Naiste sõprus

Loodetavasti peab kuraator Brigit Arop sõna ning ühest väiksest väljapanekust kasvab välja mininäituste sari.

KAISA EICHE

Näitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis kuni 25. III. Kuraator Brigit Arop, kunstnikud Anna Trell, Cloe Jancis, Diāna Tamane ja Agnė Jokšė.

Kogo galerii selle aasta näituseprogrammi teema on „Kväärime ära“, mis hõlmab endas alateemasid ja autoripositsioone, kus ei piirduta kitsalt seksuaalsuse spektriga, vaid püütakse esitada väljakutse kujunenud sotsiaalsetele normidele.

Programmi juhatab sisse Brigit Aropi kuraatorinäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“. Näitus sündis lugemisgrupis mõtete vahetamisel. Seal käsitletakse sõpruse tähendusvälju, mida on kujundanud isiklikud kogemused, ideaalide ja tegelikkuse vaheline pinge ning sotsiaal-kultuurilised ootused. Sõprust vaadeldakse naiste vaatenurgast ja julgustatakse mõtlema sõprusest kui millestki, millel on poliitilist potentsiaali muuta ühiskond empaatilisemaks.

Ka lugemisgrupis käsitletud intervjuus sõnab Michel Foucault, et homoseksuaalsus häirib osa ühiskonnast pigem institutsionaliseerituse puudumise tõttu, mitte niivõrd seksuaalse tegevusena, sest kuidas muidu saab probleemiks olla asjaolu, et inimesed loovad lähisuhteid, sest teineteisest hoolitakse ja armastatakse¹.

Lesbilisest suhtest lähtub näitusel otseselt vaid Leedu kunstnik Agnė Jokšė, ent kaude puudutab see teema ka Cloe Jancise ja Diāna Tamane teoseid. Naiste sõprussuhetes tolereeritakse seksuaalse tegevuseta füüsilist lähedust märksa enam kui meeste sõpruse puhul. Pole kahtlust, et uute suhete loomisel köidavad, aga tõukavad ka eemale sotsiaalsete normidega koormatud suhted spetsiifilistes kultuurikontekstides ja teiste suhtumine neisse.

Teemapüstituselt on näitus palju­lubav, osalised nooremapoolsed, kujundus tubaselt hubane. Kaastekstis on püstitatud hüpotees, et sõpruse kuvandite väli on kultuuris eripalgeline ning annab aluse tavapäraselt binaarse lugemisviisi kväärimiseks. Samamoodi võiks vaadelda ka kunstnikupositsioone ja arutleda nende võimaliku suhte üle teoseks vormitud objektide suhtes. Kaamera­põhise meediumi kasutamine kätkeb endas paratamatult ja aimatavalt visualiseeritud suhet kadreeritavasse.

Cloe Jancise installatsiooni „Pühendusega mu armastatud sõpradele“ (2023) monokroomsetele kangastele trükitud fotodel on kujutatud värvilisi stiliseeritud anonüümseid kallistajaid. Kuraatorituurilt jäi meelde osutus naiste sõpruse platoonilisele füüsilisele intiimsusele. Õhku jäi küsimus, kas selliseid ilminguid võiks ka romantilisena käsitleda. Jancise installatsioonis on füüsilise läheduse näiteks kallistused ja patsipunumine. Kuid eks neid romantiliseks peetavaid ja sotsiaalselt laialt aktsepteeritud normide näiteid on teisigi: põsemusidest igat sorti väikeste tähelepanuavaldusteni.

Pehmete pastelsete värvilaikudena mõjuvate teostega on panustatud ennekõike üldkujundusse ja külastajakogemusse. Midagi pole parata, kuid kultuuri­kood kirjutab ette, et kunstniku valitud värvitoone ja pehmelt langevaid kangaid tuleb pidada naiselikeks elementideks, kuigi värvidel ja tekstuuridel sugu pole.

Diāna Tamane on koondanud installatsiooni „Minu sametised talved“ (2023) naise ja naisesusega seotud sümbolid, ta on teostanud need mitmesuguses meediumis. Ennekõike fotokunstnikuna tuntud Tamane on sel korral portreteerinud kaksikõdesid. Tal on väljas ka käsitööna valminud keraamilised küünla­alused, kust imbub saali aromaatsete õlide hõrk hõng. Kõik see kokku moodustab koos Karoliina Tomassoniga teostatud altarilaadse seinamaalingu, kus ei puudu viide naise elu tsüklilisusele. Tamane on pühendanud selle lähedastele sõpradele („sõbranna“ pole päris õige sõna, mida kasutada²). Tamane ja Jancise teoste lood lähtuvad rohkem distantseeritud positsioonilt, nende jutustamisviis on induktiivne ja abstraheeritud.

Keelelisele soolisusele ja sõpruse kultuurilisele mõtestamisele osutab leedulanna Agnė Jokšė autofiktiivse kirja- või päevikuvormis performatiivse videoteosega „Kallis sõber“ (2019). Teose ajendiks on sõbra kaotusest põhjustatud trauma. Teose autoripositsioon kätkeb endas homoseksuaalse naise identiteeti ning lähedaste sõprus- ja romantiliste suhete hajusat piiri. See on näitusekülastajale vormiliselt emotsionaalselt kõige laetum teos: piisava pikkuse tõttu (24 min) jõuavad kannatlikumatele mõjuma hakata autori enese nukker miimika ja ka leinaga looritatud verbaliseeritud mõtted.

Huvitaval kombel jättis näitusel kõige ükskõiksemaks Anna Trelli interaktiivsust võimaldav mööbel-installatsioon „Kirjad ei punasta“ (2023), mis küll liigendab galerii hubaselt koduseks, kuid millega suhestumine (hoolimata idee lihtsusest) nõudis teistega võrreldes palju pingutust. Alles nädalaid hiljem, pärast Müürilehes kunstnikega tehtud inter­vjuu lugemist, kujunes selle teose saamislugu tegelikult kõige mõjusamaks. Kipub tõesti nii olema, et sõpradesse ei suhtuta nii kirglikult ja väärtuspiire kompavalt kui lähedastesse partnerlussuhetes ning seetõttu on hoiakutes küll rohkem vabadust ja ka kerget minnalaskmistki, kuid ka sirgeks rääkimata või vaidlemata asju. Autor ongi loonud intiimse sirmitaguse ruumi, kus külastaja saab oma mõtted suhtepundardest või -katkestustest kirja panna, nagu Trell on seda eeskujulikult ka ise teinud. Nii nagu Jokšė, nii on ka Trell toonud nähtavale midagi ausalt toorest ja isiklikku. Nende kunstnike teosed tasakaalustavad ja ka liigendavad näituse üldpilti.

Loodan, et kuraator Brigit Arop peab sõna ja sellest väljapanekust kasvab välja näiteks mininäituste sari. Ühe galerii­projektiga on rahuldavalt täidetud küll püstitatud eesmärk käsitleda eripalgelisi sõprussuhteid, kuid see jätab isutama palju enama järele, sest sõpruse teemaga on lihtne samastuda. Seesugune näituskogemus aktiveerib kahtlemata külastaja mälestused ja eneseanalüüsi.

1 Michel Foucault. Friendship as a way of life. Rmt: Ethics. Subjectivity and Truth. The New Press, New York 1997, lk 137

2 Sanna Kartau, „Sõbranna“ ei tundu õige sõna olevat. Intervjuu Brigit Aropi, Anna Trelli, Cloe Jancise ja Diāna Tamanega. – Müürileht 7. III 2023.