Robert Jürjendal, ERRi aasta muusik

MARIA MÖLDER

Eesti Rahvusringhääling kuulutas aasta muusikuks kitarristi ja helilooja Robert Jürjendali, kes avaldas möödunud aastal kaks omanäolist albumit.

Teie isikupärase kõla tunneb teiste kitarristide seast eksimatult ära. Kuidas olete selleni jõudnud?

Mul on selle teadvustamiseks kulunud aastaid. Noore muusikuna ma isiku­pärast kõla väga oluliseks ei pidanud. Hiljem hakkas sellele järjest rohkem tähelepanu osutama minu kuulajaskond, aga seda tegid ka heliinsenerid ja kaasmuusikud. Mäletan, et ühel salvestussessioonil Eesti Raadio stuudios püüdsin parema tulemuse nimel kellegi teise helikeelde pugeda, aga režissöör Maido Maadik laitis selle mõtte maha ja soovitas mängida nii, nagu ma ise mängin. Sellised silmapilgud on olnud mulle määrava tähtsusega. Isikupärane kõla on võimalik mitme olulise asja koosmõjul: eneseväljendamise soov muusika kaudu, omaenda heliesteetika ning kindlatele kõlalistele kriteeriumidele vastav instrumentaarium. Minu puhul on see siis elektroakustiline kitarr, kus peale pilli akustiliste omaduste on tähtis ka vastava elektroonika kasutamine.

Aasta muusikuks valimine tõstab esile ka teie kaasmuusikud. Millised muusikalised kohtumised on teile olnud olulised läbi aegade ja eriti möödunud aastal?

Kaasmuusikute esiletõstmine on üks aasta muusiku tiitli tähelepanuväärsemaid tahke. Mind on alati väga palju aidanud Tõnis Mägi, Riho Sibul, Arvo Urb, Indrek Patte, kolleegid Mart Soo ja Tõnis Leemets ansamblist Weekend Guitar Trio, samuti Aleksei Saks ansamblist UMA. Välismaistest muusikutest on mulle olulised näiteks Robert Fripp, Jan Bang, Andi Pupato ja Colin Edwin. Kui rääkida viimasest aastast, siis väärib kindlasti märkimist trummar Andrus Lillepea, kellega koos valmis minu kolmas sooloplaat „Lihtminevik“. Läinud aasta tõi ka suurepärased loomingulised kohtumised Ingrid Kõrvitsa ja Ellerheina kooriga ning Kaspars Putniņši ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Alustasime minu kammermuusika­albumi salvestamist saksa-taani kitarristi Volkmar Zimmermanni initsiatiivil. Kontserttegevuses on olnud olulisel kohal Madis Metsamart ja hiljem liitunud laulja Mati Turi. Samuti oleme palju koos esinenud ambient-muusik Kaido Kirikmäe ning semiootik Valdur Mikitaga, meie ühistööna valmis aasta lõpuminutitel album „Iluküsija“.

Mida peate saabuval aastal kõige tähtsamaks faktoriks, et jätkuks loominguline areng?

Avatud meelt koos vaimse ärkvelolekuga – ainult nii on võimalik omaenese valitud rada julgelt astuda.