Aimar Ventsel
Aimar Ventsel
on Tartu ülikooli etnoloog, kes on viinud läbi välitöid Venemaal, Gruusias, Kasahstanis, Ukrainas, Saksamaal ja Eestis. Ta oli pikemat aega ajalehe Keskus muusikatoimetaja ja tegi Raadio 2 maailmamuusika saadet „Etnokonservid“.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Mida head või halba võib leida Eesti kultuuripoliitikast, on väga hea küsimus. Ennekõike tähendab see, et vastaja tõesti teab, milline on Eesti kultuuripoliitika. Ennast ma selle valdkonna asjatundjaks ei pea, sestap võtab hea vastuse leidmine parasjagu kukalt kratsima.
Mulle meeldib, et Eestis saab viimastel aastatel nautida filmimaailma serva. Mõtlen mitte-mainstream’i mõlemast valdkonnast. Viimasel ajal on Tallinna kinodes (ja võib-olla mujalgi) näidatud Jakuutia, Jaapani, Kirgiisia ja muude eksootiliste maade filme. Kahjuks pole ma ise kõigi linastusele jõudnud, aga isegi murdosa nendest filmidest on mu silmaringi jõudsalt avardanud. Mina (nagu ka paljud teised) tean väga vähe selliste maade elust ja ka seda, kuidas seal filme tehakse. Häid ja nüüdisaegseid filme tehakse igal pool ning elu on ka meile perifeersetes maades väga kõvasti edasi läinud. Kindlasti on sellel kõigel seos kultuuripoliitikaga, sest riik osaleb rahaliselt nende filmide toomises ja näitamises.
Läbikukkumiseks pean seda, et ei ole osatud eestlastele nähtavaks teha Eesti kultuuride paljusust. Keskmine eestlane ei tea suurt midagi Eestis viljeldavast vene muusikast, kirjandusest ega teatrist ning vastupidi pole ka lugu parem. Eestis elab üle saja rahvuse, kelle seas on andekaid inimesi ja nende potentsiaal võib jääda realiseerimata. Miks ei võiks popmuusika taevas olla näiteks vene keelt kõnelevaid asereid või tšuvašše? Kõiki rahvamuusikakollektiive võiks eestlasele näidata ka muul ajal kui kord aastas vähemusrahvaste kultuuri festivalil.