Magistriõppe roll tuleks uuesti mõtestada

Liina Lukas: „Kunagi pole humanitaarne magistriõpe olnud nii põnev ja võimalusterohke kui praegu Tartus.“

PILLE-RIIN LARM

Humanitaarteadustes mullitab. Ülikoolid üritavad kohaneda nn Bologna süsteemile (3+2 õppeaastat) ja tasuta kõrgharidusele ülemineku tagajärgedega. Potentsiaalsete tudengite arv väheneb. Mõne eriala spetsiifikat ei näi mõistvat haridus- ja teadusministeerium, mõnel erialal napib huvilisi.¹ Möödunud nädalal esitletud Gunnar Oki ettekanne ilmus igal juhul äreval ajal.²

Olukorrast Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis ning sellest, mida on järelkasvu tagamiseks filosoofiateaduskonnas ette võetud, räägib filosoofiateaduskonna õppeprodekaan, kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maailmakirjanduse dotsent Liina Lukas.

Missugune on olukord humanitaar­erialade järelkasvuga Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas?

Liina Lukas: Järelkasvu küsimus on väga aktuaalne. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas on käsil suured muudatused, kuna humanitaaria magistriõppesse on tulnud viimastel aastatel vähe üliõpilasi. Siiski on sel aastal olukord parem kui eelmisel: filosoofiateaduskonnas astus bakalaureuseõppesse 273, magistriõppesse 200 üliõpilast. Kõige rohkem bakalaureusetudengeid võeti vastu inglise keele ja kirjanduse erialale (48), magistriastmes on suurim arv magistrante ajaloo erialal (24). Kultuuriteaduste ja kunstide instituut võttis tänavu vastu bakalaureuseõppesse 34, magistriõppesse 40 üliõpilast, neist üle poole ehk 22 magistranti asus õppima avatud ülikooli vormis kultuurikorralduse erialal. 18 kandidaati jagunesid eesti kirjanduse, maailmakirjanduse, teatriteaduse, etnoloogia, folkloristika ja maalikunsti vahel.

Üldiselt läheb aga magistriõppes rahvusteaduste erialadel ehk neil erialadel, mis on seotud Eesti uuringutega humaniora’s, praegu miskipärast kehvasti. Esimesel õppeastmel on vastuvõtt hea ja konkurss suur. Taotlesime kohti juurdegi. Järelikult tuleb üliõpilane bakalaureuseõppesse huviga omandada küllaltki laiapõhjaline humanitaarne haridus, aga magistriõppe vastu huvi järsult langeb.

Mis võib olla selle põhjus?

Kõigepealt see, et oleme tudengid kuulutanud kõrgharituks kolmeaastase stuudiumi järel ja andnud neile pidulikult diplomid kätte. Oleme ise pannud punkti, mitte koma. Kõigi erialade seisukohalt tundub, et see on poolik haridus: kolme aastaga ei jõua õieti isegi eriala põhitõdesid selgeks teha, rääkimata pealiskihist, mis on väga atraktiivne, mida tuleb järjest rohkem, mis muutub järjest mitmekesisemaks, interdistsiplinaarsemaks ja minu meelest ka huvitavamaks. See eeldab aga suuremat süvenemist.

Ülikool annab diplomi liiga vara kätte. Ja uuringud näitavad, et kolmeaastase humanitaarse bakalaureusekraadiga inimene leiab ka tööd. Kuna oleme talle andnud üsna laiapõhjalise hariduse ühes ülekantavate oskustega, siis on küll raske öelda, kas ka erialase töö – ja mis see erialane töö on pärast bakalaureuseõpet näiteks kirjanduse erialal? Aga igatahes ta leiab töö, millega on rahul, seda näitavad meie vilistlasuuringud.

Aga magistriõppega ei oska ühiskond eriti midagi peale hakata, ei oska seda väärtustada. Humanitaarsete erialade puhul ei küsita eriti kusagil peale akadeemiliste ametikohtade magistrikraadi, ent akadeemiline liin on kole kitsas, sinna mahuvad vähesed. Ühiskonna ja riigi seisukohalt on vähe vaja seda pädevust, mille annab meie üsna akadeemiline magistriõpe.

Kuus vastuvõetut ühel magistriõppe­kaval, nagu tänavu kirjanduse ja teatriteaduse puhul, on seega ilmselt üsna optimaalne?

See ongi optimaalne, aga see ei ole rentaabel. Kiretute arvutuste järgi peaks olema magistriõppe igas õpperühmas vähemalt kümme üliõpilast, et õppekava end ära majandaks. Meil ei ole siiski vaja kümmet magistrikraadiga klassikalist filoloogi või kirjandusteadlast igal aastal, seevastu viit-kuut on kindlasti.

Mida on otsustatud ette võtta?

Äriloogika ütleb, et tuleb hakata ebarentaableid õppekavu sulgema. Kuid kuni meil on Eesti riik, ei saa ega taha me sulgeda näiteks eesti kirjanduse magistriõpet, isegi kui sinna tuleb ainult üks üliõpilane aastas. See tooks kaasa korvamatud tagajärjed – ja mitte ainult ühele instituudile või Tartu filosoofiateaduskonnale, vaid kogu ühiskonnale: tähendaks selle oksa saagimist, millel me riigina istume.

