Kahest nüüdismuusika neljapäevast

Igor Garšnek

Audiovisuaalne bareljeef  Festivali „Plektrum” audiovisuaalne avakontsert „Kujundid ja helid. Bareljeef” – Nathani kvartett (Saksamaa), NYYDkvartett, Marrit Gerretz-Traksmann (klaver) ja Emer Värk (visuaalid) 8. I X Estonia kontserdisaalis.  Juba üheksandat korda toimunud rahvusvahelise festivali „Plektrum” (8. – 18. IX) ideeks on lõimida kunsti, muusikat ja tehnoloogiat uusimate mõtteviisidega nüüdisaegse kultuuri kokkupuutealadelt. See tähendab ebakonventsionaalseid uue muusika kontserte, mitmesuguseid kunstinäitusi, loenguseeriat  (Alan N. Shapiro ja Joe Davise „Mõttemasin”), filmiesitlusi, õpitubasid jpm. Kava vaadates avanes üsnagi kirju pilt paljudest multimeedia, kunsti- ja mõttevooludest ning -sündmustest, mille kandvaks teemaks ehk ühisosaks oli seekordsel festivalil „Elu?”. Küsimärgiga.  

       

Mida nii laia ja kõikehõlmava mõiste all siis silmas on peetud? Vastuse leiame „Plektrumi” bukletist: „Milline on Elu planeedil Maa asuvas väikeses Eestis ning kuidas seda näevad maailma erinevate valdkondade tipptegijad muusikutest kunstnike, teadlaste ja visionäärideni”. Nojah, läbiva teemana on selline käsitlusviis piisavalt abstraktne ja laiapõhjaline, et sinna  mahutada kõikmõeldavaid nüüdiskunsti- ja/ või muusikanähtusi.       

  Festivali audiovisuaalne avakontsert „Kujundid ja helid. Bareljeef” oli mõneti konkreetsema programmiga, kuna eesmärgiks seati „maalida heliline ja visuaalne bareljeef Estonia kontserdisaalis seintele”. Ja kui see mõjub ehk liiga üldsõnaliselt, siis teiselt leheküljelt võib lugeda, et kõnealune performance „ühendab nüüdisklassika tehnoloogia viimase sõna, videokunsti ning eesti ja saksa nüüdisheliloojate teosed”.  Oli selle tehnoloogia „viimase sõnaga” kuidas oli (pigem ikka eelviimane!), kuid esitajad ja heliloojad esindasid tõepoolest nii eesti (NYYDkvartett) kui saksa (Nathani kvartett) kultuuriruumi. Tervikuks sidus kõnealuse performance’i peale Emer Värgi visuaalprojektsioonide ja live-elektroonika kasutamise ka kahe kvarteti koosmusitseerimine õhtu lõpuosas.     

  NYYD-kvartett alustas Toivo Tulevi (1958) teosega  „Neither this nor the further shore” (mitte Keelpillikvartetiga nr 2, nagu oli kavas kirjas ja mida Tulev pole kunagi kirjutanud!). Kuulama pani, kuidas atonaalne polüfooniline lineaarsus vaheldus siin vähem dissoneeriva vertikaali ja keskendunult staatiliste kõlapannoodega. Ent muusika pidev tunglevus ning pingete lahendamatus pani esituse ka meditatiivsetes episoodides ikka seesmiselt kuidagi „hõõguma”. Šveitsi helilooja Fabian Mülleri (1964)  „Über die Zeit” kõlas Nathani kvarteti esituses. Selle loo meloodilises joonises võis aduda neoromantilist tunnetust, selgepiirilistes vormisegmentides ja motoorikas kumas aga läbi neoklassitsistlik lähenemine. Hästi atraktiivsed muusikalised kujundid tõid siin meelde näiteks noore Prokofjevi või Stravinski, aga teose imitatsiooniline polüfoonia võis viidata jällegi Šostakovitši jälgedele. Mõnikord mõjub selline postmodernistlik stiilide dekonstruktsioon  üsnagi värskelt. 

