Räägib Raudam

Toomas Raudam

  Jan Kaus loeb ja kirjutab palju, seetõttu on ka loomulik, et ta mõnikord loeb (ja kirjutab) ka pisut mööda. Viimati ilmus temalt kirjutis “Lugemine: diskursus, kuid mitte kord?” (Sirp 3. II 2006), mis käsitles lugemist ja kirjutamist, aga ka kahe kirjutamise, kriitika ja belletristika vahekorda. Selles oli üks lause: “Toomas Raudam kirjutab nii: “Kuid Kirjandus, nagu ka Armastus, on absoluutne Jaatus, ta sisaldab kõike, ka omaenda eitust või kriitikat. Seetõttu on teda võimatu defineerida, küll aga saab mitmel moel kirjeldada. Kirjandus petab kõiki, kes püüavad teda nimetada teisiti kui tema enda nimega. Kirjandus (nagu ka Elu) ON.”” Ja-jah, Toomas Raudam on küll nii kirjutanud, kuid samas artiklis oli veel üks lause: “Tark kriitika räägib (teiste sõnadega) samadest sõnadest, millest räägib raamat.” Eriti tähtis on selles lauses sulgudes olev “teiste sõnadega”. Raudam mõtles, kas ta tõmbab sellele joone alla või ei, lõpuks aga loobus, sest arvas, et “tähelepanelikule lugejale peaks see olema selge”. “Teiste sõnadega” tähendab seda, et kirjandust saab kirjeldada ka n-ö mittekirjanduslikult, tema kohta võib teha ükskõik millist kriitikat (ka seda, mida teeb Kaus, seda just eriti), isegi sellist, mis leiab sealt asju, mida seal pole või mida sinna mõne teooria pimeduses lugejavabadust ettekäändeks tuues vägisi sisse sunnitakse. Ära seda ei saa keelata, oo ei, küll aga loota, et tark kriitika leiab Sõnalähedasi (halastamatuid, häid) sõnu: näiteks Kausi “avar tupik” Adamsoni ja Raudami Loomingu vestluse kohta. Raudam teab väga hästi, et nii kirjutamine kui lugemine muudavad, lugejat loodetavalt, kirjutajat kindlasti. Igatsus õige (õiglase) lugemise järele ei sisalda endas mingit fukoolikku võimuhaaramist, katset kehtestada mingi absurdne imaginaarne riik, kus kõikide vale- ja võltslugejate (ka neid leidub) pead laias kaares otsast lendavad. Elu ja Kirjanduse vahele võrdusmärki pannes (paralleel on veidi teine asi, kuid olgu) on Raudam olnud tagasihoidlik, tegelikult tahtis ta öelda (nagu Proust), et parim elatud elu on kirjandus ning et seetõttu (nüüd satub ta hoogu) peab teda alati armastama… tundma teda, nagu tunneb tema sind. Ning kui Kaus peab sellist ülendavat võrdsustamist “tõsiseks veaks”, siis eksib Raudam rõõmuga edasi.