Algupärase dramaturgia auhind – Andrus Kivirähk

Eero Epner

Algupärase draamakirjanduse hõllandus on Eesti teatrites üllatavalt suur ning seetõttu oli ka tekste, mis vastasid preemia statuudile – avalik esitamine 2007. aastal – üllatavalt palju. Ent kahjuks oli lõpliku valiku tegemine liigagi lihtne: kohe esimesel koosistumisel said selgeks need vähem kui kümmekond teksti, mis tõusid kõigi arvates kõrgemale teatud kunstilisest tasemest. Siit edasi jätkus juba võitlus maitsest lähtuvalt, mis erines rõõmustaval moel vägagi. Kuid vähem kui kümmekond teksti on siiski mõtlemapanevalt väike arv. Tihti korratakse teatrikriitikas, et „parem oma kui võõras” ning algupärane draamakirjandus saab juba enne starti teatud edumaa. Tähelepanu kaldub teksti kunstiliselt tasemelt hoopis selle peale, mis teemasid käsitletakse, ning kui vaatluse all on armsad kodumüüdid, kuulsad eestlased, „meie oma elu”, heroiline ajalugu või midagi muud säärast, hinnatakse tekst juba teatrite ja publiku poolt oluliseks. See teeb kurvaks.

Eelnevaga seostub ka seekordne nomi­nen­tide nimekiri. Nii Mart Kase kui Jim Ashilevi riskisid oma tekstidega suhteliselt ebakindlale pinnale astuda, kuid mõlemad jäid püsti ning suutsid pakkuda lisaks süntaksi nõtkusele ka ebapopulaarseid järeldusi inimsuhete kohta. Jakob Karu vaimukus liitus kirgliku õiglustundega, andes ühtlasi ka nukra sissevaate absoluudiihalejate ebaõnnemaailma. Need kolm ei ole kindlasti „professionaalsed” tekstid, kust ei saa leida nõrku kohti, kuid need kõik pöörasid selle enda trumbiks.

Andrus Kivirähk näitas aga „Voldemariga”, et tänases draamakirjanduses populaarseks kujunenud müüdižanri võib käsitleda ka ilma oma annet peenrahaks muutmata. Kuigi fakti- ja viitetihe, tõuseb see tekst kõrgemale loengust, püüeldud on teatud sooja üldistuse poole, mis kõnetaks nii teatrit kui ka inimest. Sümpaatne, et rõhk oligi just viimasel. See, et tekst kõneleb just Pansost, ei olnud ühel hetkel enam esmatähtis.

Võib-olla siiski ka üks laiem märkus. Nimelt premeeritakse Eestis teatrit enneolematult laialt: lisaks 27 (!) aastapreemiale veel „Draama” auhinnad, kolleegipreemiad, publikupreemiad, TeMuKi küsitlusring ja nii edasi. Võib ehk tekkida mulje, et teatri hindamine preemiatega on objektiivne ja oluline, kuigi tegelikult pole ju üldse selles teatri point.