Urmas Lüüs

rpt

URMAS LÜÜS
on visuaalkunstnik ja Eesti Kunsti­akadeemia õppejõud.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Eks igaüks vaatab esimese hooga asju oma mätta otsast. Seetõttu võin öelda, et kõige suurem mind puudutav kultuuripoliitiline läbikukkumine on mu enda passiivsus võtmaks sõna kultuuripoliitilistel teemadel. „Poliitika“ on niivõrd mõnusalt räpane, haisev ja tülgastav sõna, et juba selle mainimisel pole vaja selgitama hakata, miks seda jälestan. Poliitika on midagi, mida tehakse kusagil eemal ja seda tehakse kellegi teise poolt. Kõik ju teame, et poliitikud on kahepalgelised võimuahned sooja koha peal hööritajad ja lihtrahvale kõrge õrre pealt kaelalaskjad.
Aga laias laastus saab seda vaadelda kui kogukonda mõjutavate otsuste suunamist ja vastuvõtmist. Vastutust kultuuri käekäigu eest laiemalt. Ja need pole vaid suured miljoneid eurosid jagavad otsused. Kultuuripoliitika on ka halbadele otsustele vastuseismine. Otsustajatele nõuande ja omapoolse visiooni jagamine. Omaette kirumise asemel arvamuse avaldamine, konstruktiivne ja kriitiline mõtlemine, süüdistamise asemel lahenduste pakkumine, populistlikele kiirlahendustele vastukaaluks pikema perspektiivi visualiseerimine. Olukordadest, probleemidest ja otsustajatest aru saada üritamine.
Empaatia peab kandma kahesuunaliselt. Ka siinne Sirbi iganädalane veerg on kultuuripoliitika mõjutaja.
Reisides ja välismaiseid kunstiüritusi väisates võiks igaüks näha end saadikuna ja tunda vastutavana eesti kultuuri maine eest. Nagu ütleb Vennaskonna laulurida: „Veel plankusid lõhu, kui müüre ei jõua.“ Isegi kui pole võimalust või kompetentsi otsuseid vastu võtta, saab otsuseid mõjutada. Kas või rohujuuretasandil, sest kokkuvõttes oleme kõik ühes paadis ja tugevamatest kogukondadest on alati raskem mööda vaadata või üle sõita.