PEALELEND: Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor, Tartu ülikooli professor

Aili Künstler

Vahur Laiapea film „Mustlase missioon” lõpeb Georg Vinogradovi pöördumisega, kus palutakse Eesti valitsusel ja rahval aidata romadel säilitada nende keel, kombed ja tavad. Mida tehakse praegu Eestis mustlaskeele heaks või selle uurimiseks? Eesti mustlaskeelt praegu kahjuks ei uurita. See aga ei tähenda, et mustlastele ja nende keelele üldse tähelepanu ei pöörataks. Eestis tegutsevad mitmed mustlaste (romade)  ühingud, mõne aasta eest toimus keeleinstituudi ruumides rahvusvaheline seminar „Eesti mustlased ja haridus”, mille korraldasid eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit ning Haridus- ja Teadusministeerium. Instituudis on koostamisel raamat mustlastele ja nende keelele pühendatud Paul Ariste artiklitest. Raamat ilmub sarjas „Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast” Ariste pärijate loal. Raamatu idee pärineb  Vahur Laiapealt.

Ariste on mustlastest kirjutanud peaaegu poolsada artiklit nii eesti kui ka inglise keeles. Palusin valikut tegema appi Madis Arukase Tartu ülikoolist, tema on üks 2001. aastal valminud filmi „Paul Ariste kaks armastust: vadjalased ja mustlased” autoreid. Siinkohal oleks paslik õiendada üks mustlaste kohta käiv legend. Kirjanduses ringlevad väited, et esimesed mustlased jõudsid Eestisse 1533. aastal, kui kaks Saksamaalt  pärit mustlastest venda saanud Tallinna raelt elamis- või kauplemisloa või reisinud hoopis Tallinna kaudu Soome. Selliste väidete kontrollimisel osutus mustlaste esmamainimise kontekst kurvaks. Keskajal oli komme, et süüdistatavale anti teatud perioodiks, nt aastaks turve (kaitse), et ta saaks enda kasuks tõendeid esitada või koguda. Tallinnas pandi kõik turbeandmised kirja. 1533. aasta 23. mail on mustlasele (eyn zcigener) Clawesile antud  turvis, kuna ta olla oma lellepoja [synes vaderbroder soen] Christofferi surnuks löönud. Kahjuks ei toiminud iidsed kirjutamata mustlasseadused alati ka toona. Küsinud Aili Künstler