Keeleseadus kui kodanikuühiskonna kasvulava

Elsa Pajumaa

Võib arvata, et suurt tähelepanu nõudvad majandus- ja eelarveprobleemid tõrjusid aasta alguses poliitikute ja valitsusametnike silmis keeleseaduse, mille 20. aastapäev väärinuks 18. jaanuaril süvitsi meenutamist (olgugi et seaduse sünnihetkel algas selle nimetus sõnadega „Eesti NSV ”). Tagasihoidliku vestlusõhtuga seda tähistati Tallinna Teadlaste Majas, kus eesti keele käekäik, eriti teaduskeele arendamine on olnud kõne all maja kogu tegevuse  kestel.   

Miks hakati Eestis 1988. aastal koostama keeleseaduse eelnõu? 

Kümne aasta eest olid Nõukogude Liidu kõrged võimuorganid sätestanud salastatud otsusega (1978) vene keele ülemvõimu ning näinud ette liiduvabariikides vene keele kasutamise laiendamise. Möödunud kümmet aastat analüüsisid ka meie tollased kõrged võimuorganid ning leidsid, et vene keele positsioone tuleb veelgi laiendada, tugevdada ja õpetamist parandada (ikka eesti keelt sisuliselt taandades!). Eesti keele taandamist olime selleks ajaks juba näinud  ja kogenud. Kui Teadlaste Maja kultuurikomisjoni esimees oli keeleteadlane Mart Mäger (1978-79), kõneldi korduvalt teemal „Teaduse keel ja keeleteadus”.

Paar aastat varem (1977-78) kultuurikomisjoni juhtinud Mati Hint oli oma juhitud vaidlusõhtutel selleks soodsa pinna ette valmistanud, kaasanud ka kirjanikke. Hindi roll keeleseaduse loomisprotsessis on ülitähtis. Tema artiklid propageeritava kakskeelsuse sisuliseks poolkeelsuseks  kujunemise kohta 1987. aasta maikuust päästsid valla laialdast huvi pakkunud, lausa üleliidulise mõttevahetuse kakskeelsuse teemal. 1987. aasta novembris korraldati Dušanbes liiduvabariikide keeleteadlaste ümarlaud teemal „Rahvuskeeled kakskeelsuse tingimustes”. Eestist olid seal Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi (KK I) keelekontaktide sektori töötajad Enn Veskimägi ja Savvati Smirnov. Ümarlaua eel oli Nõukogude  Liidu TA Vene Keele Instituudis valminud sihtkompleksprogramm „Vene keel paljurahvuselises nõukogude ühiskonnas”.

Ümarlaua meelevaldsete järelduste ja mainitud programmi alusel oli selge, et päevakorral on tõsine venestamine, sest asuti koostama üleliidulist keeleseadust, et seadustada vene keel teistest keeltest ülemaks „rahvustevahelise suhtlemise keeleks”. Loomulikult, uut ohtu aimates asusid  meie keeleteadlased aktiivsemalt eesti keele kaitsmisele. Küllap lisasid omajagu julgust aprillis 1987 toimunud fosforiidikaevanduste laiendamise vastased, Eesti looduse ja maavara kaitseks korraldatud väljaastumised, aga ka Mihhail Gorbatšovi Eestis käik (19. – 21. II 1987), misjärel uutmine (siis küll perestroika’ks nimetatud) muutus valjuhäälsemaks ja seda püüti meil mis tahes valdkonnas rakendada. Eesti keeleseaduse (edaspidi KS ) tegemisega taheti ennetada üleliidulise keeleseaduse vastuvõtmist. Ülemnõukogu presiidiumi juurde 1988. aasta aprillis loodud KS töörühma esimene esimees presiidiumi sekretär Viktor Vaht ei suutnud, kuid uus esimees Enn Põldroos oma asetäitjate Henn Saari ja Vladimir Beekmaniga meelestas rühma liikmed (Valeri Bezzubov, Ferdinand Eisen, Ignar Fjuk, Mati Hint, Kaljo Kiisk, Paul Kokla, Sulev Kont, Tiit Käbin, Lennart Meri, Niina Mihhejeva,  Ljudmila Mihhailova, H. Märtin, Valdek Pall, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Toivo Sikk, Endel Veskimäe, Eva Viira, Eduard Vääri) kuu ajaga suuremale ühistööle. Omaalgatuslikult tekkinud juristide ja keeleteadlaste keeleseaduse töörühm (Arvo Eek, Arvi Krigul, Mart Meri, Kaido Pihlakas, Mart Rannut, Aare Tark, Väino Villik) tegi tõhusat tööd ja esitas ülemnõukogule ka oma projekti.