Mida siis teha? Üks võimalus on paremini läbi mõelda ja arusaadavalt sõnastada oskused ja pädevus, mille annab humanitaarne magistrikraad lisaks puht-erialastele teadmistele. Meie senine akadeemiline suund annab küll akadeemiliseks tööks vajalikud oskused ja spetsiifilisemad erialased teadmised, kuid tuleks mõelda ka sellele, milline on üldisem pädevus, mille näiteks kirjanduse magistriõpe võiks tudengile kaasa anda? Sellega seoses arendame juba paar aastat magistriõppes rakenduslikku suunda. Oleme senisest rohkem võtnud ühendust ülikooliväliste asutustega, püüdnud aru saada, milliste oskuste ja teadmiste vastu oleks neil huvi. Ma ei mõtle siin ainult kirjandusmuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi, mis olnud ülikooli koostööpartnerid juba pikemat aega, vaid laiemalt: meie koostööpartnerid in spe on ajakirjade toimetused, kirjastused, linnavalitsus, riigiasutused, ministeerium, kultuuriseltsid, saatkonnad jne. Meie ülesanne on uurida välja, milliseid teadmisi ja oskusi nemad ootavad. Vastavalt sellele tuleb meil ka oma õpe korraldada. Seega võiks senise akadeemilise suuna kõrval olla humanitaarses magistriõppes ka rakenduslik suund, mis arvestab rohkem eluga väljaspool akadeemiat.

Eelmise ja üle-eelmise aasta jooksul tõime seetõttu filosoofiateaduskonna õppekavadesse juurde praktilise osa: sellest sügisest on filosoofiateaduskonna magistrandile kohustuslik teha 6 EAP ulatuses praktikat ja võimalus valida umbes 50 praktikaliigi vahel.

Püüd tugevdada eriala seost eluga ja laiendada lõpetajate pädevust sarnaneb Tallinna ülikooli sihiga: sealgi on kasvanud praktiliste ainete osakaal ja keskendutakse kultuurilisele kompetentsile. Kas see kõik aitab tõsta järelkasvu huvi?

Tahaks loota. On loogiline, et magistrant tunneb huvi selle vastu, mis saab temast pärast magistriõpinguid. Neist võimalustest tuleb teda selgemini teavitada. Usun, et kunagi pole humanitaarne magistriõpe olnud nii põnev ja võimalusterohke kui praegu Tartus. Peab ainult olema nutti seda küllust oma edasise karjääri huvides ära kasutada! Peab olema avatud ja leidma oma „eluküsimuse“, millele lahendust otsida! Ja mitte rahulduma ühe ülikooliga, vaid otsima välisstipendiumide abil oma „spunki“ mitmest ülikoolist. Ka siis, kui õpitakse rahvusteadusi. Lühim tee iseendani viib ringiga ümber maailma, tõdes juba Eesti päritolu filosoof krahv Hermann Keyserling.

Võib-olla peaks erialasid püüdma kuidagi populariseerida? Uusi horisonte võib avada ka erialade senisest suurem koostöö ja kursuste interdistsiplinaarsus.

Kindlasti peaks. Praktika on tegelikult üks osa filosoofiateaduskonnas loodud magistrikoolidest. Neid on kolm: õpetajakoolituse magistrikool, keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrikool ning ajaloo-, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikool. Nende eesmärk on edendada erialadevahelist koostööd, mitte ainult üliõpilaste, vaid ka õppejõudude oma. Oleme läbi viinud interdistsiplinaarsete kursuste konkursse ja valinud välja huvitavamad mitme eriala õppejõudude ühiselt koostatud kursused. Innovatsioon tekib enamasti kahe eriala kokkupuutes. Kui bakalaureuseõppes harjume ühe eriala perspektiiviga, mis magistriõppes süveneb, võiks tudengil magistriõppes tekkida juba ka küsimus, kuidas vaadatakse teises distsipliinis samale nähtusele. Võtame või mälu-uuringud, mis on iseenesest väga interdistsiplinaarsed, näiteks, kuidas käsitleb mälu kirjandusteadlane, kuidas psühholoog, folklorist või etnoloog või milliseid küsimusi tekib seoses mäluteemaga soouuringute vaatepunktist.

Magistrikoolide loogika toimib senisega võrreldes tagumisest otsast peale – magistritööst või magistriprojektist lähtuvalt. Siingi on kaks võimalust: üks on klassikaline akadeemiline magistritöö, mis annab 30 EAPd, ja teine on praktilisema suunitlusega magistriprojekt, mis annab 15 EAPd. Sellel, kes valib magistriprojekti, peaks olema tihe seos ülikoolivälise asutusega, mis on tema tööst huvitatud. See ei tähenda, et töös puuduks kirjalik ja analüütiline osa, aga lisaks on veel praktiline väljund (näitus, uuring, analüüs, kirjeldus vms). Juurde tuleb teha toestavaid rakenduslikke aineid. Valikaineid ei vali magistrant suvaliselt, vaid lähtuvalt magistritööst või -projektist, küsides, milliseid teadmisi on selle uurimisprojekti teostamiseks juurde vaja ning kas saab piirduda oma erialaste teadmiste ja oskustega või on tarvis võtta lisaks teise eriala vaatepunkt huvitavale kultuurinähtusele.

Kas pole ohtu, et praktilisem magistriõpe avaldab negatiivset mõju doktorantuuri astujate ettevalmistusele?

Tudeng, kes soovib astuda doktorantuuri, peaks seda juba magistriõppes silmas pidama ja valima akadeemilise magistritöö kirjutamise tee. See ei välista seda, et rakenduslikuma magistriprojekti valinud tudeng ei võiks tulla doktorantuuri, aga doktorantuur on uks teadusse ja sinna pääsevad vähesed. Humanitaarseid doktorantuurikohti on vähe ja konkurss neile on suur. Magistriõpe on see vahelüli, mille roll tuleks uuesti mõtestada.

Magistriõppesse astujate vähesust võib mõjutada ka asjaolu, et õpingute ajal on raske ära elada.

Magistriõpet oleks võimalik korraldada paindlikumalt, arvestades rohkem töötava inimesega. Praegune kogemus näitab, et sageli ei tulda magistriõppesse otse bakalaureuseõppest, vaid tahetakse mõni aeg tööd teha ja maailmas ringi käia ja alles siis tekib huvi edasi õppida. Seda silmas pidades võiks auditoorsed kursused koondada mõnele päevale nädalas või kaaluda tsükliõppe võimalusi. Avatud ülikool on ju paljudel erialadel suletud. Kultuuriteaduste ja kunstide instituudis avasime sellel aastal taas kultuurikorralduse magistriõppe avatud ülikooli vormi ja see osutus nii populaarseks, et võtsime üle 100% tudengeid rohkem, kui esialgu julgesime loota. See oli kõige suurema konkursiga magistriõppekava. See on kindlasti signaal, et peame mõtlema ka edaspidi sellele, kuidas kõnetada töötavat inimest, ja otsima paindlikke võimalusi magistriõppe läbiviimiseks.

Oki ettekande valguses kasvab tõenäoliselt edaspidi surve avada magistriõppes ingliskeelseid õppekavasid.

Ülikooliski on see surve olemas. On soovitatud või räägitud nõudest, et 20% magistriõppe kursustest peaks olema inglise keeles. Ma ei armasta protsente, mulle meeldiks, et asjad kulgevad loomulikult. Usun, et kui eesti õppejõud hakkab eestikeelse auditooriumiga kursust läbi viima inglise keeles, siis ei tõsta see mingil juhul õppetöö kvaliteeti, vaid see pigem langeb. Magistriõppes võiksime siiski suuta kogu õppe eesti keeles läbi viia. Nõustun Marju Lauristini ja teistega, kes peavad akadeemilise keele elujõudu ja jätkusuutlikkust äärmiselt oluliseks, riigi seisukohalt eksistentsiaalseks küsimuseks.³

Ka läbinisti ingliskeelseid õppekavasid on Tartu ülikoolis tehtud ja tehakse juurde. Filosoofiateaduskonnas on praegu kaks ingliskeelset õppekava, filosoofia ja semiootika, mis enam-vähem täituvad, aga palju neid juurde enam ei mahu. Ingliskeelsed kavad on üks võimalus tuua Tartusse tudengeid mujalt üle maailma. Küsimus on, mis see maksab ja kes maksab. Kas välistudeng, kes tuleb Tartusse, on valmis maksma oma õpingute eest? Kas peaks selle eest maksma Eesti riik, kes on otsustanud võimaldada tasuta õpe eestikeelsetel õppekavadel, et säilitada ja arendada akadeemilist eesti keelt. Praegu on aga paradoksaalselt tasuta õpe viinud selleni, et ülikoolid sulgevad eestikeelseid kavu, avades nende asemel tasuta ingliskeelseid.

Oki aruandes tehakse ettepanek asendada tasuta kõrgharidus koolitus­lepingute süsteemiga.

Ka see on mõeldav kõrghariduse rahastusmudel, aga praegu oleme läinud hoopis teises suunas ja nii suurt kannapööret usutavasti homme ette ei võeta. Selles olen aga Okiga nõus, et kui tudeng saab võimaluse ennast Tartu ülikoolis Eesti riigi kulul harida, võiks riik oodata temalt panust ühiskonda. Seda seost praegu ei ole. Oleme akadeemiliseks doonoriks Soomele, Saksamaale, Norrale – humanitaarias küll mitte nii suures mahus kui teistes valdkondades.

1 Teatavasti ei avatud Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudis tänavu huviliste nappuse tõttu filosoofia ja kultuuriteaduste õppekava. Vt http://uudised.err.ee/v/eesti/e888c308-d355-4d34-92f7-21791bc481d7

2 https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf

3 Marju Lauristin, Kirvega keele kallal. – Postimees 13. VIII 2015.