Soome-ugri keeled ja tulevik ehk Võtmesõna on „terminoloogia“

Sajandi lõpuks võivad ohustatud keelte hulka kuuluda ka eesti ja soome keel ning ega ungari keelgi või end täiesti kindlalt tunda.

JÁNOS PUSZTAY

Teatavasti on enamiku maailma keelte rääkijaid vähe. On ka üldteada, et ligikaudu 6000 keelt räägitakse umbes 200 riigis, seega on need riigid mitmekeelsed. Kuna mitmekeelsete riikide hulgas on erandlikud pigem need, kus vähemuse keelt/keeli alla ei suruta, võib väita, et ohustatud on suurem osa maailma keeltest. Maailma keelte tuleviku osas maalivad sünge pildi ka optimistid: sajandi lõpuks võib kaduda või tugevalt ohustatud keelte hulka kuuluda ligikaudu 50% tänapäeval räägitavatest keeltest. Pessimisti, õigupoolest realisti ettekuulutuse kohaselt võib selline saatus oodata isegi 80% keeltest. Kahjuks kuuluvad nende keelte hulka ka Venemaa soome-ugri ja samojeedi keeled, aga kaugemas vaates veel eesti ja soome keel, ning ega ungari keelgi või end täiesti kindlalt tunda, kuigi keele säilimise tingimused on viimase kolme puhul kahtlemata soodsamad kui Venemaa keeltel.

Toon siinkohal ära mõned keele kestmise tingimused: demograafiline seis, haldusjaotus, poliitiline olukord (kas keeleseadus on olemas ja kui on, siis kas see garanteerib vähemustele/rahvastele vaba keelevaliku ja selle kasutuse?), keele arengutase, psühholoogiline aspekt: kas (vähemus)rahvus soovib kasutada oma emakeelt, esivanemate keelt, ka segaabielude hulk.

Demograafia kui tuleviku alussammas

Demograafiline seis pole soodne ühelegi Venemaa soome-ugri rahvale, kuid tõsi on ka see, et põhjarahvaste ehk manside, hantide ja neenetsite puhul on täheldatud suurt rahvaarvu tõusu. See on siiski vaid statistiline mäng: kuna põhjarahvad saavad riigilt arvestatavat toetust, on kasulik registreerida vastsündinu mõne põhjarahva liikmena. Ainult sellega saab seletada 7000–8000 liikmega mansi kogukonna rahvaarvu kasvu 13 aasta jooksul (1989–2002) ligikaudu 50%. Loomulikul teel ei oleks saanud seda juhtuda. Suurem rahvaarv ei ole siiski kaasa toonud keelelise identiteedi tugevnemist, koguni vastupidi: esivanemate keel määratletakse emakeelena üha harvemini.

Arvamusi, kui suure kogukonna puhul on veel lootust keel säilitada või see taaselustada, on mitmeid. Minu hinnangu järgi on võimalik vähemalt saja tuhande liikmega kogukonna keelt säilitada, taaselustada ja arendada, sest sel juhul on piisavalt lapsi, kellele pidada emakeelset kooli, ja inimesi, et välja õpetada emakeeles haridust andvad pedagoogid ja kirjutada emakeelset õppekirjandust. Sel juhul saab välja kujuneda oma haritlaskond, kelle hulgas on pedagooge, ajakirjanikke, luuletajaid ja kirjanikke, keelespetsialiste jne.

Eesti, Soome ja Ungari, kolm iseseisvat soome-ugri keelega riiki, erinevad elanike arvu poolest suurel määral. Eesti eestlastest elanikkond, keda pole ühe miljoni jagugi, võib keeletulevikku rahulikult vaadata vaid juhul, kui eestlaste ja mitte-eestlaste proportsioon ei halvene ning eesti keelt ei vahetata inglise keele vastu. Sama puudutab ka Soomet, hoolimata sellest, et soomlasi elab omas riigis umbes viis korda rohkem. Mis puutub ungarlastesse, siis on viimase kolme aastakümne jooksul aset leidnud ebasoodsad protsessid. On teada, et 1990. aastatel elas kolmandik ungarlasi Ungari naaberriikides. Karpaatide valgalal elanud 15 miljonist ungarlasest on tänapäeval alles 13 miljonit: ungarlaste arv on vähenenud rände, assimilatsiooni ning ebasoodsate demograafiliste protsesside pärast.