Kompromisside ja „sulandumise” tulemina  publitseeriti KS eelnõu (projekt) 30. oktoobril 1988. aastal rahvaaruteluks novembrikuus. Kavakohaselt pidi KS jõudma 5. detsembril ülemnõukogu istungjärgule arutamiseks. Endastmõistetav, et Keele ja Kirjanduse Instituut pakkus ajakirjanduse vahendusel KS eelnõu aruteluks loengute ja konsultatsioonidena oma abi. Reageering pakkumisele oli üle ootuste elav. Instituudi rohkem kui kümnest töötajast kujunes esinejate tuumik. Kogu  „dispetšeritöö” raskuse võttis enda kanda KK I teadusdirektor Eeva Ahven. Tema säilinud märkmetest on näha, kes, kus ja millal käis esinemas. Kaks-kolm esinemist päevas kuulus novembris 1988 instituudi mitme töötaja tavarütmi. Olgu näitena üks juhuslik päev, 17. november: pedagoogiline kool, Kooperaator (A. Eek); kiirabijaam, tolliamet, farmaatsiatehas (E. Pajumaa); IV haigla (A. Romet); raamatutrükikoda, Silikaatbetooni Instituudi Katsetehas  (E. Veskimägi); Kohtla-Järvel kõneles sel päeval M. Rannut, Harglas M. Meri. Lisaks nimetatutele käisid KS teksti selgitamas veel T. Erelt, P. Kokla, H. Saari, A. Õim. Loomulikult ei piirdunud seletuskäigud Tallinna asutustega, käidi pea kõikides rajoonides ja linnades, sh Narvas ja Kohtla-Järvel korduvalt.

Kokku oli novembrikuus instituudi töötajatel ligi 240 esinemist. KS eelnõu avaldamise järel algasid ju arutluskoosolekud tootmisüksustes, ettevõtetes, asutustes, organisatsioonides, rahvarinde tugirühmades, interrinde algatusrühmades jne, jne. Arutelude protokollid, kirjad vms saadeti ülemnõukogu presiidiumile. Selle kantselei töötajate arvates oli kirjade tulv võrreldamatu ja ainulaadne. Järelikult erutas ja huvitas eesti keele saatus ja staatus enamikku eestlasi (ka välismaal) ning ka suurt hulka muulasi. Ühinen Jüri Valge 1989. aasta Aja Pulsis ilmunud kirjutise „Eesti keeleseaduse sünd (pro- ja  epiloogiga)” (nr 22-23, november-detsember) antud hinnanguga: „möödunud aasta lõpus ja käesoleva alguses kujunes keeleküsimus Eesti ühiskondliku elu tähtsaimaks probleemiks”. Veelgi enam, julgen väita, et KS oli isemajandamise (IME) teema kõrval kogu ühiskonda erutanud küsimus, millest arenes ulatuslik sotsiaalpoliitiline protsess.       

Lähiajalugu kirjades ülemnõukogule

Siinkohal mõned väljakirjutused 1988. aastal saadetud kirjadest. Tehase Tarbeklaas töötajate koosolek 15. XI arutas KS projekti ja hääletas: poolt 171, vastu 7 ja 11 jäi erapooletuks; muu hulgas leiti, et KS tekst peaks olema lühem ja  konkreetsem. TPI Teadusliku Raamatukogu rahvarinde tugirühma nimel ülemnõukogule kirjutanud asedirektor J. Ader, sektorijuhataja A.-M. Hallik, osakonnajuhataja T. Kamdron (24. XI) märgivad: „Ees seisab raske aeg. Ärge unustage, et seisame mõtetes teie kõrval. Teil on, kellele toetuda. Miski ei korva teadmist, et olete toiminud õigesti ja ausalt. Tahame veel loota, et 5. detsembri korralisel istungjärgul  tuleks arutusele keeleseaduse projekt.”

