Äärelinna tööstusalast noobliks elurajooniks

Põhja-Tallinn seisab täieliku keskklassistamise lävel. Endistesse vabrikutesse ja sadama-aladele kavandatakse peeni kogukonnakeskusi, ärikvartaleid ja elamualasid.

ANNA-LIIZA IZBAŠ

Põhja-Tallinn on üks jõudsamini arenev Tallinna linnaosa, mis meelitab inimesi mitmekülgse arhitektuuri, mereläheduse ja küllaltki rohelise keskkonnaga. Piirkond on arhitektuurilt mitmekesine hulga tööstushoonete tõttu, mis tõusevad uue funktsiooni saanuna järk-järgult tuhast. Kasutuseta seisvat tööstusarhitektuuri, mis suuresti looduse hooleks jäetuna on getoliku hõnguga, väärtustatakse aina enam. Amortiseerunud tööstushooned teevad läbi metamorfoosi, neist saavad esinduslikud äri- ja elupinnad. Avalik ruum hoonete vahel kujundatakse kutsuvaks ja meeldivaks vaba aja veetmise kohaks.

Linnaosa üldplaneeringus on välja toodud tervikliku arengu strateegiad, arengueeldused ja visioon, tingimused ja nõuded nii uue hoonestuse rajamiseks kui praeguse taastamiseks. Oluliseks peetakse piirkonna miljöö säilitamist, eripära rõhutamist ja mitmekesise avaliku ruumi loomist. Füüsilises ruumis tehtavad muudatused peavad elukeskkonna kvaliteeti parandama ja rikastama. Planeeringuga sätestatakse, et asumi keskuses tuleb soodustada teenuste mitmekesisust, et liigutaks rohkem kodu lähedal ja hoidutaks pendelrändest. Endiste tööstus- ja sadamaalade ümberplaneerimisel nõutakse ehituspärandi ja maastiku eripära kombineerimist nüüdisaegsete arhitektuurilahendustega. Tööstushoone asukohale vastavalt on oluline kas säilitada või võimaldada ligipääs merele ja luua mitmekesine avalik linnaruum. Linnaosa üldplaneeringu kohaselt peab kasutuseta seisvate tööstusalade uusarendus suhestuma sealse elukeskkonna ja miljööga ning piirkonnad tuleb välja arendada tervikliku visiooni alusel. Sätestatakse üsna üheselt, et arvesse tuleb võtta ka lähestikku paiknevaid maa-alasid vältimaks nende väljaarendamist ilma ühendava tervikvisioonita. Väärtustatakse säästvat ja jätkusuutlikku arengut.

Põhja-Tallinnas leiab uue funktsiooni saanud endiste tööstushoonete suurepäraseid näiteid ja on tänuväärt, et tööstusarhitektuuri ajaloolist ja kultuuriloolist väärtust osatakse hinnata. Näiteks võib tuua Kultuurikatla, mis asub endise Tallinna Linna Elektri Keskjaama 1934. aastal valminud katlamajas ja kus on säilinud kaks soojusjaama katelt. Nii ehitusteaduslikult kui ka -tehniliselt märkimisväärseimate ehitusmälestistena on kaitse all Tallinna vesilennukite angaarid (1916–1917, projekteerija ning ehitaja Christiani & Nielsen A/S, Taani), kus tegutseb pärast põhjalikke taastamisöid (rekonstrueerimise arhitektuuriosa Koko Arhitektid, 2012) rahvusvahelist tähelepanu pälvinud meremuuseumi filiaal ehk lennusadam. Selle kõrval areneb jõudsalt Noblessneri laevatehase alal nüüdisaegne madalmaalik sadamalinnak. Arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi 1930. aastatel valminud Rauaniidi vabrikus tegutseb pärast ümberehitus- ja renoveerimistöid (Kuu Arhitektid, 2018) meie kunstiakadeemia. Kiiduväärt endiste tööstusalade taastamise näiteid on Põhja-Tallinnas teisigi.

Lennukad visioonid, kuid sama lahendus

Märtsi lõpus käisin Balti Manufaktuuris ekskursioonil. Tegin selle kohta järgmised ülestähendused: „Päike sillerdab läbi mõranenud ja tuhmunud klaasi, akendest vihiseb tuul. Põrandal, keset klaasikilde, krohvitükke ja tolmurulle, vedelevad niidirullid. Läbi laepaneeli tilkuv lumesulamisvesi on uputanud tühjuses seisva tooli jalad. Maas lebav lahendatud ristsõna ja tikitud äärega punase-rohekirju linik annab aimu, et kunagi käis siin vilgas tööelu. Ohutuse huvides pööran vahepeal ka tähelepanu aukudele põrandas. Kõnnin ja mõtisklen, et praegu tühjad tehaseruumid saavad juba paari aasta pärast uue ilme ja selles ruumis võib lõpuks olla kellegi kõrgete lagedega õdus elutuba, köök või kontor.“

Endistele tööstushoonetele uue funktsiooni leidmine on iseäranis keeruline ja kulukas ettevõtmine. Tühjad kolossaalsed tehasehooned on kui eikellegimaa. Need soodustavad kuritegevust, kuid on ohtlikud ka uudishimulikele seiklejatele, kes seal amortiseerunud ja kohati varisemisohtlikes oludes ringi uitavad. Muutuste algstaadium on paljudel juhtudel ühesugune, kuna monoliitsed tehased on ruumiplaneeringult avarad, kõrgete lagede ja suure põrandapinnaga. Osaliselt avarii­seisukorras hoonete elu- ja äriruumideks ümberkohandamine vajab hulga ümberehitustöid, esialgse planeeringu ümberkujundamist ja vaheseinte ehitamist. Seejuures on kahtlemata oluline meeles pidada ehitusobjekti väärikat ajalugu.

Praeguste Põhja-Tallinna tööstusalade, endise Volta tehase ja Balti Manufaktuuri piirkonna elustamise projektide visioon on võrdlemisi sarnane. Volta tööstuskvartali ajalugu ulatub 1899. aastasse, mil kinnitati tehase rajamise põhikiri, aasta hiljem valmis tööstuskompleksi peahoone.¹ Tollal moodsaima tehnikaga varustatud tehas tootis algusaegadel peamiselt Vene turule suunatud elektrimootoreid ja generaatoreid. Volta kvartal areneb praegu jõudsalt 2017. aastal toimunud arhitektuurivõistluse alusel. Ala ilmet kujundavad arhitektuuribürood Luhse & Tuhal, ARS Projekt, Azia ja Meelis Pressi Arhitektuuribüroo, hooviruumi kavandab maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum. Piirkonda reklaamitakse kui Põhja-Tallinna tõmbekeskust ning Tallinna stiilseimat mereäärset elu- ja ärikvartalit, mis valmib aastaks 2024. Kui kavandatu teostub ja kõik valmis ehitatakse, asub arendajate hinnangul piirkonda elama ligi 2000 inimest. Reklaammaterjalides lubatakse, et kvartalis on oskuslikult kombineeritud elu-, äri- ja meelelahutamise võimalused. ²

Kopli poolsaare keskosas, mõne kilomeetri kaugusel Volta endisest tööstuspiirkonnast, asub Balti Puuvillavabriku tööstuskompleks (Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik), mille rekonstrueerimistöödega alustatakse järgmisel aastal arhitektuurivõistluse tulemusel Kadarik Tüür Arhitektide ja Molumba arhitektuuribüroo kavandite järgi. 1900. aastal valmis Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi tehase punasest tellisest peahoone. Paralleelselt Narva Kreenholmiga saatis Balti Puuvillavabrikut tekstiilitööstuses edu. Tööstushoone ümbruskonnast kujunes terviklik elukeskkond, kuhu rajati direktori ja meistrite elamud, tööliste barakid, koolihoone, lasteaed, kirik ja saun. Visiooni kohaselt kujuneb aastaks 2025 endise puuvillavabriku alast linna arengu seisukohalt strateegiliselt heas asukohas unikaalne elamupiirkond: lähedale jääb meri, samuti populaarsed kultuuri- ja meelelahutuskohad ning planeeritav Putukaväil.³

Ühetaolised utoopiad

Ambitsioonikad visioonid piirkonna endiste tööstusalade ümberehitamiseks küündivad siiski kohati utoopiasse ja kalduvad ühetaolisusse. Näiteks võib tuua hiljuti meedias avaldatud Bekkeri sadamala lennukalt kosmosesse küündiva kujutelma (Kadarik Tüür Arhitektid), mis eristub ümbritsevast elukeskkonnast pigem kontrastselt, kui sellega suhestub. Visioon on siiski alles algfaasis ning lõpliku tulemuse ja tegeliku ruumi väljaehitamiseni on veel pikk tee minna. Nii Volta kui ka Balti Manufaktuuri arenduse puhul tundub, et rajatav või peagi valmiv uusarendus kopeerib praegusi. Kavandatakse justkui samalaadse sisuga uusi, teineteisega konkureerivaid (kogukonna)keskusi, elanikule pakutakse mitmekesisuse asemel ühetaolist ruumi. Mõlemal juhul joostakse võidu piirkonna populaarseima keskuse ning elamisväärseima ja parima elukeskkonna tiitli peale, reklaamitakse end Põhja-Tallinna südamena, rõhutades seejuures arendusala omanäolist ajalugu.

Keskklassistamine

Paratamatult jäävad Põhja-Tallinna uued ihaldusväärsed elupaigad nii mõnelegi huvilisele hinnaklassi poolest kättesaamatuks. Kesklinnast küllaltki kaugel, kuid hea transpordiühendusega linnaosa areneb kesklinnaga võrdväärses tempos. Sedapuhku on tegemist keskklassistamisega: paikkonna senised, mitte nii jõukal järjel elanikud on pikapeale sunnitud lahkuma, sest uusarendusega kasvab sotsiaalselt ja majanduslikult paremal järjel elanike hulk. See toob kaasa elukalliduse tõusu, suurenevad ka kinnisvara ülalpidamiskulud. Nii kipub see olema igal pool: ehitatud keskkonna uuendamise ja taaskasutamisega sõelutakse välja ühiskonna nõrgemad ning asendatakse uhkemate ja moodsamatega. Endistes tööstuspiirkondades luuakse uute väärtustega elukeskkond ning tõstetakse seejuures piirkonna majanduslikku väärtust.

Sama protsess on Põhja-Tallinnas kümmekonna aasta eest aset leidnud näiteks Kalamajas, kus korterite keskmine hinnaklass on tõusnud ajapikku kesklinnaga samaväärseks ja on praegu paiguti isegi kõrgem. Nüüd on järk-järgult seesama toimumas Kopli poolsaare mereäärsetel aladel, keskosas ja tipus. Volta kvartal piirneb muutuse läbinud Kalamaja ja Noblessneri linnakuga ning on selles mõttes linnaosa arengus loogiline jätk. Balti Manufaktuuri tööstusala ümbritsev elukeskkond on küll arenguteel, kuid pigem tagasihoidlikumas tempos. Sitsi tänava äärne hoonestus – endised tööliste barakid – uueneb omasoodu rahulikus tempos, vastavalt hoone omaniku ja ühistu võimekusele. Nende kõrval nüüdisaegseks kogukonna-, elu- ja ärikeskuseks kujunev tööstuskompleks tõstab ka nende hoonete eluruumide väärtust.

Põhja-Tallinna industriaalaladest on saanud üks Tallinna kiiremini arenevaid ja ihaldatumaid elamupiirkondi. Rikkaliku tööstusarhitektuuriga Kopli poolsaar tõuseb esile pärandi taasavastamisega. Kopli poolsaare endiste tööstusalade üsnagi sarnaseid uusarendusi esitletakse kui omanäolisi elustiilikeskusi, kuhu on peale sealsete elanike oodatud aega veetma ka mujal elav linlane. Oli ju vaid aja küsimus, mil ilmastiku ja inimkäe meelevalda jäetud linnaosa tööstusalad saavad uue hingamise.

1 Volta tehase tegevusajaloo leiab ettevõtte Volta OÜ kodulehelt. https://www.volta.ee/volta/ajalugu.html

2 Volta arenduse koduleht. http://endover.ee/volta­kvartal/ajalugu/

3 Balti Manufaktuuri areduse koduleht. https://hepsor.ee/manufaktuur/