Morfosüntaksi pikk päev

Maris Johannes

Helle Metslang, kust olete leidnud oma uurimisteemad?  Alustasin generatiivse grammatika grupis Huno Rätsepa juures. Tema soovitas mulle Juhan Peegli ideed uurida rahvalaulude keelt süntaktilisest vaatenurgast. Juhan Peegli ja Huno Rätsepa käe all analüüsisin rahvalaulu keelt, kaitsesin kandidaadiväitekirja 1978. aastal. Teine doktoritöö kasvas välja eesti keele teadusliku grammatika ettevalmistamisest. Mulle sattus teemaks aeg ja aspekt. Olin väga  hädas, see käis üle mõistuse. Kui teemasse süvenesin, sain küüned taha. Nii tegin selle kohta doktoritöö ja kaitsesin Oulu ülikoolis 1994. aastal. 

Milliste ülikoolidega olete seotud?     

Olen õppinud Tartu ülikoolis ja koju kase alla tagasi jõudnud. Oulu ülikoolis tegin doktoritöö, Helsingi ülikoolis olin kaks vahetust õppejõuks.  Mõlemas olen praegu dotsent (see on umbes selline staatus nagu varasemas Eestis privaatdotsent). Tallinna ülikoolis olen samuti töötanud ja natuke sellega ka praegu seotud. Minu esimene töökoht oli Eesti Keele Instituut. See on mulle tänaseni armsaks jäänud, töötasin seal ligi 30 aastat. Olin üks eesti keele akadeemilise grammatika koostajaid. Lihtlause süntaks nõudis süstemaatilist kirjeldust, igast lauseehituse osast kasvas välja põnevaid  asju, kust annab noppida uurimisteemasid siiani. Tõeline probleemide ja huvitavate nähtuste varasalv. Praegu osaleme suures üleeuroopalises projektis ELDIA vähemuskeelte uurimise alal koostöös kaheksa ülikooliga, projekti koordineerib Mainzi ülikool. Väga hingelähedased on eesti-soome kontrastiivuuringud ja pika traditsiooniga kogumik „Lähivertailuja”. Kontrastiivseminaride ja -kogumiku traditsioon  on saanud alguse Soomest ja jõudnud ka Tartu ja Tallinna ülikooli. Ülikooli kogumiku formaalne tase oli Eesti teadusbürokraatia mõõdu järgi madal ja seal avaldamine ei olnud kirjutajatele atraktiivne. Soome ja Eesti ülikoolide ja Eesti Rakenduslingvistika Ühingu koostöös formeerisime kogumiku ERÜ väljaantavaks ajakirjaks ja üritame seda viia kõrgemale publikatsioonide hierarhias. Peatoimetajana  tegutseb Annekatrin Kaivapalu Tallinna ülikoolist. See on Soome ja Eesti ülikoolide koostöö hea näide. Head kontaktid on mitme ülikooli sõsarinstituutidega, kus olen pidanud külalisloenguid: Greifswald, Viin, Köln, Szeged, Firenze, Turu, Joensuu, Moskva. On veel Emakeele Selts, mida ma juhatan. See koondab filoloogilisi inimesi kõigist Eesti asutustest ja ülikoolidest, on ka välisliikmeid.       

Kuidas mõõdetakse väljaande kvaliteeti. Kas ingliskeelne keeleteaduslik artikkel on a priori väärtuslikum eestikeelsest? 

Aastate eest oli olukord päris raske. Tänaseks  on rakenduslingvistika ühingu aastaraamat jõudnud kõrgliigasse ehk Thomson−Reutersi (varasem ISI) andmebaasi. Seal ilmub nii eestikui ingliskeelseid artikleid. Nii kõrgelt kvalifitseeritud ajakirju on meil teisigi nagu Linguistica Uralica ja Trames. Humanitaarid on pingutanud, Euroopa Teadusfond koostas oma humanitaarteaduste klassifikatsiooni ERIH. See, et Eesti teadus võttis malli ameeriklaste ISI süsteemist, tegi meile esialgu liiga: selles süsteemis puudus palju olulisi keeleteaduslikke ajakirju. Oma rakenduslingvistika aastaraamatu näitel tõestasime, et tuleb ise initsiatiivi ilmutada. Saatsime neile oma väljaande kolm aastat järjest, näitasime, et ajakiri vastab nõudmistele, ilmub regulaarselt ja on meie regioonis oluline. Loomulikult on vaja artikleid avaldada Eestist kaugemal ja kaasa rääkida üldkeeleteaduses. Vaja on nii ühte kui teist, nii läänemeresoome, soomeugri  kui ka üldkeeleteaduslikku perspektiivi. Üks uurimisvaldkond, kus tuntakse huvi kõigi keelte vastu, on keeletüpoloogia. Koostatakse tüpoloogilisi andmebaase, on olemas Internetis hästi nähtav maailma keelte lingvistilise struktuuri atlas „The World Atlas of Language Structures” (http://wals.info/).       