Sama soovi väljendavad 23. XI Agrotööstustöötajate Ametiühingu Eesti Vabariikliku Komitee V pleenumist osavõtjad oma otsuses ning teevad ülemnõukogule ettepaneku „tunnistada konstitutsiooniliselt riigikeeleks eesti keel”. 14. XI kirjutavad KS projekti komisjonile keemik Helle Martinson ja ajaloolane Karl Martinson projekti toetavalt ja leiavad: „See  tuleks viivitamatult kehtestada, hoolimata mõnede võimukate gruppide vastuseisust.” Ühtlasi kirjutavad nad pikemalt vajadusest kaitsta eesti keelt kui teaduskeelt. Kirja lõpulaused kõlavad tänagi aktuaalselt: „Meie kõigi teadlaste, riigimeeste, inseneride, kooliõpetajate jt ülesanne on tõsta emakeele prestiiži, arendada ja rikastada seda, hoolitseda selle eest, et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks olmes üle minema vene keelele, popmuusikas  inglise keelele, tehnikas saksa keelele ja teaduses, kes teab, võib-olla jaapani keelele. Osaku meie järeltulijad kõiki neid ja paljusid teisi keeli, ent jäägu selle kõige aluseks laitmatu emakeele oskus ja võimalus teda siin, Eestimaal, kõikidel aladel vabalt kasutada.”

Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsioonis osales 14. XI KS eelnõu arutelus 65 inimest Henn Saari juhtimisel. Arutelu põhiseisukohti: „Eesti NSV on rahvusriik selles mõttes, et ta on rajatud eeskätt eesti rahva poolt eesti rahvuse, tema keele, majandusliku ning vaimukultuuri turvaliseks kodumaaks. Siin olgu eesti rahval, tema maal koos loodusvarade ja elukeskkonnaga, tema majandusel ja kultuuril kaitse milliste tahes otseste või kaudsete, ühekordsete või pikaaegsete rünnete eest. On vajalik, et riigikeeleks saaks eesti keel ja ainult see. Keeleseadus on ainult üks nendest meetmetest, mis peavad rahvus- ja keelesuhteid Eestis  normaliseerima, eelnõu arutamist ei ole vaja edasi lükata.”

10. XI on Tartu Vee Kasutamise ja Kaitse Valitsuse rahvarinde tugirühma koosoleku otsuse allkirjastanud 23 inimest, kiitnud KS projekti üldjoontes heaks ning lõpetavad kirja: „Koosolek pidas vastuvõetamatuks viimasel ajal avalikes esinemistes kõlanud taotlusi vene keele kehtestamiseks teiseks riigikeeleks või  nn „ametlikuks rahvustevahelise suhtlemise keeleks” Eesti NSV -s.” Perekond (Endel, Selma, Helgi, Mati, Kristina, Ahti) Nurm Valga rajoonist toetab KS vastuvõtmist ja eesti kodakondsuse kehtestamist, 24. XI kiri algab nõnda: „Iga rahvuse säilimise üks põhilisemaid eeltingimusi on keele säilimine ja igakülgne areng. Tahame olla eestlased nüüd ja igavesti.”

64aastane Meida Suitslep Tallinnast kirjutab  22. XI: „Ma ei saa nõustuda sm. Tšebrikovi [NLK P KK sekretär oli 11. – 14. XI 1988 Eestis noomimas ja hoiatamas] väitega, et meil kiirustatakse keeleseadusega. Pigem küll vastupidi. Loodan, et nüüd võetakse see ka vastu ja tunnistatakse eesti keel riigikeeleks juba 5. detsembril. Ei saa nõustuda kahe riigikeelega.” ETKVL Koondise Auto Pärnu majandi KilingiNõmme brigaadi 19 töötajat kiidab KS projekti heaks ja leiab, et eestikeelsele asjaajamisele  tuleb üle minna kolme aastaga, sest „liiga pikk tähtaeg ei stimuleeri keele õppimist”. Eesti Kalurikolhooside Vabariikliku Liidu juhatuse esimees H. Palu ja AÜ komitee esimees E. Kobakene on alla kirjutanud üldkoosoleku otsuse 2. XI, kus „Märgiti ära, et eriti halb on eesti keele olukord merenduses ja kalanduses, sest mainitud harukondades on eesti keel praktiliselt välja tõrjutud.” Keeleseaduse projekti toetati üksmeelselt. 