Esimese kontserdipoole lõpuks esitas NYYD-kvartett Malle Maltise (1977) uudisteose „Colliding waves” keelpillikvartetile ja elektroonikale. See lugu üllatas hästi mitmes mõttes – kuulama panid nii sonoristlikud faktuurileiud kui elektroonilised kõlaväljad, nii peenemustriline mikropolüfoonia kui glissando-liikumistes helipõimikud. Niisugust helide lainetust annaks vabalt võrrelda näiteks Giacinto Scelsi kõlamüsteeriumidega (kui üldse millegagi võrrelda).  Igatahes oli see nii põnev teos, et Emer Värgi visuaalmustreid polnud mahti õieti vaadatagi. Kontserdi teises pooles Nathan kvarteti esituses kõlanud sakslase Reinhard David Flenderi (1953) Keelpillikvarteti nr 2 võib liigitada nn uuskompleksse stiili alla: kompositsiooni ratsionaalne konstruktsioon oli kogu aeg selgelt tajutav, kuid emotsionaalse väljenduslaadiga ka kenasti tasakaalus. Küsimuste-vastuste printsiibil faktuurikujundus oli teoses võrdlemisi hõre ja askeetlik, kuid sellegipoolest väljendusrikaste aktsentidega läbi pikitud. Kumuleeruv muusikaline dramaturgia arenes siin lõpukulminatsioonis tõeliselt tuliseks con fuoco karakteriks.       

Lõpetuseks musitseerisid NYYD-kvartett ja Nathani kvartett koos, kusjuures Jüri Reinvere (1971) Topeltkvartetis tegi kaasa ka pianist Marrit Gerretz-Traksmann. Kui kasutada korraga kahe keelpillikvarteti koosseisu, siis on suures plaanis põhimõtteliselt kaks võimalust: kas panna need kvartetid omavahel dialoogi või liita oktetiks. Reinvere läks üldjoontes siiski okteti teed, kuna muusikaline dialoog tekkis hoopis klaveriga. Selle helitöö märksõnaks võiks olla „minoorne kontemplatiivsus”. Eriti  keelpillide madalas registris aeglaselt teisenevates, nagu järk-järgult lahti rulluvates kooskõlades. Ent muusika aktiivses faasis sai siin kuulda ka rütmitihedat motoorikat ja postminimalistlikku ostinaatsust.       

Klaver tõmmati muusikalisse dialoogi loo keskel kaasa algul keelpillide harmoonialiikumiste  „kommenteerijana”, hiljem juba täismõõdus soleerivana (huvitaval kombel just neoromantilistes stiilimängudes). Igatahes oli see Reinverel hästi huvitav, ilmselt mitme mõttetasandi koosmõjust sündinud helitöö. Kahe keelpillikvarteti koosmäng esitab mõistagi pisut teistsuguseid nõudmisi ansamblilisele ühismõtlemisele, kui ühe kvartetikoosluse puhul. Selles mõttes oli kontserdi viimase teose, Arvo Pärdi (1935) „Antifoonide” esitus  hea näide, kuidas kahe ansambli vastastikune muusikaline empaatia ei avaldunud mitte ainult fraseerimise sünkroonses ja ühtlaselt välja peetud tenuto strihhides, vaid ka suurte pauside ettevalmistamise, pingestamise ja mõtestamise oskuses. Kui lõpetuseks veel mõtestatusest rääkida, siis ka Emer Värgi visuaalides (nii suurtes, oreliviledele tehtud projektsioonides kui laval paiknevate monitoride pildijadas) olid omad  arenguprotsessid olemas. Kas või järkjärguline teisenemine must-valgest monokroomsusest üha värvilisematesse fraktalitesse. Ent kas ja kuivõrd võimendasid need visuaalid ka konkreetsete helitööde kunstilist sõnumit, sellele küsimusele jätan targu vastamata, sest iga inimene tajub sünkretistlikke nähtusi ju erinevalt. Peaasi et ei seganud keskendumist muusikale …   

Anti Marguste, võeti tunnike tähelepanu   

Kontsert „Antimees, Anti Marguste 80”  sarjas „Lõunamuusika”: Pärnu Linnaorkester, RAM , Piret Aidulo (orel) ning Raivo Tafenau (saksofon) Jüri Alperteni ja Ants Sootsi dirigeerimisel 15. I X Estonia kontserdisaalis.   

    Alles see oli, kui Noblessneri valukojas esitati  Anti Marguste kolm mini/mono-ooperit „Monoloogid”. Eelmisel neljapäeval kõlas juba tema järgmine autorikontsert „Antimees, Anti Marguste 80”. Tegemist oli esindusliku muusikalise õhtupoolikuga, kus kandvateks jõududeks Pärnu Linnaorkester ja RAM ning dirigentideks vaheldumisi Jüri Alperten ja Ants Soots. Esinduslik oli kontsert juba seetõttu, et pakkus läbilõiget Marguste loomingust üle 40aastasest ajavahemikust (1968–2009). Tähelepanuväärne  oli seegi, et helilooja kaheksast teosest kõlas kolm koguni esiettekandes! Kuigi sisuliselt oli tegemist juubelikontserdiga, tegi lõunamuusika mitteformaalseks ja südamlikuks just asjaolu, et enne iga oma teose (ja ka Mart Saare meeskoorilaulu „Leelo”) esitust rääkis Anti Marguste publikule vastava loo kohta ka pisut juttu, temale omaselt muhedal ja humoorikal moel. 

    Teoste valik andis hea pildi ajas muutuvast Margustest – mis on tema loomingulises käekirjas läbi aastakümnete samaks jäänud ning milliseid uusi kvaliteete on ajapikku lisandunud. Püsinud on kindlasti helilooja suhe eesti rahvaviisi, oma kiindumust rahvalaulu kui meie helikunsti juurte vastu toonitas Marguste publikule mitmel korral. Ent see oli tema lugusid  kuulates selge niikuinii. Teine asi, mis tema loomingulises mõtlemises pole kontserdil kuuldu põhjal aastakümnetega tõenäoliselt eriti palju muutunud, on muusikalise dramaturgia eripära. See toimib pigem eredate kujundite kollaažliku kõrvutamise ja vastandamise, mitte niivõrd klassikalist tüüpi n-ö pika kaarega motiivitöötlusliku arenduse põhimõttel. Marguste helikeel jätab veidi püsitu mulje, tema muusikalised karakterid  võivad ühe ja sama teose jooksul väga kiiresti, mõnikord lausa kaleidoskoopiliselt muutuda. Heaks näiteks oli siin esmaettekandeline „Saxkontsertiino” op. 84 saksofonile ja orkestrile (2002) Raivo Tafenau briljantses esituses. See on kiirete ja vilgaste karakteritega energiline lugu, mille jazzilik rütmierksus võimaldaks sellega kas või „Jazzkaarel” välja tulla. Samas ei puudunud muusikalises algmaterjalis siingi üks eesti rahvalik jaanilaul, mis käivitas solisti ja 

Pärnu LO vahel huvitava muusikalise dialoogi. Tagatipuks sai kontsertiino lõpuosas kuulda veel hästi tiheda faktuuriga arendust imitatsioonilise polüfoonia kaudu. Ja seda kõike napi veerandtunni jooksul!        Ei oska öelda, kas saksofon on just Marguste lemmikpill, kuid orel on seda päris kindlasti. Sestap oligi kontserdi üks peategelasi organist Piret Aidulo, kelle esituses sai kuulda Marguste oreliteoseid „In regi mode” op. 97 (2006), „Oreleelo” op. 54 (1984) ja „Oreloits” op. 53 orelile ja meeskoorile (1984, tekst Gustav Suits). Rahvalaululisi motiivilaene leiame kõigis kolmes, ent soomeugrilikult spetsiifilist ja karmikõlalistki lakoonilisust küll ainult „Oreloitsus”. Siin peab kiitma muidugi RAMi mehiseks lauldud karaktereid ja väga selget diktsiooni, samuti Ants Sootsi, kes kujundas dirigendina ka väga jõulise lõpukulminatsiooni. Koorimuusika tundubki olevat valdkond, kus kõige selgemalt avaldub Margustele iseloomulik  muusikaline huumorimeel. Juba noorpõlveteoses „Meestetoonid” (1968, rahvaluule) sai kuulda teravmeelset motiivide „pingpongi” häälerühmade vahel ja teatraalselt quasi-anarhilist häältesegunemist loo lõpus. Vaimukad tekstilis-muusikalised uperpallid panid pulbitsema samuti meekoorilaulu „Vanasõna – vana hõbe” op. 39 nr 2 (1974, eesti vanasõnad) esituse. Siin kasutas autor „vana hõbeda” toonitamiseks ka arhailiseks stiliseeritud burdoonlaulu  ja sporaadilist heterofooniat.     

Kui peatuda Marguste orkestriteostel, siis oskas Jüri Alperten süitliku kompositsiooniplaaniga esiettekandelise „Hoidkem ühte”  op. 101 (2002/2009) – vaatamata loo muusikalise materjali rikkalikule mosaiiksusele – ikkagi ühtseks ja atraktiivseks tervikuks modelleerida. Marguste loomingulist käekirja pisut teades oli uudne ehk see, kui läbimõeldult oli ta siin kasutatud (neo)impressionistliku värvinguga kaunikõlalisi harmooniajärgnevusi. Nii et kokkuvõttes oli see kõik hästi kompaktne ja kuidagi „kodunegi” kontsert. Siiski tabasin end mõttes kalambuuri sepistamas, kui  Anti Marguste oma lugude vahel nii mõnusalt kuulajatega juttu vestis: publikule anti Marguste „elusast peast kätte”, aga võeti tunnikese jagu erksat tähelepanu …