Soome-ugri keeleteaduse professor ungarlane János Pusztay Komi pealinnas Sõktõvkaris koos komi Marina Fedinaga, terminoloogiaprojekti peakoordinaatoriga Venemaal.

Haldusjaotus ja keeleõigused

Haldusjaotuse järgi saab Venemaa Uurali rahvad liigitada kolme rühma: a) need, kes elavad põlisrahva nime kandvas vabariigis, b) need, kes elavad põlisrahva nime kandvas autonoomses ringkonnas ja c) muud rahvad. Vabariigid on teatud määral autonoomsed, näiteks keelekasutuse reguleerimise ning koolisüsteemi osas, on olemas oma parlament, valitsus. Ka autonoomsetes ringkondades on oma valitsus ja parlament, aga puudub näiteks võimalus võtta vastu oma keeleseadus. Teistel rahvastel on vaid oma kohalikud, maakondade või kogukondade esindajad. Kõik Uurali rahvad elavad aga rahvusvähemusena omanimelises haldusüksuses. See teeb aga palju raskemaks näiteks keeleõiguslike küsimuste lahendamise või isegi, nagu võib näha Karjalas, keeleseaduse vastuvõtmise.

Venemaa soome-ugri rahvaste saatust on ebasoodsalt mõjutanud Venemaa ositi juba teostatud administratiivne ümberkorraldamine, millega kaovad etnilisel alusel moodustatud vabariigid ning autonoomsed piirkonnad (nt pole enam Permikomi autonoomset ringkonda). Sellega kaotab põliselanikkond oma kvaasiriikluse, senise minimaalsegi autonoomia.

Poliitika

Kolmel iseseisval soome-ugri keelega maal poliitilised tegurid keele saatust ebasoodsalt ei mõjuta, aga Venemaa soome-ugri keelte tulevik sõltub üha tugevnevast vene assimilatsioonipoliitikast. Sellega piiratakse suurel määral keele kasutusvõimalusi nii administratiivselt kui ka psühholoogiliselt, see mõjutab omakorda tugevalt keele arendamist ja arengut.

Soome-ugri keelega riikides on nimirahva keel riigikeel või ametlik keel, hoolimata sellest, kas keeleseadus on olemas või ei ole. Kõigil kolmel maal on aga riigikeel ohus ennekõike üleilmastumise tõttu. Teaduses on inglise keel juba riigikeele kõrvale tõrjunud. Näiteks ei tunnusta Ungari teaduste akadeemia ungari keeles kirjutatud loodus- ja tehnikateaduste ning meditsiini vallas kirjutatud töid. Selle tagajärg on, et nende teadusalade terminoloogia ei arene ja mõne aja pärast on võimatu pidada loenguid ungari keeles. Sellega algab keele erosioon, mis viib lõpuks keelest loobumiseni. Soomeski peab esitama üha rohkem dissertatsioone inglise keeles. Nii Eestis kui ka Soomes võib immigrantide arv muuta maa elanikkonna proportsiooni, mis avaldab mõju ka keele kasutusele.

Eestis, nagu mulle kõrvalseisjana paistab, oli Nõukogude okupatsiooni ajal emakeel ja kultuur rahvusidentiteedi hoidmise ning vastupanu tõhus relv, vabas Eestis aga ei nähta üleilmastumise survet vaenulikuna ega peeta vajalikuks emakeele kohta seisukohta võtta. Ohtu kujutab endast ka keelekasutuse taseme langus.

Seaduste koha pealt võib Venemaa olukorda isegi soodsaks pidada, kuna soome-ugri vabariikides (erandiks Karjala) on kahe ja poole aastakümne jooksul vastu võetud keeleseadus, millega on põlisrahvaste keeltele antud regionaalse riigikeele õigus, nii et sellega peaks olema kindlustatud ka keele laiaulatuslik kasutus. Seejuures teame, et paber kannatab kõike ning tegelik olukord on siiski täiesti teistsugune. Koolide õppekeel on vene keel, vaid esimestel aastatel on võimalik õppida emakeeles, kui sedagi. Kuigi põlisrahvaste keeli kasutatakse kultuurielus ja meedias, siis poliitilises elus ja majanduses üldse mitte. See vähendab keele prestiiži, takistab keele arengut ja surub keele n-ö köögikeele seisundisse, misjärel keele kasutamisest täielikult loobutakse.

Keele arendamine

Keele laiaulatusliku kasutuse vältimatu tingimus on keele arengutase, s.t kas keel suudab rahuldada talle esitatud nõudmised, ning võtmesõna on siin „terminoloogia“. Kõigis kolmes iseseisvas soome-ugri keelega riigis on keele laiaulatuslik kasutus põhimõtteliselt tagatud. Kõik kolm keelt on kõlblikud rahuldama keeltele esitatud nõudmisi ning kõigis kolmes riigis on olemas terminoloogia komisjonid, ühingud vms.

Venemaa soome-ugri keelte tulevik sõltub aga suuresti sellest, kas põlisrahvaste keeli võib jälle (pärast 1960. aastaid) kasutada koolis õppekeelena. Collegium Fenno-Ugricumi (Ungari) programmiga „Terminologia scholaris“ ehk „Школьная терминология“ tahame aidata tõsta emakeelse õpetuse taset. Programmi raames on viies Venemaa soome-ugri keeles ehk ersa, komi, mari, mokša ja udmurdi keeles (keeleühiskonda kuulub üle 100 000 inimese) välja töötatud kümne õppeaine, s.o emakeele, kirjanduse, ajaloo, ühiskonnaõpetuse, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, matemaatika ja informaatika erialasõnavara. Valminud ongi 5 × 10 = 50 väikest terminisõnaraamatut mahuga 50–100 lehekülge (need on ka elektrooniliselt kättesaadavad).1 Vähem kui aastaga ellu viidud programmi finantseeris Euroopa Liit.

Selleks et terminoloogiaprojektist ei kujuneks Potjomkini küla – nagu nii mõnigi kord Venemaal on juhtunud –, oli vaja alustada uuest emakeelsest õppekirjandusest, mis peaks olema elektrooniline ja võimaluse korral interaktiivne. Tellisin õppematerjalid komi, mari ja udmurdi keeles, kus terminid on enamasti korrektsed. Kahes mordva keeles materjalid võivad jutuks tulla vaid siis, kui on juba sündinud erialaselt aktsepteeritavad terminisõnaraamatud. Õppekirjanduse valmimist on seni rahaliselt toetanud Ungari, kelle finantseerimisel on valminud neli õppematerjali kõigis kolmes keeles. Veel on kasutada kaks komi õppematerjali, mille finantseerimise taga on Marina Fedina juhitud instituut.

Kas olla või mitte olla?

Programmi senist käiku võib pidada poliitikast sõltumatuks erialaseks tegevuseks. Ees ootab veel kaks sammu: iga õppeaine õpetamine emakeeles ja sellega seonduv pedagoogide koolitus ja täienduskoolitus, et nad oleksid võimelised koolis oma emakeeles eri aineid õpetama. Need sammud nõuavad aga juba poliitilist otsust. Viimastel aastatel on assimileerimise suund Venemaal aga üha tugevnenud, mistõttu ei pea ma tõenäoliseks, et poliitiline suhtumine muutuks (isegi internatsionalistliku mõtteviisiga Stalini ajal jäid emakeelsed koolid ja emakeelne õpetus alles). Igatahes on minuni jõudnud kuuldused, et pärast poolt sajandit saab Mari Eli ja Komi Vabariigi üksikutes koolides jälle eksperimendi korras ja fakultatiivselt õppida mõnd õppeainet emakeeles – pedagoogide ja õpilaste rahuloluks.

Muuseas, Venemaa Föderatsioonis on võimalik, hoolimata föderaalseadustest, õpetada ja õppida koolis kõiki õppeaineid emakeeles – mõelgem näiteks Baškortostanile või Tatarstanile. Miks ei võta soome-ugri rahvad nendest eeskuju? Miks ei ole nende rahvuslik eneseteadvus nii tugev kui baškiiride või tatarlaste oma?