Teadustootmiskoondise Eesti Tsement rahvarinde tugigrupp märgib oma 9. XI kirjas: „„Eesti Tsemendis”, kus töötab muulasi juba üle 51%, on reaalselt tunnetatav vene keele ahistav mõju. Põhimõttelisi keeleseaduse vastaseid nagunii ümber ei veena. Loeme ainuõigeks see humaanne demokraatlik keeleseadus, mis annab viimase võimaluse eesti keele püsimajäämiseks meie sünnimaal, vastu võtta ülemnõukogu istungjärgul 5. detsembril 1988.  Allkiri V. Larionov (tugigrupi nimel).” Tuhandete toetuskirjade kõrval tuli ka vihaseid vastaseid. Mõni näide. Tallinavtotransi 7. filiaali kollektiivi nimel on 5. XI alla kirjutanud Internatsionaalse Liikumise initsiatiivgrupi liikmed (P. Pankratov, J. Zverjako, V. Kuleš, S. Gluško, N. Zintšenko, A. Prohhovitš, S. Medvedev, V. Tsenkman), kes nendivad: „Me ei ole veel arutanud keeleseaduse projekti, kuid kogu venekeelne elanikkond on selle vastu.  Keeleseaduse projekt on irvitamine venekeelse elanikkonna üle.” Edasi kirjutavad veel pikalt venekeelse elanikkonna raskest olukorrast ja sellestki, et „sõidavad siia Moskvast vastutustundetud ametnikud M. Šatrov ja Afanasjev, valavad õli rahvustunnete tulle, saavad honorari ja sõidavad ära, meie aga helpigu siin seda suppi”. Tallinna vene õppekeelega 5. Keskkooli 61 inimese arvamuse edastab 9. XI koosoleku juhataja  L. Gluško: „Mõistame eesti rahva õigust määrata ENSV territooriumil riigikeeleks eesti keel, kuid projekt diskrimineerib vene keelt ja see pole muud kui šovinism. Nõuame projekti väljavõtmist ülemnõukogu päevakorrast ja projekti arutelu lõpetamist.”

Postimaja tehnika- ja remondigrupi 58 töötajat oma koosolekul 5. XI leiab, et KS projekt on enneaegne, ebademokraatlik, ahistab venekeelset elanikkonda.  Tartu Kontrollaparaaditehase töökollektiivi 9. XI koosolek teatab, et KS projekt on NSVL konstitutsiooni vastane ja pole vastuvõetav, ning teeb ettepaneku määratleda vene keele staatus riigikeelena. Balti Manufaktuuri 110 kudumistsehhi töötajat kirjutab 4. XI koosoleku järel: „peame esitatud projekti vastuvõetamatuks, sest see piirab venekeelse elanikkonna huve, on vaja kaks riigikeelt.” 

Estonia kaevanduse rikastusvabriku 70 töötaja 11. XI otsus on kategooriline (üks jäi erapooletuks): „võtta ülemnõukogu arutelu päevakorrast välja riigikeele staatuse projekt 1989. aasta lõpuni ja tulla selle juurde tagasi pärast NLK P KK rahvusküsimuste pleenumit. Allkirjad J. Parfjonov (juhataja), V. Varlamova (sekretär).” Sama arvab Tallinna vene õppekeelega 40. Keskkooli õpetajaskond. Balti Laevaremonditehase diislitsehhi 105 töötajat kinnitab  allkirjaga 15. XI, et „avaldatud projekt ahistab mitte üksnes kodanikuväärikust, vaid võtab meilt – NSVL paljude rahvuste esindajatelt Eestis põhiseadusliku kaitse. Projekt on vastuvõetamatu üldrahvalikuks aruteluks, võtta maha ja luua uus komisjon.” Valga Külmutusvagunite Depoo remonditsehhide 308 töötaja arvamuse saadavad 10. XI parteisekretär J. Nahhov, AÜ komitee  esimees L. Kannel ja komsomolisekretär S. Stulova: „Eestis peavad olema riigikeeled eesti ja vene; seda isegi juhul, kui ENSV -s oleks 100% eestlastest elanikke.”

