Teksti ja muusika piiride sulandumine

Igor Garšnek

Kontsert „Jaan Kaplinski ja Märt-Matis Lill” sarjas „Heli ja keel”: Leonora Palu (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Madis Metsamart (löökpillid), Diana Liiv (klaver), Vahur-Paul Põldma (sõna) ja Jaan Kaplinski (sõna) 18. V Hopneri majas. Muusika ja kirjanduse põimingutega performance on meie kultuurimaastikul hetkel üsna tavapärane ilming (kui mõelda näiteks Tallinna Filharmoonia luulet ja muusikat ühendavatele viimase aja kontserdiprojektidele). Ning ka hiljutine sõnalis-muusikaline õhtu sarjas „Heli ja keel” pianist Diana Liivi ja tema ansambli eestvedamisel poleks olnud ehk kuigivõrd eriline, kui selle peategelasteks poleks olnud luuletaja-mõtleja-kirjanik-orientalist Jaan Kaplinski ja tema heliloojana tuntud poeg Märt-Matis Lill. Mõistagi ei seisnenud kõnealuse performance’i kunstiline tähendus sugugi mitte ainuüksi isa-poja loomingu kõrvutustes-esitustes, vaid kummagi loomenatuuri kunstilistes – antud juhul pisut üldistatult öelduna loodusfilosoofilistes (et mitte öelda Hiina kultuurile ja daoismile iseloomulikes natuurfilosoofilistes) kokkupuutepunktides. Jaan Kaplinski poolne sõnaline osa (artistlikuks esitajaks Vahur-Paul Põldma) tugines sel kontserdil põhiliselt tema raamatu „Läbi metsa” proosa-poeetilistele tekstidele ja Märt-Matis Lille ettekantud teoste valik resoneerus sellega loodusmüstilise nägemuse kaudu. Määratlus „loodusmüstiline” on siin minu tõlgenduse mõttes ehk veidi meelevaldne, ent kindlasti mitte selle õhtu kui emotsionaalse terviku tähenduses.

Tavapärast kontserdiarvustust ei maksa sellest kirjutisest vist otsida, kuna juba sarja programmiline pealkiri nihutab need piirid sõna ja muusika sümbioosis märksa laiemaks. Seetõttu võikski mõtiskleda, mida tähendusrikast jäi meelde selle üle poolteise tunni kestnud õhtu jooksul nii Sõnast kui Muusikast. Isast ja Pojast ning …? Muidugi oleks kiusatus siia lisada veel ka „Pühast Vaimust”, kuid antud juhul polegi selleks nagu tarvidust, kuna kunst kui selline ongi juba see kõikeühendav „Püha Vaim”, mis Jaan Kaplinskit ja Märt-Matis Lille näis seekordsel performance’il (ja mitte ainult selles kontekstis) siduvat.

Teksti ja muusika piiride sulandumist soodustas sel õhtul seegi tõsiasi, et Märt-Matis Lill ühendas koos interpreetidega oma heliteoseid ja Jaan Kaplinski sõnumlikkust veel n-ö sulanduslike muusikalis-heliliste taustadega, milles võis nii mõnigi kord aimata loodushäälte jälgi. Seetõttu tundus, et kogu programmi voolujooneline, ühtlaselt kulgev (dao) kunstiline terviklikkus oligi see põhiline kvaliteet, selmet eksponeerida iga Jaan Kaplinski teksti või Märt-Matis Lille helitööd eraldi seisva ja mõjuvana.

Järgnevalt niisiis valik noppeid ja hetkevisioone. Esituslikult andis omal kombel kõlalis-müstilise eelhäälestuse juba Lille avalugu „Kui piisonid läksid ära” („When the Buffalo Went Away …”, 2007), kus väga huvitavalt ja sugestiivselt mõjus ansambli instrumentide madalate registrite kooskasutamine – s.t bassklarneti (Helena Tuuling), bassflöödi (Leonora Palu) ja Diana Liivi klaveri madal register müstilises tämbrikoosluses. Seejärel Kaplinski tekst Põldma esituses (mõned märksõnad): „… mis taevas muu ongi kui kaugus … me oleme oma sugurakkude orjad …”.

Šamanistlike löökpillidega (Madis Metsamart) M.-M. Lille „Mu nuttev hääl on sügistuul” (2005) mõjus esituslikult lausa sonoristliku kõlamaagiana kui ürgne helipilt mõnest iidsete aegade loomismüüdist. Seda mõttesuunda jätkas aga eriti efektselt Lille kompositsioon „Lindudele” (2006) suurele trummile ja fonogrammile – nagu selgub, saab üheainsa suure trummiga hea interpreet kõlaliselt teha lausa imeasju!

Kõnealuse kontserdi lõpuloona esitatud „Hüvastijätt” („Farewell”, 2003), Märt-Matis Lille John Dowlandi lautofuuga seade, kõlas sel õhtul igatahes väga värskendava kontrastina kõigele eelnenule – märgilise viitega vanamuusikale iseloomulikule distsiplineeritud ja polüfoonilisele häältejuhtimisele – nagu suur üldistus uue ja vana, iidse ja tänapäevase ning aegade ringkäigu mõttelise ühendvälja tähenduses.