Võrrelge eesti ja soome keelt, meie keelegeneetilisi sarnasusi-erinevusi.       

Oma doktoritöös käsitlesin seda. Eesti keel on  rohkem muutunud. Soome keelest saab varasema põhja kergemini kätte. Eesti keel on analüütilisem, palju asju öeldakse sõnadega ära. Soome keelel on väga arenenud filigraanne grammatika: pikk sõnavorm teeb sama töö mis meil terve lause. Soome keele grammatika väljendusvõimalused on suuremad, keele keerulised vormid ja konstruktsioonid lubavad nüansitäpsemat väljundit. Näiteks totaalsusepartsiaalsuse vaheldus, mis eesti keeles olemas  täis- ja osasihitise, -aluse ning mõnede määruste näol, on soome keeles väga tugevalt välja arenenud.       

Mis on selle põhjustanud?       

Väga täpselt ei tea. Minu intuitsioon ütleb, et soome keel on saanud rahulikult omaette areneda, tal ei ole olnud nii palju kontakte, kui rootsi keel välja arvata. Eesti keel on olnud saksa keele mõjuväljas, samas toimusid ka keelesisesed muutused nagu sise- ja lõpukaod. Meil on olnud natuke rohkem segadust kui soome keeles. 

Kas keelemuutuse kontekstis toimuvad tänapäeva Eestis ja Soomes ühesugused protsessid?   

Näiteks progressiivkonstruktsioon (on tegemas, on mõtlemas, on arutamas), mis Eestis on intensiivsemalt levima hakanud, on soome keeles olemas. Mina tõlgendan seda soome keele grammatika suurema väljaarendusega. Soome keeles leiavad aga aset lõpukaod, mis eesti  keeles on ammu toimunud. Eesti keele grammatiseerumise kuldnäide on komitatiivi kujunemine vana kirjakeele perioodil. Näiteks kujutame vormi isaga kujunemist (soome keeles on praegu üldine väljendusviis kaassõnaga isän kanssa). Eesti keeles oli vormi areng: isa kaas – isa kaa – isaga. Sama protsess on Lõuna-Soome alal just toimumas. Soome tudengid on toonud näiteid ka vokaalharmooniast, mis näitab ka-osise iseseisvuse kadumist: isän kanssa – isän  kaa – isänkä. Isänkä vormi on juba kuulda olnud. Kaasaütleva käände kujunemine on üks protsess, mis on eesti keeles toimunud juba vana kirjakeele perioodil ja Soomes praegu käimas suulises keelepruugis. 

Kui palju meie keelegeneetilist soomeugrilist põhja on mõjutanud Euroopa keelekontaktid?   

Mind huvitab eesti keele tüpoloogiline loomus, selle komplekssus ja saksa mõjud eesti keelele. Palju on uuritud laene, sõnavara, aga suhteliselt vähe grammatika mõjutusi. Tahaksin teada misjonilingvistika laiemat tausta, mis seal ikkagi toimus. Misjonärid hakkasid koostama  piiblitõlkeid ja teisi religioosseid tekste, kirjeldama seni kirjeldamata keeli, mida ise olid õppinud teise keelena. Seda tehti paljude maailma keeltega, sh eesti keelega. Huvipakkuv nähtus on sundgrammatisatsioon, millest on kirjutanud Saksa keeleteadlane Nicole Nau. See on grammatika muutmine, mis ei ole keele loomuliku arengu tulemus, vaid tuuakse keelde sisse. Kui püsiv see on? Külli Habicht ja Renate Pajusalu Tartu ülikoolist  on uurinud artiklite kasutamist vanas kirjakeeles, seda nii tõlketekstides kui ka eestikeelsetes algupärandites. Saksa keele eeskujul on üks umbmäärase ja see määrava artikli vaste. Näiteks selle asemel et öelda valguse ingel, on kasutatud väljendusviisi see ingel sest valgusest. Kui tuli eestlaste kujundatud eesti keel, siis artiklikasutus taandus. Ka tulevikukonstruktsioon toodi meile saksa keele eeskujul. 