Sõjaväeosa nr 87280 (Tallinnas) 11. XI tööliste, teenistujate ja sõjaväelaste üldkoosolek otsustab: „Keeleseaduse vastuvõtmise küsimuse püstitamine ja arutelu on põhimõtteliselt vale. Riigikeele küsimuse püstitamine on antidemokraatlik akt. Kõik projekti paragrahvid on läbi  imbunud natsionalismist, mida püütakse katta eesti keele ja kultuuri kaitsmise loosungitega. Projekt loob soodsad tingimused venekeelse intelligentsi väljauhtumiseks. Projektis ei ole märgitud vene keelt kui rahvastevahelise suhtlemise keelt, selle asemel on arusaamatu väljend „teine keel”.”

On ka mõned majaelanike kirjad, nagu Kreuksi t 7 (67 allkirja), kus korratakse juba ülalkirjutatud venekeelse elanikkonna diskrimineerimist;  Tammsaare tee 67 ühe korteri 6 elanikku leiab, et mitte-eestlastest saavad KS vastuvõtmisel teise sordi inimesed ja seda seadust ei tohi vastu võtta. Neid väljendeid diskrimineerimisest, teise sordi inimestest jms oleme kahjuks aeg-ajalt kuulnud ka keeleseaduse vastuvõtmisest möödunud kahekümne aasta jooksul. Kuidas pääsesid KK I töötajad rahvaarutelu materjale lugema? 

Lisaks loengute ja konsultatsioonide pakkumisele pidasime vajalikuks veel KS töörühmale abi pakkuda. Rühma aseesimees Henn Saari arvas (4. XI 1988), et kirjadega tegeleb ülemnõukogu kantselei. Mõne päeva pärast kantseleid külastades veendusin, et kantselei ei jõua muud, kui registreerib kirjad. Arutasime, et KK I võiks töötada need kirjad läbi, et teada saada ettepanekutest KS projekti kohta. Samas sai kokku lepitud Arnold Rüütliga, et kantselei  toimetab kirjad KK Isse ja tagasi. (Kus on kirjad praegu, seda ei tea mitte keegi – kuskil mõne arhiivi keldrinurgas võivad need olla –, kui välja arvata siin tsiteeritud ja KK I nimel saadetud tsiviilkaitsepolkovniku Artemjevi kiri, mille ma kõrvale toimetasin.) Instituudis muutsime nõukogu saali ühiseks tööruumiks. Kirjade läbitöötamiseks kulus selleks loodud töögrupil rohkem kui kaks nädalat. Töögrupi juhiks nõustus hakkama  ametkondadevahelise terminoloogiakomisjoni teadussekretär, vabariikliku õigekeelsuskomisjoni aseesimees Rein Kull. Gruppi kuulusid Eeva Ahven, Mati Erelt, Tiina Hallik, Evi Juhkam, Rudolf Karelson, Leena Kiivit, Aime Kährik, Helga Laanpere, Tiiu Lagle, MariMall Matsi, Mart Meri, Vilma Metstak, Vilja Oja, Elsa Pajumaa, Hille Pajupuu, Valdek Pall, Valve Põlma, Aldi Sepp, Lembit Vaba, Silvi Vare, Jüri Viikberg, Asta Õim. Lugemisel tehti kirjadest  paragrahvide kaupa ülestähendusi, need lehed läksid instituudis moodustatud töögrupi ekspertkomisjonile (M. Erelt, T. Erelt, E. Pajumaa, H. Pajupuu, V. Pall, L. Vaba), kes üldistas rohkem kui 900 ettepanekut, valis olulised täiendused.

