Valguskunstnik Gleb Fil?tinski aitas teha ?Meeletut?

Ülev Aaloe

  Valguskunstnik Gleb Fil?tinski Peterburist on nõutud mees. Koduteatrit tal ei ole, staatus on vabakutseline ehk töötu, aga kutseid saabub talle üle kogu Venemaa (Moskvast ja Nobvosibirskist, Samaarast ja Omskist) ning ka raja tagant (ta on töötanud Lätis ja Saksamaal, Eestis ja Itaalias, Jaapanis ja USAs). Ta ise väidab, et ei tee koostööd kunagi teatriga, vaid ikka lavastaja ja kunstnikuga. Tihedam koostöö on teda sidunud re?issööridest Adolf ?apiro, Kama Ginkase, T?ernjakovi, oma isa Semjon Fil?tinski ja ooperilavastaja Juri Aleksandroviga, kunstnikest meenuvad talle esmalt sellised nimed nagu Mark Kitajev, Zinovi Morgulin, Aleksandr Orlov ja Andris Freibergs. Tallinna Linnateatris oli ta juba kolmandat korda, äsja seoses Jaan Tätte ?Meeletu? lavaletulekuga. Varasemad tööd siin olid ?Isad ja pojad? koos ?apiro ja Freibergsiga ning ?Oodates Godot?d? koos Jaanus Rohumaa ja Aime Undiga. Viimane on ka ?Meeletu? kunstnik, ning seekord kutsutigi Gleb Aime initsiatiivil. Lavakujundus on taotluslikult napp ja seetõttu valguskunstniku roll tavalisest olulisem.

Ajasime juttu mõni päev enne esietendust ja Gleb kurtis, et kahjuks ta esietendusele ilmselt jääda ei saa, ainuüksi maikuus on välja tulemas veel mitu lavastust/projekti tema osalusel. Et mehe mastaapidest selgemat pilti saada, võiks mõned siinkohal ka ära mainida: Ibseni ?Nukukodu? Aleksandri teatris, 18. mail esietendub Koreas suur lava-show, kus on suur osakaal idamaistel võitluskunstidel, ning mai lõpul Maria teatris Wagneri ooper ?Tristan ja Isolde?.

Gleb Fil?tinski: Praegu on tööd tõesti palju, aga kui Linnateater minu poole pöördus, siis ära ka ei tahtnud öelda. Kurtsin ajanappuse üle, aga kui on võimalik aidata, siis miks mitte. Pealegi on teie lavastusala juhataja Sirli Bergström minu kursuseõde Peterburi teatriinstituudi päevilt. Mulle lihtsalt meeldib siin olla ja Linnateatri inimestega suhelda. Siin tehakse kõik selle nimel, et sünniks looming. Ma olen töötanud väga paljudes teatrites ja tajun, mis kusagil toimub. Loomulikult on ka teil probleeme, aga need on kõik lahendatavad. Ma ei kiida viisakusest, väljendan vaid oma tundmusi. Näitlejatega siin on tekkinud usalduslik vahekord ? ja näitleja on ju laval see kõige tähtsam. Ja sellepärast tahaks, et need suhted jätkuks ja areneks. Mulle meeldib, kui näitlejad arutavad proovipausi ajal valguse üle. Mitte selles võtmes, et mind on laval halvasti näha, vaja oleks rohkem välja valgustada. Vaid just selles mõttes, miks siin peaks olema just selline valgus ja mis hetkest. Proovid on huvitavad ja lohutan end mõttega, et ajast jääb alati üks päev puudu, olgu tegemist ?apiro-suguse vanameistriga või noore algaja lavastajaga. Eva on igal juhul tubli. Palju annab juurde ka see, et autor Jaan Tätte istub ise proovides ja on aidanud mõne näiliselt keeruka probleemi, kus meie lavastajaga puntrasse jäime, paari lausega paika panna.

Mis mulje on jäänud Tätte uusimast näidendist?

Minu arvates on tegu väga sümpaatse ja olulise näidendiga. Minu jaoks tellis teater kiirelt venekeelse tõlke, enne oma ?jah?-sõna andmist olin sellega tutvunud. Tätte ei ole Venemaal kuigi tuntud autor, aga ?Meeletut? julgen ma küll soojalt soovitada. See on üldinimlik tänapäevane lugu, ilma rahvuslike barjäärideta. Headest kaasaegsetest näidenditest on ikka puudus. Mina olen praktiline teatriinimene, olen aastas valguskunstnikuna kaastegev ca 15 lavastuse juures, neist 10 on draamalavastused.

Kuidas teie kui praktik olete rahul Linnateatri valgustustehniliste võimalustega?

Arvestades teie lavade arhitektuurilist eripära on tehnilised võimalused väga head. Ühe konkreetse lavastuse pinnal võib muidugi probleeme tekkida, igasuguseid masinaid on ju välja mõeldud, kuid kõike pole ka võimalik osta. Aga baasvarustus on korralik.

Kas valguskunstnik peab oma töös arvestama rohkem re?issööri või kunstnikuga?

Kui tekib selline küsimuseasetus, siis on ilmselt lavastusega midagi korrast ära. Valguskunstniku töö sõltub kahest komponendist, valgusdisain ja valgusre?ii. Disain on rohkem kunstniku ala, valgusre?ii lavastaja valdkond. Aga kõik peab töötama näidendi heaks, näitlejate esiletõstmiseks. Kui kõik on keskendatud näitlejaile, saab asjast ka asja.

Eestis tuntakse valguskunstnikest puudust, kuidas on lood Venemaal?

Venemaal on 5000 teatrit ja vajadus koolitatud teatri tehniliste töötajate järele suur. Et see probleem laheneks, tuleks tõsta meie ala prestii?i ja korralikult tasustada. Siis tekib ka konkurents ja inimest ei võeta enam tööle selle järgi, et ?peaasi, kui on hea inimene?, nagu meil tihti kombeks. Venemaa teatriprobleemid on seotud ennekõike finantside ja bürokraatiaga. Loominguline potentsiaal on aga olemas. Igal ajal on olnud palju halbu lavastusi ja vähe häid. Enda kohta võin öelda, et mul on ilmselt vedanud.