„Kui ajad looduse uksest välja, lendab see aknast sisse“ 

MIHHAIL TRUNIN, kirjandusteadlane 

Mihhail Trunin

Anna Alašejeva 

Kui lugesin Juri Lotmani sõjaaegsest kirjast, et „muldonn on väga mugav elupaik“, sain aru, et ei ole õigupoolest kunagi pidanud millegagi kohanema. Nikolai Karamzin, kelle loomingu kohta on Lotman kirjutanud terve raamatu, on öelnud: „Kui ajad looduse uksest välja, lendab see aknast sisse“. 

Olen kasvanud üles Venemaal väikeses linnas (kolm ja pool korda suurem kui Tartu) Moskva lähedal (180 km sellest, s.o nagu Tallinnast Tartuni). Lapsena tundsin – sestpeale, kui end mäletan –, et on äärmiselt ebaõiglane, et ma ei ela Moskvas. Soovimata kohaneda selle kurva asjaoluga, otsustasin olukorda esimesel võimalusel parandada. 17aastaselt saingi sisse ülikooli ja asusin elama Moskvasse, kus tundsin end viimaks ometi kodus. 

Kolimisega Eestisse sai kohanemisest mu hobi. Pisike Tallinn. Pikad ööd novembris ja detsembris. Tugev tuul. Lörts. Eesti keel. Kohalik vene keel. Esimese lapse sünd. Teise lapse sünd. Jälle eesti keel. Arvatavasti langes kolimine Eestisse lihtsalt kokku mu alanud täiskasvanueluga. 

Ja siis, kui oskasin juba nautida seda, et Tallinnas on kõik lähedal, suhtusin pikkadesse öödesse tarmuga, teadsin oma kogemusest, et eesti poisid ei karda tuult ega lörtsi, ei ärritunud enam kohaliku vene keele pärast ja olin üsna edukalt ületanud kaks keeleõppekriisi, hakkas pihta pandeemia. „Kohanemisest piisab,“ teatasin, „teen parem remonti!“ 

Aga ehituspoed pandi kinni, soojalt soovitatud maaler jäi koroonasse, varsti jäin haigeks ka ise. Ootasime tollal oma kolmandat poega. Ta sündis ootamatult just siis, kui panin köögis tapeeti seina. Mu poeg on kohanenud eluga nii imekiiresti, et istub juba lastetoolis ja saab ise söömisega hakkama. Mina olen aga sunnitud kohanema sellega, et ta määrib toiduga seina, mis meenutab mulle tema ilmaletulekut – kui ajad kohanemise uksest välja, lendab see aknast sisse.