Mina sain ülesandeks need ekspertkomisjoni nimel KS töörühma koosolekutel edastada. See kirjade läbitöötamise tööskeem osutus tõhusaks; vaateväljast ei jäänud välja ainuski saabunud kiri. Kirjad olid  üldjoones asjalikud, kajastasid hulka sisukaid ettepanekuid, aga ka tõsist muret eesti keele ja kultuuri kestmajäämise pärast. Muulaste kirjades toonitati sageli eesti rahva õigust kehtestada omal maal eesti keel riigikeelena, kuid väljendati ka hirmu, et vene keel hakkab siin maal kiduma. KS paragrahvina tulid rahvaarutelu tulemusena juurde tehnilise dokumentatsiooni sätted, täpsustati mõisted „üksikisik”, „muu  keel” jne.

Instituudi töögrupi analüüside tulemustega esinesin KK I teadussekretärina ülemnõukogu istungil 7. XII 1988 (vt Rahva Hääl 14. XII 1988). Istung ei võtnud küll veel KS vastu, kuid otsustas anda eesti keelele riigikeele staatuse. Kaotasid need, kes lootsid, et see võetakse üldse päevakorrast, lükatakse kaugesse tulevikku, moodustatakse uus KS koostamise töögrupp. Istungil otsustati, et 1989. aasta jaanuarikuus  on KS teksti lõpliku otsustamise aeg, seni tuleb aga seda veel selgitada nendele, kes selgitusi soovivad. KK I abipakkumine jäi jõusse: jätkusid loengud ja konsultatsioonid, üksnes minul endal oli veel 1989. aasta jaanuaris enne 18. kuupäeva neliteist esinemist, sealhulgas viis Narvas. Jätkusid arutelud töökollektiivides. Narvas aga tehti koguni oma KS projekt, mis mulle seal 12. I 1989 üle anti ja mida hiljem põhjalikult instituudi ekspertkomisjonis analüüsisime.  Eraldi käiku seda ei antud, valdavalt kattusid sätted KS projektiga.     

Ajastus on oluline

Paariaastase ulatusliku ja pingelise töö tulemusena sai KS projekt seaduseks 18. jaanuaril 1989. aastal ja oli esimene nõukogude võimu ajal vastu võetud demokraatlik seadus. Üks keelepoliitika tööetapp oli lõppenud. Inimesed olid hakanud keeltega seonduvasse suhtuma tundlikumalt. Seda soodustasid kahtlemata  Tallinnas 1. ja 2. IV 1988 peetud loominguliste liitude juhatuse ühispleenum, 22. X 1988, just enne KS projekti avaldamist elevust tekitanud keeleloits Tallinnas, Pärnus, Rakveres, Stockholmis ja Torontos; sellega lõpetati keelenädal. Oli ilmavalgust näinud ka aastaid oodatud ja paarkümmend aastat ette valmistatud „Eesti keele seletussõnaraamatu” I vihik. Keeleküsimus kerkis ka 1989. aasta rahvaloenduse ettevalmistamisel. KK I oli usaldanud  mulle Tallinnas ühe suure osakonna juhtimise (üle 90 loendaja).

Loendajate instrueerimine kuulus osakonnajuhataja ülesandeisse. Andsin loendajatele teada, mis rahvusi tuleks märkida, sh isurid, vepslased, vadjalased jt. Need olid üleliidulise rahvaloenduse „nomenklatuurist” maha võetud, oli esile kerkinud veider teise (!) emakeele märkimine jne. Mõni päev pärast instrueerimiskoosolekut kutsuti mind Tallinna parteikomitee sekretäri Juhansoni juurde, kes  püüdis mulle selgeks teha, et ülalmainitud soomeugrilasi pole olemas, nendest rääkida pole kohane. (Keegi rahvaloendajaist oli käinud kaebamas.) Seletasin talle üle tunni Nõukogude Liidu territooriumil elanud ja elavate rahvuste saatusest. Kuulmata tema edasist arvamust, lahkusin teatega, et pean ruttama keeleseadust selgitama sõjaveteranidele Tammsaare tee 93 saali.

