Postkaart hubasest maailmast

Boris Veizenen

On naeruväärne ja näitab suurt piiratust, kui Tartust kõneldes seostatakse sellega karusid, hunte, nuute ja muud sarnast. Inimesed näevad tonte seal, kus neid pole.

Friedemann Goebel 6. I 1829

Tartu linnamuuseum on välja andnud Tartu ülikooli keemia- ja farmaatsiaprofessori Friedemann Goebeli kirjad, mis ta on kirjutanud oma naisele 1828. ja 1829. aastal, kui Goebel sõitis Tartu, et astuda uude ametisse ning ette valmistada perekonna saabumiseks sobiv kodu. See publikatsioon on õigustatud juba ajaloolistel põhjustel. Igati kasulik ja hariv on kuulda teenekate tartlaste minevikuhäält, seda enam, et kirjutaja avaneb meile kodusoojust armastava korraliku ja uskliku mehena, kes tunneb puudust oma abikaasast ja lastest, muretseb kirjades nende tervise ja käekäigu pärast, kuid on seejuures piisavalt entusiastlik, innukas ja energiline, et asuda õhinal ülikoolis tööle ning avada oma elus uus lehekülg.

Lugejat võib saata mõningane piinlikkus, kui ta loeb kõiki neid XIX sajandile omaseid tervitusi, õnnesoove ja emotsioonide väljendusi, mis on jäänud meie sarkastilisel sajandil haruldaseks. Arvatavasti meeldiks talle aga teada saada, mida on üks saksa õppejõud arvanud Tartu ja üleüldse eestlaste kohta. Tõtt-öelda tunneme isegi liiga suurt huvi selle vastu, mida võõrad on meie kohta arvanud ja kirjutanud. „Kirjad kaugetest aegadest“ veidi kustutab seda janu, seda enam, et see tekst ei ole pelgalt reisikirjanduslik võõraga kohtumise kirjeldus, vaid huvitav näide omakssaamisest: rohkem kui poole tekstist võtavad enda alla hoopis argi-, mitte reisimuljed.

Tartu linna ajaloo huvilisel on kindlasti huvitav teada saada, millises majas on Goebel elanud, kuidas ta on kirjeldanud siinseid olusid, olnud vaimustuses peaaegu kõigest: heast ilmast ja ülikoolirahva sõbralikkusest, tänavatest ja koolidest, talvistest saanisõitudest ja koduteatrietendustest. Reisikirjanduse hulgas on harva leida tekste, kust leiab nii suurt positiivsust. Ei maksa aga unustada, et Goebeli kirjade optimistlik toon töötab väga konkreetse eesmärgi kasuks: ta tahtis näidata oma abikaasale, et tunneb end uues kodukohas hästi, et Tartu kandis ei ole hunte ega karusid, vaid on südamlikud, viisakad ja haritud inimesed, kelle seltsis tema naine ei tunneks end halvasti. Kirjadest tekib ettekujutus Tartust kui äärmiselt sõbralikust utoopiast, kus kõik haritlased käivad teineteise juures viisakusvisiitidel, kui keegi jääb haigeks, siis toovad haigele toitu, on igati abivalmis ning veedavad nii töö- kui ka puhkeaega mõnusas harmoonias. Autor on väga heal arvamusel ka Venemaast üleüldse, kus soositakse ülikooliteadust.

Ei ole põhjust mõelda, et Goebel on oma kirjades raskusi varjanud. Ei, ta kirjutab päris avameelselt oma teenri hooletusest ja nendib, et ei taha viia teda politseijaoskonda, kus talle antaks 50 hoopi, kurdab, et äsja üüritud korter, mille kaunistamisega ta on juba vaeva näinud, läheb müüki, et ülikoolis oli tulekahju jne. Ometi tunduvad kõik need raskused olevat tema elu loomulik osa. Goebeli igapäevaelus peaaegu puudub ka mittesakslasest „võõras“ ja lugeja hakkab tasapisi tajuma autori sõbraliku ja toreda maailma teatud piiratust.

Tartu apoloogia varjuküljeks on niisiis Goebeli kontaktide ühekülgsus. Kirjutaja on sakslane ja suhtleb sakslastega ega puutu teiste rahvaste esindajatega väga tihti kokku. Goebel mainib, et kõik Tartu ülikooli lektorid, välja arvatud vene filoloogia lektor, on sakslased. Ta on käinud huvi pärast õigeusu kirikus, kuid ei saanud keelest aru. Ei oska ta ka eesti keelt (siinkohal oleks huvitav teada saada, kas ta omandas esimese Tartus veedetud aasta jooksul kas või mõne lause) ning peab oma teenri Fritzu järjekordseks lolliks tembuks seda, kui noormees hakkab õppima eesti keelt, et suhelda eestlannast toatüdrukuga, „kes on inetu nagu öö ja tõeline tuhkatriinu“. Teises kohas väidab ta, et pole kohalike naiste seas näinud kordagi ilusat nägu, kõrgklassi kuuluvad välja arvata. Tahes-tahtmata jäävad eestlased Goebeli kirjades kaugesse perifeeriasse ning üksikud mainimised on stereotüüpsed ja eba­originaalsed. Ta koguni räägib iseendale vastu – nii juhtub, kui laenatakse kriitikavabalt teiste arvamusi. Näiteks: „Pealegi on eestlased väsimatud ja visad“, „Maainimesed on üks heatahtlik, kuid laisk rahvas“, teenijad „on laisemad ning tihti on probleeme keelega. Toidu suhtes on nad vähenõudlikud“. Paar lauset veel ja ongi eestlaste kohta kõik. Pole üldse palju.

Auväärse professori eesmärkide hulka ei kuulunud aga tänapäeva ajaloolaste uudishimu kustutamine ja ta oleks arvatavasti väga pahane, kui saaks teada, et tema privaatkorrespondents on lausa avaldatud. Nii et olgem tänulikud positiivse Tartu-pildigi eest, olgugi et selle hindamisel tuleb arvestada mainitud kirjade eesmärki ja adressandi sotsiaalsete kontaktide homogeensust. Nagu öeldud, on Goebel rännanud põhiliselt ühe kultuuriruumi piires, mis tegi tema reisi ja elamise Tartus hõlpsaks ja mugavaks. Lugeja sooviks ehk küll rohkem kontraste, teravust ja värvikust. Karlova mõisa elama asunud Faddei Bulgarin oli ju ka alguses väga suures vaimustuses, kiitis ülikooli, linna ja inimesi, aga läks aastatega üha kriitilisemaks ja tigedamaks ning leidis, et on ümbritsetud intrigaanidest ja et ülikool kujutab endast lausa ohtu riigile. Tõsi, Bulgarini puhul on oluline arvestada, kui keeruline oli tal määratleda oma identiteeti. Sakslasest Goebeli puhul on aga kõik selge.

„Jenast Emajõe äärde“ on väike, aga sümpaatne raamat, mis ei pretendeeri erilisele sügavusele, küll aga võib äratada huvi neis, kes armastavad ajalugu või Tartu linna, seda enam, et see on ilusasti kujundatud ning kirjad korralikult kommenteeritud. Laiemale publikule on teos veidi lahjavõitu, meenutades vana postkaarti Tartu pildiga: armas ja sentimentaalne, vallandab kultuurilise nostalgia. Sellised tekstid võivad luua müüte toredatest ammustest aegadest, kuid ei pruugi tabada elu tuiksoont, eriti mitmekultuurilises maailmas.