Pärast Vene presidendi kõnet Joškar-Olas 2017. aasta 20. juulil2 on arvatavasti siiski oodata kiiremat keelelist assimileerumist, mis pole küll olnud ka siiani sugugi aeglane. Putin avaldas arvamust, et mitte kedagi ei saa sundida õppima keelt, mis pole tema emakeel, pidades silmas etniliste vabariikide nimirahvaste keeli. Sellega väheneb lootus, et nende rahvaste keelest võiks saada õpetuse keel.

Eespool mainitud poliitiliste ja erialaste tingimuste täitmise korral võib elanikkond end rahvusena määratleda ja kasutada oma keelt ka kehvale demograafilisele seisule vaatamata. Kui need tingimused pole täidetud või kui neid täidetakse ainult osaliselt, on keelest loobumine üha sagedasem. Olukorda mõjutavad tugevasti ka segaabielud, sest abikaasa võtab automaatselt üle üldkasutatava keele. Keele prestiiž tõuseb, kui keelekogukonna silmapaistvad liikmed, poliitikud ja haritlaskond, tunnistavad avalikult emakeeleks oma rahvuskeele.

Pessimisti happy end

Samal ajal kui Venemaa protesteerib vähemuste keelelisi õigusi piiravate Ukraina haridusseaduste vastu – nagu Ungari ja Rumeenia, kelle puhul samuti paljud rahvuskaaslased elavad väljaspool kodumaa piire –, on ta oma territooriumil kärpinud sealsete põlisrahvaste keelelisi õigusi. Nende rahvaste huvides saavad aga kahjuks sõna võtta vaid iseseisvas riigis elavad rahvuskaaslased või teiste riikide esindajad, mida Venemaa aga oma siseasjadesse sekkumisena võtab.

Tuleviku maailma keelepildi määravad üleilmastumine ja mitmekeelsete riikide assimilatsioonipoliitika, mille tulemusena väheneb väikeste keelekogukondade keele kasutus. Lõpuks keel hääbub ja koos sellega ka kultuuriväärtused. Sellel on kogu inimkonnale prognoosimatud tagajärjed, kuigi see oht – erinevalt bioloogilist mitmekesisust ähvardavast ohust – ei häiri veel tähtsaid poliitilisi otsuseid tegevaid poliitikuid. Seega tundub ülesanne, mille oleme endale võtnud, olevat lootusetu, kuid tuleb siiski edasi tegutseda lootuses vähemalt aeglustada seda ebasoodsat protsessi. Usume, et selle päralt, kes võidab aja, on elu.

1 Sõnaraamatute analüüsi leiab http://nh-cfu.finnugorkongresszus.hu/tevekenyseg/kiadvanyok/154-terminologia-scholaris-analysis.html

2 Putin pidas kõne Venemaa põlisrahvaste väliskontakte koordineeriva komitee istungil. Etnilistes vabariikides on õpetatud põlisrahva keelt n-ö riigikeelena muust rahvusest õpilastele 1-2 tundi nädalas, sama palju ka emakeelsetele põlisrahvusest õpilastele. Nüüd on teoksil proportsiooni vene keele kasuks muutmine.


 

Hoolimata tatari keele tugevast positsioonist, koguneb ka selle kohale musti pilvi. Eelmise aasta lõpus kontrollis Venemaa peaprokuratuur, kas rahvusvabariikides on ikka nende nimikeele õppimine vabatahtlik, ning tuvastas väidetavalt hulgaliselt rikkumisi. Tatarstanis on neid, kes tahavad korraldada keeleküsimuses referendumi, Naberežnõje Tšelnõ tatarlased arvavad, et tatari keel peaks olema Tatar­stanis teine riigikeel samamoodi, nagu on kaks riigikeelt Soomes või Kanadas. Nende arvates peaks Putini vaateviisi puhul ka võõrkeelte õppimise vabatahtlikkusse samamoodi suhtuma – pole ju tegu riigikeelega. Ksenia Sobtšak on lubanud anda Tatarstanile õiguse keeleküsimus ise otsustada, kui saab presidendiks (http://nazaccent.ru/). – A. K.

Fotol Tatarstani moslemite vaimuliku valitsuse Naberežnõje Tšelnõ muhtasibat’i vanemate nõukogu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming