Teatrilooline bestseller

Ludmilla Rass

Inna Taarnal on oskus öelda kolme sõnaga enamat kui mõnel terve ettekandega.

Inna Taarna, Vaatan ajas tagasi. Kirjastus Kunst, Tallinn 2003. 145 lk.

Inna Taarna panus eesti teatriajaloo kajastamisse on hinnatav: ei tea ühtegi teist näitlejat, kes viimase paarikümne aasta jooksul oleks avaldanud kümme publikatsiooni, nende hulgas Kaarel Karmi (1990), Ilmar Tammuri (1997) ja kaks raamatut Riikliku Lavakunstikooli (2002) ning Tallinna Teatrikooli (2003) kohta. Tähelepanuväärt töövõime!

Nüüd siis on kaante vahele saanud ka memuaariraamat ?Vaatan ajas tagasi?. Intervjuus Päevalehele ütleb Inna Taarna: Minu elust võiks kirjutada bestselleri!?. Minu arvates on ta selle enese teadmata oma raamatus juba kirja pannudki: ?Vaatan ajas tagasi? on köitev ja struktuurilt mitmekesine, sisaldades peale elulooliste episoodide ka hinnanguid tänapäeva ja möödaniku teatrielu kohta, analüüse ja ettepanekuid. Värvikad on kunagiste tippnäitlejate ja lavastajate iseloomustused, aga ka ta õpilaste ja Lea Arme (koostaja) hinnangud Taarna kui näitleja ja õppejõu kohta.

Taarna sõnaseadmine on aus ja otsekohene, kohati on selle lakoonilisus üldistav, samas emotsionaalselt haarav. Tabavalt mainib õpilane Toomas Lõhmuste: ?Tal on oskus öelda kolme sõnaga enamat kui mõnel terve ettekandega.? Leidlikud on vormivõtted nagu ?Hilinenud kirjad? metsakalmistul puhkajaile ning postuumne südamepuistamine Voldemar Pansole.

Taarna viib lugeja avameelses tagasivaates läbi oma ?rebestatud lapsepõlve?, mis tema isa, sõjaväekapteni seotuse tõttu vapside liikumisega kujunes üsnagi rahutuks. Isa suunati Tallinnast Narva, kus väike Inna veetis oma esimesed kooliaastad, viibis Narva teatris. Sellesse ajajärku kuuluvad ka esimesed tema esinemised laval. 1938. aastal isa arreteeriti, pärast seda asus ta koos tantsijast ja tantsupedagoogist ema Nade?da Taarnaga elama Tallinna.

Evakueerumine Venemaale oli isa saatuse tõttu paratamatu. Pealegi oli peres mustlaseverd ? Eestisse jäämine tähendanuks Kloogat. Põnevad on kirjeldused pagemisteekonnast sõjaaegsel Venemaal, kus tuli kannatada külma ja nälga. Õnneks sai noor Taarna tööd Eesti Riiklike Kunstiansamblite tantsukollektiivis, hakates seal 16aastaselt tantsima. See periood saigi talle saatuslikuks: ?Minule tingisid elukutsevaliku lihtsalt antavad olud ? poleks olnud sõda, poleks ma end kunagi sidunud teatriga,? ütleb Taarna, kes 1949. aastal lõpetas teatriinstituudi ja asus järgmisel aastal tööle Draamateatrisse. Paradoks seisneb selles, nagu mainib ka Lea Arme, et sattunud lavale  silmapaistvatest näitlejatest rikkal ajal, jäi Inna Taarnal tähena säramata. Tõelise hiigelrolli tegi ta hoopis tulevaste näitlejate hinnatud õpetajana: aastatel 1978 ? 1988 oli ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi re?iikateerid õppejõud.

Peatükist ?Draamateater minu esimesel hooajal? (Taarna ise nimetab seda uurimuseks) selgub, et teatrisse sattus noor näitlejanna väga segasel ajal. Rohkem kui uurimus, on see pigem tolleaegsete ametlike dokumentide serveerimine, mis iseenesest on ju huvitav ja iseloomustab tollal teatris valitsenud õhkkonda ja vastuolusid. Ent autori üldistus võinuks olla siiski sügavam, kuigi dokumentide vahele on põimitud ka Taarna enda hinnanguid-kommentaare.  Meenutagem, et tol ajal liideti Estonia teatritrupp Draamateatriga, mistap teatris kees tõeline ideoloogiline virvarr. Vaatajate vähesust püüti põhjendada näitlejate kunstimeisterlikkuse puudumisega, tegelikult oli asi ikkagi nõukogude repertuaari ebapopulaarsuses. Tõeline ideoloogiline keeristorm läks lahti EKP VIII  pleenumiga, mille järel algas lahmiv ideoloogiline puhastustöö Draamateatris: kuigi peanäitejuht Ants Lauter püüdis igati kohusetruult täita kõiki parteikorraldusi, vallandati ta ometigi. Süü: ?Tema ebaõige suhtumine teatri kunstilise juhi ülesannetesse, hoolimatus töö vastu  ja väär kaadripoliitika, mis on pidurdanud teatri arengut.? Teater kaotas aastaid teatrit juhtinud Lauteri, tema asemele määrati Alfred Rebane, kes polnud ei peanäitejuht, kunstiline juht ega lavastajagi. Vangistati Leo Kalmet, Ruut Tarmo, Mari Möldre? nii kõrvaldati ?nõukogudevaenulikud kodanlikud natsionalistid teatrielu juhtivatelt positsioonidelt?.

Taarna mängis sel segasel aastal oma neli esimest rolli, mida võinuks ju lähemalt tutvustada. Paraku on neist riivamisi juttu vaid ?Hilinenud kirjades?, postuumsetes vestlustes siitilmast lahkunud kolleegidega. Neis kirjades pöördub Taarna metsakalmistul puhkavate näitlejate ja lavastajate poole ? kokku on neid teatrilaval omal ajal säranud tähti kakskümmend neli (iseenesest originaalne leid, vormivõte). Need kirjad on väikesed impressionistlikud etüüdid, Taarna subjektiivsed, kohati ülidetailsed meenutused avavad ühe või teise näitleja ja lavastaja olemuse tihti seni tundmata tahu ? vahel ka karikatuurselt. Asjalikumalt on valgustatud lavastajate tööstiili ja mõju Taarna näitlejaisiksuse kujunemisele. Eriti väärtustab ta Lauterit kui tolle aja parimat lavastajat, aga ka Priit Põldroosi, Andres Särevi juures hindab ta lavastaja kärpimisoskust ja näitlejatundlikkust. Kõrgelt hindab Taarna ka Ilmar Tammurit,  hoolimata viimase hilisemast konjunktuursusest. Värvikad on Salme Reegi, Katrin Välbe, Ruut Tarmo, Lisl Lindau, Aino Talvi jt portreevisandid. Paraku jäävad Kaarel Karmi, Jüri Järveti, Agu Lüüdiku ja Jüri Krjukovi portreed põgusalt napisõnaliseks, arusaadavalt on ta Karmi ja Järveti puhul (Taarna elukaaslased) püüdnud säilitada põhimõttelist privaatsust.

Julgelt ja halastamatult käsitleb Taarna teatri juhtimisprobleeme peatükis ?Vahepala direktorite töömailt?, paljastades paljude omaaegsete Draamateatri juhtide ebakompetentsust (Murre, Nõu, Sarap, Aranovit? jt). Enamus tollastest EKP keskkomitee poolt paika pandud juhtidest ei teadnud teatrikunstist mõhkugi, pigem segasid teatri tööd. Eriti südamlikult meenutab aga Taarna võimekaid ja tegusaid abijuhte, kes korvasid direktorite ebakompetentsuse. Kostüümiala juhataja Helmi Toomsalu, jumestusala juhataja Hille Taevere, riietaja Helga Mattheas ja bibliofiilist ja kunstikogujast pearaamatupidaja Leonhard Ormus määrasid koos näitlejate ning lavastajatega Draamateatri näo.

Peatükist ?Voldemar Pansole? võib lugeda Taarna kriitilisi hinnanguid-arvamusi tänase teatri kohta, mida võiksid arvestada praegusedki teatrijuhid. Viimaste hooaegade teatris tunnustab ta Mati Undi töid, Mikk Mikiveri Tammsaare-lavastusi. Postuumses kõneluses Volliga juhib ta Panso tähelepanu Rakvere teatrile ? ?lagunev ja logisev vanker on nüüd täiesti kasutamiskõlblik?. Ja tutvustab Pansole ?uusi?  lavastajaid, Jaanus Rohumaad, Elmo Nüganeni, viimase puhul teeb Taarna ärevaks pahatahtlike kriitikute ootus, et Elmo ?komistaks?. Taarna pole ka nõus sellega, et viimasel ajal kiputakse rääkima eesti re?issuuri madalseisust ? tegelikult pole meie teatrites kunagi varem nii palju eriilmelisi lavastajaid olnudki. Taarna rõõmustab, et meie ?lavalaudadele on ilmunud plahvatuslikult uusi huvitavaid näitlejaisiksusi?, kes vääriksid rohkem sisukat dramaturgiat. Veel kaebab Taarna Vollile, et teatrikriitikud ei huvitu näitlejate töö analüüsist, enamgi veel: sageli on kriitika vildakas ja ei saada lihtsalt asjast aru.