Annika Kilgi uurib seda. Saama- ja pidamaverbi kasutati werden- ja sollen-verbi eeskujul. Kui palju neid keelde tuleb või keelest kaob ja kui palju saab keelt tagant lükata – see huvitab mind. Kui keeles on midagi, mis toetab seda „importi”, ja kui seda protsessi kiirendatakse, kas siis keel võtab selle võõra omaks või jääb areng poolele teele toppama, nagu meil on juhtunud saama-futuurumiga, mis ei ole muutunud üldiseks tulevikuvormiks, aga  ei ole ka kaduma läinud. Kuna mingit tuleviku väljendamise vahendit on keelde vaja, siis ta on meil olemas, aga ei ole nii levinud kui eeskujukeelte futuurumid, mis on võimalikud peaaegu kõigi verbidega. On näiteid selle kohta, kui mingi protsess on seisma pandud. Näiteks soome keeles on eitusverb  (minä en tule, sinä et tule), eesti keeles on selle asemel igal pool ei tule. Lea Laitinen on uurinud seda nähtust ja leidnud, et soome keeles hakkas see süsteem paarsada aastat tagasi kõikuma, paistis, et selge ühilduv eitusverb hakkab kaduma. Loomuliku arengu puhul oleks see protsess jõudnud sinna, kus ta meil praegu on. Oleks üks ei kõigi isikute kohta. Aga keelenormeerimine peatas selle protsessi. Hea  näide sellest, kui palju saab keelt nii-öelda teha. Teine näide veel soome keelest. Meil on palju ühendverbe, seejuures eriti levinud on ühendverbid abimäärsõnaga sõna ära (ära tegema, ära minema, ära viskama). Soome keeles olid ühendverbid kaunikesti levinud 19. sajandil, aga seda peeti rootsi mõjuks ja pandi käsi ette. Võime öelda, et soomlased on oma keele normeerimisega varem algust teinud. Keelt on nad norminud ise, eestlased said oma keelega  tegelema hakata alles 19. sajandi lõpul. Meie kirjakeelt kujundasid need, kes oskasid eesti keelt teise keelena. See oli sakslaste õppijakeel, millest kujunes meie vana kirjakeel. Meie keeleuuendus tõi eesti keelde nuksja nuvat-vormid (teinuks, võinuks tähenduses oleks teinud, oleks võinud, või teinuvat, näinuvat tähenduses olevat teinud, olevat näinud), võttes seejuures eeskuju sugulaskeeltes loomulikul teel kujunenud sünteetilistest konditsionaalivormidest;  nuvat-vormid pole tihedalt kasutusele tulnud, aga nuks-vormid on keelepruugis. Argikeelses suhtluses neid ei ole märgata, küll aga kirjalikes tekstides ja avalikes esinemistes. Nagu ka maks-vorm (tegemaks, lugemaks).       

Eesti keel ja Euroopa keskmine standard ehk SAE – Standard Average European. 

Meid on mõjutanud saksa ja vene keel, mis kuuluvad suurde Euroopa keelteliitu. Kui vaadata tunnuseid (12 tunnust morfosüntaksi alalt), mis kehtivad praeguse Euroopa keelteliidu käsitluses, on eesti keeles olemas vaid paar tunnust. Samas viitab muutustendents sellele, et meie keel läheneb Euroopa keelteliidu keeltele. Olgu selleks siis artiklite kujunemine või omamiskonstruktsiooniga sarnase  perfekti kujunemine, mida on uurinud Liina Lindström ja Ilona Tragel (mul on õpitud, mul on see töö tehtud sarnaneb konstruktsiooniga mul on maja, mul on õun). Leipzigis tehtud maailma keelestruktuuri atlasest on näha, et eesti keelel on teiste Euroopa keeltega ühisosa: meil on käänded, ainsus ja mitmus, põhilised verbikategooriad, isikud, kõneviisid, nii liht- kui liitajad. Nii et oma põhiolemuselt eesti keel väga palju Euroopa  keeltest ei erine. Siiski oleme Euroopa keelte suhtes perifeerias, meil ei ole Euroopa kesksete keeltega väga suuri sarnasusi. Jääme Euroopa keelteliidu ja sugulaskeelte vahele. Tundub, et eesti keeles on euroopapärasemad jooned tugevamad kui soome keeles. Totaalsuse ja partsiaalsuse vaheldumine (laual on supp, laual on suppi) on Euroopa keelte tuumosale võõras, seal on alus alati nominatiivis. Alus partitiivis on läänemeresoome joon ja soome  keeles tugevamalt välja arenenud kui meil.     

Kas eesti keel vajab uut grammatikat?       

Eelmine grammatika ilmus 1993. aastal. Mati Erelti mõte on teha uus tüpoloogilise suunitlusega grammatika, mis arvestaks keelevariante, sh suulist keelt ja näitaks eesti keele eripära teiste keeltega võrreldes ja seda, kuidas erinev keelekasutus on ühe protsessi eri etappide ilming. Praegu on meil võimalus kasutada keelekorpusi,  seega on ülevaade keelest parem.     

Kas keelel on sisemine sund muutuda lihtsamaks?   

Tendentsid töötavad üksteisele vastu. Ühelt poolt püüab keel muutuda lihtsamaks, konkreetsemaks, lühemaks. Sellest on tulnud meie lõpukaod, vormide lühenemised (üksi, kaksi asemel üks, kaks), ka lühikesed mitmuse osastavad. Aga keel tahab olla ka selge, läbipaistev, transparentne. Kui käändevormid langevad kokku (pesa – pesa – pesa), on segadust rohkem. Koos ökonoomiaga võib kaduda selgus. Pesa käänates  kipub osastava lõppu tulema ikka -t – pesat, et oleks arusaadav. Keel vajab korraga väljaütlemise lihtsust ja arusaadavust. 

Kuivõrd mõjutab suur tõlketekstide maht keelemuutust?   

Keeles harvad väljendid võivad saada tuge tõlketekstidest. Omamiskonstruktsioonid tulevad kohe meelde. Soome-ugri keeltes öeldakse mul on raamat või mul on hea maine. Aavik soovitas indoeuroopalikku ma oman või ma evin head  mainet, firmat, palju raha. See on kogu aeg olnud perifeerne, aga viimasel ajal on selliste konstruktsioonide kasutussagedus suurenenud. Ilmselt on sellele kaasa aidanud inglise keele have-verb. Jätaksin keelekorraldajate otsustada, mida pidada keelde sobivaks, mida mitte. Oma neutraalse pilguga ei oska ma siin ohtu märgata. Väikeste keelte muutuste hindamise ja korraldamise juures on alati olnud närvilisi hoiakuid. Kui midagi võetakse üle suurest kontaktkeelest,  siis tekitab see võõrastust, püüdu kõigest hingest oma säilitada. Puristlikke hoiakuid väikeste keelte korraldamise juures on alati olnud, aga jäägu suhtumise kujundamine keelekorraldajate hooleks. 

Kas reeglite jõulisema kehtestamisega saab keelemuutuste eest kaitsta?   

Üks asi on normeeritud kirjakeel, teine vaba suhtluskeel. Kirjakeele normid peavad olema, aga need ei tohi väga maha jääda sellest, mis toimub tegelikus suhtluses. Vähemalt meil on selline kontseptsioon. Kindlasti on maailmas keeli, kus lõhe vaba ja ametliku väljendusviisi vahel on palju suurem. Henn Saari on öelnud, et aegade vool toob keelde kolme tüüpi muutusi: ühed tulevad keele väljendusvõimele kasuks, teistest pole sooja ega külma ja kolmandad  on kahjulikud. Mina ei ole keelekorraldaja, ei oska iga kord neid muutusi hinnata. Kindlasti tuleb muutusi valikuliselt vaadata. Kui mõni kõrvalekalle on läinud väga selgelt ja laialt kasutusele, võiks normi muuta. Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas näiteks sõnade peale ja pärast eristamist ja leidis, et sõna peale ajalises tähenduses võib kirjakeeles aktsepteerida. 

Kas tänapäeval toimuvad keelemuutused tempokamalt kui vana kirjakeele perioodil?   

Võimalik, et kiiremini. Väga tihe suhtlus käib Internetis, keskkonnas, kus keelekasutus on vaba ja sarnaneb suulise keelepruugiga. Keegi ei toimeta seda, inimesed kirjutavad nii, kuidas õigeks peavad. See on keskkond, kus muutused  on kiiremad kui Interneti-eelses suulises suhtluses.   

Martin Ehala on nimetanud teid oma põlvkonnakaaslaseks, samal ajal olete teadust teinud koos Huno Rätsepa, Mati Hindiga. Milline on teie enda põlvkondlik identiteet?     

Olen hea meelega igal pool.       

Eesti keele ema roll sobib?

Kui valida antakse, võtaks nii ema kui õe rolli!       

Jõudu selleks kaksikosaks, mis on antiikmütoloogia mõõtu!         

Küsinud ja üles kirjutanud Maris Johannes

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming