arhitektuuri eriala. See ei ole tõsi. Olen ise üks meie instituudi arhitektidest, kes tegeles õppekava koostamisega. … TTÜ arhitektuuri õppekava koostamisel oli meil väga hea võimalus kavandada koostööd ja õpet tehnikaülikooli teiste instituutide ja teaduskondadega. Tänapäevased ehituskonstruktsioonid, energiasäästlik linnaruum ja hoone, materjalide taaskasutus, uued ehitusmaterjalid, elukeskkonna sotsiaalsete arengutendentside analüüs on ainult põgus loetelu suundadest, uuringutest ja teadmistest, mida saame kasutada ka oma tudengite õpetamisel.”
Kuigi TTÜ ambitsioon on pakkuda arhitektuuritudengitele magistrikraadi, siis oma (üsna insenertehnilise) suunitluse poolest sarnaneb TTÜ õppekava pigem TTK rakendusarhitektuuri programmiga, millega TTÜ ei suuda – vähemalt seni – siiski võistelda. See on ka mõistetav, sest arhitektiõpe TTKs kestab neli aastat ja ehkki selle tase on formaalselt võrreldav bakalaureuse kraadiga, on TTK õppel tugev rakenduslik pool ning seda ka arendatakse pidevalt. TTK rakendusarhitektuuri õppekaval on EKKA komisjoni hinnangul kvaliteet tagatud ja valitsus on andnud TTK-le tähtajatu õppe läbiviimise õiguse,6 TTÜ integreeritud viieaastasele arhitektuuriõppekavale on õigus antud aga vaid kolmeks aastaks tõdemusega, et „õppe kvaliteet vastab osaliselt nõutavale tasemele”,7 mis tähendab, et kolme aasta pärast tuleb õppekava kvaliteeti uuesti kontrollida.
EKKA hindamisnõukogu 3. VI 2013 otsuse kohaselt tuleb TTÜ arhitektuuri õppekava arendada tänapäevasemaks ja rahvusvaheliselt atraktiivsemaks. Selleks tuleb suurendada projekti stuudioõppe osakaalu ning erialase praktika mahtu õppekavas; vähendada kunstiainete mahtu õppekavas ning koondada need kontsentreeritumateks semestripikkusteks kursusteks; tugevdada arhitektuuritarkvara ja arvutusliku disaini õpetust õppekavas; muuta ehitustehnoloogia ained vähem spetsialiseerituks ja integreerida need enam projektiõppega; integreerida õppekavva üliõpilaste erialane töö arhitektuuribüroodes. Komisjon tõdes, et kõrgkoolis on heatasemeline ehitustehnoloogiaalane teadustöö, kuid puudub arhitektuurialane teadustöö – TTÜ-l tuleb koostada ning rakendada arhitektuuri- ja urbanistikaalase teadustöö arenduskava ning tagada, et vähemalt 15% arhitektuuri eriala õppejõududest töötab kõrgkoolis täistööajaga ning et nende töölepingutes sisaldub arhitektuurialase teadustöö kohustus. Lisaks on vaja arendada välja mudel, mis lubab arhitektuurialast teadustööd jätkusuutlikult rahastada. Puudusena toodi välja, et erialaõppejõududel pole arhitektuurialase teadustöö kogemust, mis on vajalik selleks, et viia läbi magistritasemel õppetööd. Seetõttu seati nõue, et erialasesse õppetöösse tuleb kaasata enam rahvusvahelise kogemusega õppejõude ning et stuudioõppesse tuleb kaasata rohkem silmapaistvaid noorema generatsiooni tegevarhitekte.
Samal ajal jätkab Kesler TTK õppe täiustamist: „Oleme viimasel paaril aastal viinud õppekava rohkem vastavusse valminud kutsestandardiga, mis näeb ette TTK lõpetanute liikumise volitatud arhitekti VII tasemele peale magistriõpingute ka teise võimalusena praktilise loomingulise tegevuse kaudu.”
Rauaga võib ju selles mõttes nõustuda, et „õppemaastikul on konkurents vajalik”, kuid kui kolme aasta pärast selgub, et TTÜ arhitektuuriõpe ei vasta nõuetele, pole praegustel tudengitel edaspidi võimalik omandada arhitekti kutsekvalifikatsiooni.
Tasemel magistriõppe pakkumiseks on EKA seni kõige kindlamal positsioonil ja koolitab ainsana Eestis arhitekte õppekaval, mis on kooskõlas Euroopa Liidu direktiivis 2005/36/EÜ reguleeritud hariduse miinimumnõuetega. 2013/2014. õppeaastal läbis EKA positiivselt teadustöö evalveerimise loodusteaduste ja tehnika vallas ning on koostöös RMIT ülikooli (Melbourne), Genti, Århusi, Glasgow’, Ljubljana ja Westminsteri (London) arhitektuurikooliga taasavamas arhitektuuri doktoriõpet, mis sai välisekspertide heakskiidu. Nii võib öelda, et arhitektide liidu pöördumine haridus- ja teadusministri poole on ajendatud soovist juhtida tähelepanu asjaolule, et TTÜ astutud samm – arhitektuuriõppe avamine – ei tohiks mitte mingil juhul vähendada kvaliteetse ja rahvusvaheliselt akrediteeritud arhitektuuriõppe finantseerimist TTKs (rääkimata EKAst). „Finantseerimise vähendamine tähendaks toimiva arhitektuuriõppe kvaliteedi langust ja sektori rahvusvahelise konkurentsivõime halvenemist,” on EALi kirja mõte.
Liiga palju või liiga vähe?
Arhitekt Jaan Kuusemets, kes lõpetas 2010. aastal TTK ja 2012. aastal cum laude Brandenburgi tehnikaülikooli eestvedamisel käivitatud kaheksa ülikooli ühise magistriprogrammi, kus osaleb ka TTÜ, toetub Euroopa arhitektide nõukogu ACE (Architects’ Council of Europe) statistikale: „Eestis tegutseb kokku ca 600 diplomeeritud arhitekti, mis tähendab suhtarvuna, et meil on üks arhitekt 2233 elaniku kohta. Soomes on see suhtarv 1/1662, Saksamaal 1/806 ning Itaalias lausa 1/414.8 Neist 600st ainult natuke üle saja on kutsekoja volitatud kutsekvalifikatsiooniga ehk meil on üks volitatud arhitekt 11 500 elaniku kohta, mis paigutab meid kusagile väga kaugele arengumaade sekka. Kui vaadata kohalikke omavalitsusi, ministeeriume ja muid ametkondi, siis süveneb kahtlus, et Eestis valitseb hoopis väga suur arhitektide defitsiit. Ka parteide ja poliitikute ridades ei torka just palju arhitekte silma. Kohe meenub ainult üks, kultuuriministeeriumis töötav Yoko Alender, arhitekt, kes kandideerib tänavu ka europarlamenti, kuid keda on seoses arhitektide ilmselge põuaga poliitikas ja ametkondades lausa kahju Brüsselisse ära saata/lasta.”
Meenub EALi endise esimehe Peeter Perega tehtud intervjuu „Loomingulisust – kõrge eani” (Sirp 3. IV 2014), kus juttu sellest, et arhitektuurinõuniku koha loomine kultuuriministeeriumi juurde võttis EALil aega seitse aastat. Enne Alenderit oli sellel kohal arhitekt Laila Põdra ja kui Alender Brüsselisse läheb, leitakse sellele kohale uus sobiv kandidaat arhitektide ridadest. Samas artiklis on juttu ka sellest, et riigiarhitekti büroo loomine, mis aitaks kaasa arhitektkonna suuremale sõnaõigusele otsustusprotsessides, on võtnud aastaid – loodetavasti see siiski peatselt luuakse. Küsimus pole arhitektide, vaid ametikohtade nappuses, kus arhitekte soovitaks poliitiliste ringkondade poolt näha.
Tuletame meelde, et konjunktuuriinstituudi arhitektuurivaldkonna aruande kohaselt ei vaja riik senisest suuremat hulka arhitekte. Hulk hulgaks – küsimus pole ju lõppude lõpuks vaid arhitektide koguarvus, vaid ikka hariduse kvaliteedis. Selleks, et haridus oleks kvaliteetne, peab riik sellesse investeerima. Kui aga ametlik seisukoht on selline, et riigil pole suuremat hulka arhitekte vaja, siis vaevalt on riik nõus senise kahe kooli asemel edaspidi kolme üleval pidama. Riigi seisukohalt pole kahes kõrgkoolis arhitektuurimagistrite koolitamine mõistlik, TTÜs arhitektuuriõppe avamisega aga kahekordistub Eestis aastas lisanduvate magistrikraadiga arhitektide hulk. „Eesti arhitektuuriharidusega inimeste üleproduktsioon on lühinägelik, tekitades meie spetsialistide hulgas töötust, killustades valdkonda ja pärssides seeläbi sektori rahvusvahelist konkurentsivõimet,”9 on sõnastanud EAL pöördumises.
Irina Raud pole sellega nõus: „Siiani on Eestis õppinud arhitektid vaadanud ühes suunas: lõpetan kooli, asutan oma büroo, projekteerin mõistlikule tellijale, kes ei sega vahele, pakun välja hea idee, tööjoonised teevad insenerid. Selle suuna valinutel on tõesti olnud juba aastaid päris raske. Kuid see on ainult osa tegevusest, kus arhitekt on oluline. Kohalikes omavalitsustes (KOV) täidavad arhitekti ametikohti inimesed, kellel pole arhitektuurialast kõrgharidust, ehitamise otsuseid tuleb aga teha iga päev. Arvan, et KOVi arhitekt peaks olema kindlasti ülikooli lõpetanud, sest tema otsusest sõltub meie riigi arhitektuuri kvaliteet. Olukorra parandamiseks peaksid kõik arhitektuuri ja ehitusega seotud ametnikud olema erialase kõrgharidusega, s.t magistrikraadiga. Arhitektuuri kui ehituskunsti prestiiži tõstmiseks on meil veel pikk tee käia ja selleks on meil vaja palju rohkem hea koolitusega arhitekte.”
Selle peale võiks küsida, kui palju on meil täna või ka homme üldse omavalitsusi? Väikese arvutuse põhjal on arhitektuuriõppurite arvukusele mõeldes selge, et järgmise kümne aastaga võiks kõik KOVi ehitusspetsialisti kohad olla Eestis magistrikraadiga arhitektidega täidetud. Ja mis siis edasi saab? Kui vaadata Eesti ehitusmahte, tuleb tõdeda, et sektor vajab häid spetsialiste, mitte üleliia palju vastutavaid arhitekte ja büroojuhte – seega pigem projektiarhitekti-rakendusarhitekti taseme õppureid. Sellele viitab ka valdkonna suur killustatus mikroettevõteteks, mis pärsib rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Mis tahes pidi ka ei vaata, TTÜ tegevus pole antud kujul vajalik: eeskätt pole riigile vaja TTÜ arhitektuuri magistriõpet ning kui bakalaureuse osa püüab võistelda TTK rakendusarhitektuuri õppekavaga – isegi kui rakendusarhitekti õpe pole põhimõtteliselt sama, mis bakalaureuseõpe – ja hakkab järgmistel aastatel sööma TTK ressursse (mis seab TTK ette eelarve vähendamise küsimuse ja ohustab seeläbi õppe taset), siis pole TTÜ arhitektuuri õppekava riigile otstarbekas ka bakalaureuse tasemel.
Kuidas edasi?
Kõige loomulikum tee on jätkata arhitektiõpet Eestis kahe juba pikalt arhitektuuriõpet andnud kõrgkooli EKA ja TTK baasil. Eestis on selline süsteem hästi sisse töötatud ja oleks lühinägelik see nüüd kergekäeliselt lammutada. Arhitektuuri- ja linnaplaneerimisõpe tuleks koondada selgelt ühe ülikooli, nimelt EKA vastutusalasse. „Siin võib rahvusvahelises plaanis tõmmata paralleeli hiljuti reorganiseeritud Helsingi Aalto ülikooliga, kus kunsti-, disaini- ja arhitektuuriõpe on koondanud üheks kooliks:10 tehnikaülikoolis antud arhitektuuriõpe koondati kokku kunsttööstuskooli kunsti- ja disainiõppe baasil loodud uue kooliga, mis sündis Helsingi tehnikaülikooli, kunsttööstuskooli ja majanduskooli ühinemise teel. Otsus põhines soomlaste tõdemusel, et iga nüüdisaegne toode vajab maailmaturul konkureerimiseks parimat tehnoloogiat, äriplaani ja disaini selle sõna kõige laiemas mõttes. Need valdkonnad arenevad koos ning neid viib vedurina edasi just hea disain (laias mõistes disain, sh tehnoloogiaid integreeriv arhitektuur, keskkonnadisain, tootedisain ning teenusedisain). Paralleelselt taaskäivitatakse Soomes kümmekonna aasta eest peatatud rakendusarhitekti õpe (vastab meie TTK arhitektide haridusele), seda samaaegselt mitmes koolis – nii nagu Eestis pakub seda täna TTK,” osutab Tammis.
Veronika Valk on alates 2013. aasta veebruarist Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna teadustöö juht.
1 www.arhliit.ee/kutsekoda/kval_omistamine.
2 Samas.
3 Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, 2013.
4 www.ekka.archimedes.ee.
5 Infoleht, „Rahastamisreform, tulemuslepingute allkirjastamine 28.01”, www.hm.ee/index.php?popup=download&id=12053.
6 www.tktk.ee/sisseastujale/oppekavad/rakendusarhitektuur.
7 EKKA hindamisnõukogu õppekava esmahindamise otsus.
9 Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus. Punkt 5 – arengut ja eksporti nõrgestavad tegurid.
10 Vt http://arts.aalto.fi/en.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
