Kõikuva tasemega lasteteatrifestival
15. – 19. X toimus Endla teatris rahvusvaheline laste- ja noorteteatrite NB-festival.
Soomlanna Satu Paavola näitas ennast ja jutustas pahedest. 2x Rait Avestik
Eestis olematu vorm – moderntantsuetendus lastele. Ciaconna Clox Saksamaalt.
Iga kolme aasta tagant on Eestis ASSITEJ (rahvusvaheline laste- ja noorteteatrite organisatsioon) festival, seekord sai vaadata 9 riigi lasteteatrite 17 etendust. Lisaks toimusid mitmed seminarid ja etenduste arutelud. Samuti oli noortel (teatri)külastajatel võimalus käia töötubades, mis hõlmasid mitmeid teatrivaldkondi: valgus, tants, laul ja butafooria. Oma teadmisi jagasid seal Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Töötube oli ka professionaalidele.
Etendusi jagus nii suuremale kui ka väiksemale vaatajale, kuid festivali sujuv korraldus ei korvanud lavastuste vägagi kõikuvat taset. Probleem kvaliteediga ilmnes eelkõige just endistel N-liidu riikidel nagu Lätil, Leedul ning, mis seal salata, ka Eestil. Sellele vaatamata kujunesid siinkirjutajate jaoks festivali tähtedeks VAT-teatri lavastused “Kalevipoeg” ja “Pál-tänava poisid” ning külalistest paistis eriliselt silma Venemaalt pärit teater Samart etendusega “Õnnelik Hans”.
Krõpsupakid ja lärm
Üha enam on teatris tavaks süüa, eriti lasteetenduste eel, ajal ja vahel. Pole võimalik kohata lapsi, kel poleks kaasas krõbisev šokolaad või krõpsupakk. Raske on mõista, miks müüakse etenduste eel ja vaheajal krõbisevates pakendites maiusutusi, kui on ilmselge, et kohe varsti saavad need etendust segavaks faktoriks. Paljud koolid tulevad etendustele klasside kaupa ning kohe saali jõudes hakkab pihta lobisemine, telefonikõned ning krõbistamine. VAT-teatri etenduse ajal istus Endla Küüni viimases reas pool tosinat noort, kes tegid “Pál-tänava poiste” vaatamise ülejäänud publikule väga raskeks. Siit soovitus pedagoogidele: kui lähete klassiga teatrisse, võtke kohad lava lähedusse, äkki unustavad marakratid korraks jutustamise ja mugimise ning vaatavad selle asemel etendust.
Nokk lahti – saba kinni
Kolme päeva jooksul nähtud 15 etendusel, hakkas silma nende väga kõikuv tase. Pärast suhteliselt pikka arutelu ja vaagimist jõudsime järeldu-sele, et tegu on ikkagi heade (laste)lavastaja-te puudusega. Näitlejapotentsiaaliga õnneks probleeme polnud, karjuvalt halvasti mängivaid näitlejaid me ei täheldanud.
Kui põhiline osa lasteteatritest tammub endiselt muinasjuttude juures, siis hakkasidki silma mingit pidi erilised etendused, milles oli liikumist ja jõudu, nutikaid lahendusi ning nalja nii suuremale kui väiksemale. VATi “Kalevipoeg” väga kehalise etendusena meeldis ka väliskülalistele, Taanist pärit teater Batida pani rõhku muusikale, mida mängisid näitlejad vaheldumisi ise, käsitsedes meisterlikult erinevaid instrumente.
Venekeelsed Eesti lasteteatrid, teater Tuuleveski Jõhvist ja Ilmarine Narvast, pakkusid vaatamiseks idamaade muinasjutte, üritades neid sobitada oma kunstilise maitsega. Tulemuseks oli aga üsnagi ebausutav kultuuride segu, mis pani tõsiselt mõtlema selle üle, mida lastele üleüldse näidatakse. Lätist pärit Skatuve teatri antud etendus “Kutsust ja Kiisust” tundus läti keelt mitte rääkivale inimesele siiski dramaturgiliselt nõrga ja ebaprofessionaalsena, rääkimata sellest, et tihedalt lauludest läbi põimitud etenduses võiks laulda ikka näitleja ise, mitte maigutada karaoke stiilis suud.
Eesti ja Skandinaavia maade lasteetendused olid enamjaolt üsnagi maitsekad ja puhtad omas žanris. Rootsist pärit Turteatern esitas loo isekast Päikeseahvist, kes hoidis oma sõpra kuldpuuris. Värviline ahvipildiga plakat tõi Endla blackbox’i lapsi täis, mida ei saa kahjuks öelda kõikide etenduste kohta, mida polnud afiššidega reklaamitud. Festivali põhjal võiks öelda, et eesti lasteteatri repertuaar ja stilistika liigub Põhjamaade trendi poole, samas kui Läti, Leedu ja Venemaa, küll väga erineva tasemega, on siiski mingil määral üksteisega sarnased.
On tore, et lasteteatrite repertuaar on mitmekesistunud ja tavapärase naiivse teatri kõrval pakutakse vaatamiseks ka tantsuteatrit ning mitme tehnika kollaaži. Kui teatrisaal festivali avamisel täitus lastega, kes olid tulnud vaatama Endla lavastust “Robot Robi”, mis sobib meie kübertehnoloogiaajastu noortele hästi, siis enamjaolt käsitlesid teatrid ikkagi selliseid teemasid nagu sõprus, armastus ja ausus, mida väga erineval viisil lasteni üritati tuua. Muinasjuttude lavastused jäid enamasti kahvatuks. Esile võiks neist tõsta Saksamaalt teatri Ciaconna Cloxi etenduse “Katkitantsitud kingad”, kus oli püütud kokku sulatada mitmeid stiile, liikuda interdistsiplinaarse teatri suunas. Ciaconna Cloxi lavastuses olid ühendatud sõnateater, maskiteater ja tantsuteater. Kas selline lähenemine annab ka tulemuse, on omaette küsimus, sest kui kasutada laval mitmeid distsipliine, püüdmata neid sujuvalt ühendada, jääb mulje, et etendati mitut lavastust. Ja see – julgeme arvata – on väga häiriv ja ajab segadusse. Eriti veel lapsi.
Repertuaariprobleemid
Repertuaariprobleemi tunnistasid mitmed lavastajad ning festivalile eelnenud dramaturgiaseminaril nenditi tõsiasja, et lastedramaturgiat kui sellist ei ole olemas. Seepärast tulebki materjali valimisel näha vaeva ja olla eriliselt hoolikas. Festivali säravaimate etenduste hulka kuulunud VAT-teatri “Kalevipoeg” polnud mõeldud lasteetendusena, vaid arenes välja mitmetest etüüdidest. See aga, et poldud mõeldud kindlale sihtgrupile, vaid oli tehtud n-ö ihu ja hingega, andis nauditava tulemuse.
Vahel tundus (ja tundub muulgi ajal), et lasteteatrinäitlejad “põevad” motivatsioonipuudust. See hakkab eriti silma laval, kus näitlejad paistavad väsinud ja tüdinenud. Ning see paneb arvama, et lavastaja pole suutnud näitlejatele selgeks teha, miks on antud lavastuse kontseptsioon.
Lasteteatrites peetakse kostüümi väga oluliseks. Probleemid tekivad siis, kui näitleja/lavastaja arvab, et karakteri tekitamiseks piisab üksnes välisest ümbrisest. Läti teatri näitel tuleb tõdeda, et nende etendus “Kutsust ja Kiisust” oli kehv, kuna karakteriloomele poldud mõeldud, vaid see oli jäetud kostüümi teha. On välja kujunenud mõtted, mis on kõigile üheselt arusaadavad ja lavategevuslikult sarnased. Näiteks peab kass alati mängima lõngakeraga, lammas peab kindlasti määgima jne. Ja kuna need teatrid nimetavad endid professionaalseks, siis polegi siin ei enam muud küsida kui seda, mida küsis arutelul Läti teatri käest teatrikriitik Rait Avestik: mis on sellise teatritegemise eesmärk ja milles väljendub nende professionaalsus?
Lapsed lasteetendustele!
Festivalil kumas läbi siiras soov õpetada, lõbustada ja rõõmustada lapsi. NB-festival on üritus, kus saab näidata, vaadata, nõu ning tagasisidet. Kuid kõige muu hulgas on see festival lastele, keda kahjuks paljudel etendustel näha polnud. Seega: edaspidi võiksid lapsevanemad rohkem tähelepanu pöörata sellele, milliseid huvitavaid asju toimub nende kodu lähedal ja kaugemalgi.
Autorid on Tartu ülikooli teatriteaduse üliõpilased.