Kartsin, et olen instituudile halba varju heitnud, et tuleb skandaal. Imekombel ei järgnenud midagi; vist mõjus nn rahvavalgustuslik etteaste, eriti muromate saatus. Uuenduste vastased, kes olid nii KS , IME kui Eesti suveräänsuse taastamise vastu (ärritatud eriti 24. II 1989 Eesti lipu heiskamisest Pika Hermanni torni) alustasid streigikomiteede loomist, korraldasid meeleavaldusi KohtlaJärvel, Tallinnas, Tartus. Uutmisvastasust juhtis teatavasti interliikumine, millele andis hoogu selle I kongress 4.-5. III 1989. Nüüd hakkasid  uutmisvastased esitama nõudmisi ka juba vastuvõetud keeleseaduse muutmiseks. Interrinde streigikomiteega olid meie riigijuhid kokku leppinud, et kuulavad nende arvamusi nädala jooksul probleemide kaupa. Jutuajamised toimusid ülemnõukogu presiidiumi hoones. Keeleküsimused ja eriti KS olid kõne all 1. VIII 1989 kell 14. Jaanuaris KS vastuvõtmise järel loodud KS järelevalveorganit – keelekaitsekomisjoni pidin selle esimehe Jaan Krossi palvel  esindama „kahekõnes” streigikomiteega. Pika laua taga istusid Lõssenko, Šepelevitš, Rudjak jt interrinde aktivistid. Ülemnõukogu presiidiumi töötaja I. Rannega (ka keelekaitsekomisjoni liige) otsustasime, et kuulame kõik ära, mis nendel KS ja keelte kohta on ütelda, siis vastame.

Kuulasime mitu tundi meile juba KS -vastastest kirjadest tuntud diskrimineerimise jms juttu. Tööpäeva lõpul vastasin, et ei kuulnud midagi uut, mida pole juba lugenud  tuhandetest kirjadest KS projekti arutelu käigus. Lubasin esitada kokkuvõtte sellest jutuajamisest keelekaitsekomisjoni koosolekule 4. augustil. Tegin teatavaks, et KS muutmist ei saa tulla enne nelja aasta möödumist, kui on selge analüüsi järel, mis on täidetud, mis valmistab raskusi jne. Sellega lõppes esimene tõsisem kallaletung keeleseadusele. 20. IX 1989 võttis NLK P KK vastu otsuse partei rahvuspoliitika kohta. NSVL Ülemnõukogu  saadikutele jagati välja eelnõu „Seadus NSVL rahvaste keeltest”. 15. XI oli Rahvuste Nõukogus esimene lugemine. Meie olime oma keeleseadusega ette jõudnud. Tõdeme siinkohal, et meie KS oli esimene „ühel kuuendikul planeedist”; Leedust tuli 1989. aastal seadlus 25. I, Lätis seadus 5. V, Tadžikistanis 22. VII, Armeenias (projekt) 16. VIII, Aserbaidžaanis 19. VIII, Gruusias (riiklik programm) 25. VIII, Moldovas 1. IX, Ukrainas (projekt) 3. IX, Kõrgõzstanis 23. IX,  Kasahstanis 28. IX, Usbekistanis (projekt) 11. X. Meie Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis käisid oma projekte arutamas Läti esindajad 21. XII 1988, Mordva keeleinimesed 6. II 1991.

Meie keeleseaduse mõju teistes riikides tekitasime KS eelnõu, hiljem juba seaduse läkitamisega liiduvabariikide keele ja kirjanduse instituutidesse. Eesti keeleseaduse koostamine ja projekti üldrahvalik arutamine tekitasid paljudes teiste erialade inimestes huvi keeleküsimuste vastu  üldse, pidevalt ilmus materjale ajakirjanduses, uuriti isegi keele ajalugu. Üks niisuguseid mehi, Spordilaevade Katsetehase tööline Endel Raaperi lõpetab oma kirjutise Õhtulehes: „Mis puutub keeleseadusesse, siis arvan, et see ei ahista sugugi mitte-eestlastest töörahvast. Võib-olla teeb see natuke peavalu vaid mõnele tippjuhile, kes ei taha hea meelega teist keelt õppida.

Kui vaadata ajalugu, siis näeme, et juba üle 500 aasta tagasi nõuti Baltimaades isegi  ordu ametnikelt kohaliku rahvakeele oskust” (1428. aastal võeti Riias vastu ka keeleseadus). Ühe asjaosalisena arvan, et Eesti aja- ja kultuuriloo seisukohalt oleks huvitav ja vajalik koondada kõik ilmunud materjalid, aga ka keeleseaduse tegijate meenutused ühtede kaante vahele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming