Ühiselt ühiskonna suhtumist muutes

Kolmkümmend aastat tagasi, 15. oktoobril 1987, märgiti Eestis esmakordselt valge kepi päeva. Pimedate ja vaegnägemisega inimeste probleemide ning nende lahendusvõimaluste ühiskonnale teadvustamiseks mõeldud päeva tähistamine sai alguse 1964. aastal USA-s. Valge kepi päeval tänavad nägemispuudega inimeste organisatsioonid ka nägijatest abilisi. Alates 2012. aastast on Eesti Pimedate Liit sel päeval tunnustanud aasta jooksul nägemispuudega inimeste elukvaliteedi tõstmisele ning ühiskonnas tuntuse suurendamisele olulise panuse andnuid.

Tavamõtlemise piire ületanuid mitmest valdkonnast

Pimedate liidu tunnustuse „Aasta tegu“ laureaatide hulgas on suur osakaal kultuuriinimestel ja mäluasutustel. Hinnatud on raamatukogudes, teatrites ja muuseumides tehtut. Tunnustusi on saanud näitused ja filmid. Tähelepanu on osutatud saavutustele ligipääsetavusele.

Nägemispuudega kirjandushuvilised kasutavad raamatukogusid nagu tavainimesedki. Eesti Pimedate Raamatukogu ja Iceit Teenused OÜ said viis aastat tagasi tunnustuse Veebiraamatukogu loomise eest. Pimedate raamatukogu teenindab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesi. Nüüdseks loevad-kuulavad selle raamatukogu lugejad Veebiraamatukogu vahendusel tunduvalt enam raamatuid kui neile kodudesse saadetavatelt CD-delt.

Tallinna Tehnikaülikooli tunnustati raamatukogus nägemispuudega lugejatele arvuti- ja trükiteksti kättesaadavaks muutvate abivahendite kasutuselevõtmise eest. Sellega loodi valmisolek pimedatest ja vaegnägijatest tudengeid vastu võtta. Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu märgiti ära selle eest, et nad võimaldasid Lõuna-Eesti Pimedate Ühingus nägemispuudega lugejatel raamatukoguteenust kasutada.

Kui telerist subtiitreid lugeda ei saa või see on raske, saab juhtpuldil mõne nupuvajutusega sisse lülitada Eesti Televisiooni programmides heliliste subtiitrite süsteemi. Selle töötasid pimedate liidu koostööpartneritena välja Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Keele Instituut. Instituuti on tunnustatud kahel korral – ka koos Tartu Emajõe Kooliga „Eesti punktkirja käsiraamatu“ koostamise ja väljaandmise eest. Raamatus on eesti, inglise, prantsuse, saksa ja vene keele ning matemaatika, füüsika ja keemia punktkirjamärgid koos kasutusreeglite ja näidetega.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia korraldas koolituse, mille lõpetas üheksa kirjeldustõlki ja neli konsultanti. Mart Kivastik kirjutas ja lavastas koristaja ning pimeda tudengi vestlust kujutava lühinäidendi „No näed ise!“. Lavastaja ja teatripedagoog Jaanika Juhanson on pälvinud tunnustuse kaks korda. Esmalt nägemispuudega harrastusnäitlejate Terateatri loomise eest. Kaks aastat hiljem kirjutas Martin Algus nelja pimeda noore inimese tunnetest näidendi „Kes kardab pimedat?“. Kirjanikule omistati selle eest tunnustus ja Jaanika Juhansonile näidendi Terateatris lavastamise eest teistkordne tunnustus. Esimene näidend esitati kirjeldustõlkega, teises oli kirjeldustõlke elemente. Saaremaa harrastusnäitleja Ellen Teemus kohandas Aleksandr Stroganovi mononäidendi „Triikija“ originaalteksti spetsiaalselt nägemispuudega inimestele ning esitas selle meisterlikult kirjeldusetendusena.

Kirjeldustõlget ei kasutata üksnes teatrietendustes. Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tunnustati joonisfilmile „Lotte ja kuukivi saladus“ kirjeldustõlke valmistamise algatamise ning rahastamise eest. FC Nõmme Kalju fännirühmitus Roosad Pantrid korraldas aga kirjeldusõhtu jalgpallimängu paremaks jälgimiseks.

Nägemispuudega inimesed ei ole just rikas rahvas. Seepärast tänati teatrit Vanemuine selle eest, et teater võimaldas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmetel etendusi soodushinnaga külastada. Tänati ka annetajaid. Toompea-Kaarli koguduse nõukogu liige Tiit Zeiger korraldas pimedate laste esinemisi võimaldava digitaalklaveri ostmiseks heategevuskontserdi „Su samme kaja“. Balti Kaitsekolledžiga seotud ühendus BaltGirls kinkis nägemispuudega lapsi õpetavale Tartu Emajõe Koolile ülivajalikud rütmipillid. Tallinna Hansa Rotary Klubi ja moekunstnik Diana Denissova korraldasid nägemispuudega inimeste matkapäeva toetuseks heategevusliku moeetenduse.

Muuseumides on hakatud panustama sellesse, et saavutada nägemispuudega inimeste ligipääsetavus. Eeskuju annab Eesti Tervishoiu Muuseumi uus ekspositsioon, mis on kohandatud nägemispuudega külastajatele. On valmistatud taktiilne ja visuaalne muuseumiruumide plaan, eksponaadid on varustatud punktkirjaga ning nägemispuudega inimestele pakutakse kirjeldustõlkega ekskursioone. Eesti Kunstimuuseum on muutnud mitu skulptuurinäitust nägemispuudega inimestele kättesaadavaks. Viimaste aastate üks suurimaid õnnestumisi on Tallinna Botaanikaaias loodud meelte aed. Pimedail aitavad selles liikuda taktiilne juhttee, reljeefkaart ja audiogiid. Teabetahvlid on nii tava- kui ka punktkirjas.

Pimedate inimeste probleemide mõistmisele aitab kaasa see, kui teatakse nende elust. Teaduskeskust Ahhaa tunnustati Tallinnas näituse „Dialoog pimeduses“ korraldamise eest. Valge kepp käes, võis külastaja liikuda tänaval ja pargis ning einestada baaris. Režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea valmistas Eesti, Norra ja Portugali pimedate ning nägijate tantsuprojekti käsitleva dokumentaalfilmi „Fragile. Nägemiseni laval“. Režissöör Valentin Kuik tegi puhkpilliorkestri dirigendist Vello Loognast dokumentaalfilmi „Pimedad mänguhoos”.

Väärt mõtted autosõitudelt

Tantsujuhid tutvustasid teenekale tantsuloojale ja rahvatantsujuhile Helju Mikkelile raamatut Anna Raudkatsist. Ta ütles, et see on väga peenes kirjas – pani prillid ette, kuid ka siis ei näinud lugeda. Autosõidul Tartust Tallinna arenesid mõtted edasi: on ju palju inimesi, kes ei näe, ka siis, kui prillid on ees. MTÜ Tantsupeomuuseum eestvedaja, tantsupedagoog Angela Arraste jõudis ideeni luua nägemispuudega inimestele tänavuse noorte tantsupeo peaproovi kirjeldustõlke ning reljeefsete joonistega jälgimise võimalus. Mullu kevadel saigi alguse projekt „Mina näen – teeme võimatu võimalikuks!“. Kõrvaklappidest jõudiski etenduse jälgijateni kirjeldustõlge ja puuteraamatutest sai sõrmega uurida reljeefseid tantsujooniseid.

Pressi- ja dokumentaalfotograaf Annika Haas kuulis kolme aasta eest autosõidul Valgast Tallinna raadiouudist valge kepi päevast. Talle tundus väga ülekohtune, et osa inimkonnast ei saa tajuda ennast ja maailma ühe kindla meelega. Kas see päriselt on ikka nii, et pime inimene ei oska ega saa vaadata ning ei näe, mõtles fotograaf. Ta võttis eesmärgiks seda fotograafiavahenditega uurida ja anda pimedatele inimestele skulptuuride abil võimaluse end kõrvalt näha, kutsudes projektis osalema sotsiaalsete teemadega tegelevad skulptorid ning installatsioonikunstnikud Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva. Nad tõstatasid Tallinna Kunstihoone galeriis näitusel „Nägemise õpetus“ semiootilist lähenemist kasutades sotsiaalse pimesuse temaatika.

Eesti Pimedate Liit nimetas projekti „Mina näen“ läbiviijad, näituse „Nägemise õpetus“ autorid ning kirjandusfoorumi „Kui lugeda on raske…“ korraldanud Eesti Kirjastuste Liidu tänavuse tunnustuse laureaatideks. Tunnustused antakse üheksale laureaadile üle 16. oktoobril Tallinna Õpetajate Majas toimuval tänuseminaril.

Priit Kasepalu,

Eesti Pimedate Liidu aseesimees