„Vargamäel on armastust rohkem vaja kui…”

Pille-Riin Purje

Teatriööpäev Tammsaarega – pikk teekond kirjaniku jälgedes Tammsaare-lavastuste teatrimaraton: „Vargamäe kuningriik” kell 6 kesklaval. RAKVERE TEATER

Retk Albu valda algab laupäeva hommikul. Taevas Tallinna kohal on tume, südames mure vihma pärast, mida heldelt ennustatud.

Kukenoosi viljakuivatisse loodud Mauruse koolis tervitab publikut maratoni kolme neljandiku lavastaja Elmo Nüganen. Tõdeb sarmika naeratusega, et on ette võetud „jabur asi”. Tõsineb, soovib kannatlikku meelt ja rahu südamesse, sest meid ootab pikk teekond kirjaniku jälgedes.

Teekond – hea määratlus. Teatriööpäeva maksimalism haakub Tammsaare vaimulaadiga: inimhinge süüvivate arutluste lõpuni mineva lõpmatusega. Anton Hansen ei ole lühidistantsi-mõtleja. Võrsuvad ehk Karini ja Indreku möödarääkimisedki osalt sellest, et Karini mõte silkab 100 meetrit kergejalgselt läbi ja ronib pjedestaalile, kui Indreku maratonjuurdlemised pole veel startinudki.

Nüganen lausub ühislootuse, et taevataat meid hoiaks. Hoiabki. Ägedam vihmavaling rabiseb kuivati katusele. Kerge sabin, päikesega kahasse, kahel „Wargamäe Wabariigi” valuviivul: kui ohvrite nimesid ette loetakse ja kui Andres oma Jumalaga arveid klaarib. „Vargamäe kuningriigis” langevad mõned küsivad piisad.

Tõeks ei saa seegi kartus, et väsimine kahjustab vastuvõtuvõimet. Süvenemine ei  väsita. Ja vaimu nüristavat pealiskaudsust siin ei kohta. Tammsaare mõte ja sõna, Indrek Paasi ja ta ligimeste saatuse aus vaagimine hoiab ergukava virge.

Elmo Nüganeni kolm lavastust põimuvad järjest vaadates ühte. Mõni kujund, mis varem näis liig selge, publikuga manipuleerivgi, saab ühismõjus õige kõlajõu. Sünnib otseseid ja kaudseid rollisildu. Hele Kõre kaks osa, Molli ja Karin, võrgutavad Indreku reaalselt. Tõnn Lamp, esmalt üliinimese-prohvet Timusk, tuhiseb revolutsiooni-Kröösuseks. III ja IV osa vahele tallab oma tee Priit Võigemast: Meigas ja Melesk. Reekviemiks Meleskile kajab öös „Internatsionaal”, III osa refrään.

Hoogsa ansamblimängu ja pulbitseva keeltepaabeliga „Tõde ja õigus. Teine osa” ristab Vargamäe Indreku (Argo Aadli) tunde-mõttepinged härra Mauruse (Aivar Tommingas) kavala elutarkusega. Külli Teetamme linalaka Ramilda hele hüvastijätt isa ja Indrekuga puudutab. Nagu „Wargamäe Wabariigi” Kristi (Ursula Ratasepa armas roll) ilmumine surmas. Elu lihtne lõpp tühistab „jahuste peade” globaaltargutused, tõestab Kalju Orro hapra Voitinski surmatants. Rain Simmuli kurbnaljaka Molotovi vene keele tund viirastub hiljem, mil mõisa rüüstates kantakse väljale Puškini portree.

II osa Indrek ilmsi Vargamäele tagasi ei saa, ehkki Maurus teda pinnib: kuidas on kodutalus usuga? Koguni käbi, mis Indrekul kaasas, jätab Maurus omale. Veenvalt paotab Argo Aadli sissepoole pööratud hinges mäslevat armastust ja kaotusvalu. Jumalatapmise ekstaasi (Timuskilt saadud „Kuritöö ja karistuse” lisatõukel), millest ülem nutva lapse lohutamine. Inglitelt ja Indrekult jalad alla saanud Tiina (Maria-Netti Nüganen) avab lunastusekujundite galerii.

Romaani III osast lähtuv „Wargamäe Wabariik” sulatab ühte Väljamäe panoraami ja hinge intiimsed lähiplaanid. Karistussalklaste poolt tapetud virguvad Indreku õe Liine (Ketter Habakukk) inglipuutest ja surm saab taas looduse osaks. Alo Kõrve on neljast Indrekust vaatlevaim. Vargamäe määrab Indreku elusüü: ta annab ema Marile (Epp Eespäev) rohtu, et igaveseks võtta valu, mis algas patulapse kogemata visatud kivist. Mari pääseb Jussi juurde. Indrek ema valust vabaks ei saa.

„Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist” – Mari sõnades oleks kui salakivi. Nad teevad südame rahutuks. Nagu pilvedki.

Urmas Lennuki dramatiseering tabab Andrese ja Pearu ellusuhtumisi. Tõnu Kargi Andres, kes alandavat peksukaristust kandes ristipuule naelutatud, rügab väsimatu töömesilasena. Aarne Üksküla Pearu vaatab, kuis mesilinnuke töötab. Murakas saab end õndsaks „reakida”, Paasid sulguvad hingeahastusse. 

Enne südaööd Vargamäel uidates viib rada „kultuurihiide”, kuhu lisaks puudele  istutatud Tammsaare lavastajate-näitlejate mustvalgeid fotosiluette. Kolm Pearut (Kaljola, Tarmo, Karm) ja üksainus Andres (Mikiver)?! Viimati sünnibki iga Paasi kohta vähemasti kolm Murakat?

IV osa eel tabab kõrv jutukatke: noor mees rehkendab, et 20 aastat on eelmisest osast möödas, Tiina peaks olema „midagi 34 – megavana ju!” Peagi kuulutab Karin lavalt: „Naine on 34-aastasena oma täiusetipul!”

„Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” rabab Linnateatri Põrgulava koopiaga lahtise taeva all. Linna pidetus, kaledad üksilduserööpad keset Vargamäed. Köögertali tulevärk pragiseb laotuses, aga linnulaulu üle ei trumpa. Suur kuu helendab taevas, ilma et ükski tõusik saaks siin praalida: „Minu kuu”. „Indrek, vaata metsa poole!” kamandab Karin (Hele Kõre) pihtides. Indrek Sammuli linnas võõrsil viibivale Indrekule saab kodupaigast nii toetuspunkt kui paine. Mari (Helene Vannari) on ju kogu aeg siin. Poja süümepiina kehastus. Kui külm võib olla neil, kellega oleme seotud süüs, mida ei saa andeks paluda. Kuni ei suuda iseendale andeks anda.

Jälle jään ses lavastuses vaikiva Indreku silmisse kinni, lugema ta mõtteid, jälle ei märka, mis lahti Köögertali prassingul. Kuni kuulen saali naerukahinat ja näen: ka Sammuli surmtõsine Indrek naerab! Tasakesi, kaua, puhtast südamest. Olgu pealegi näitleja ja mitte rolli naer, ometi mõjub kui ilmutus: nõnda on see Indrek naernud ainult Vargamäel.

Filigraanne IV osa jääb maratoni kulminatsiooniks. „Vargamäe kuningriik” algab hommikuudus. Miks ei saa ma oma eelmiste teatrisuvede lemmiklavastusega kontakti? Irdub Urmas Lennuki / Jaanus Rohumaa „Tõe ja õiguse” I ja V osa liitev  (une)nägemus Linnateatri triloogiast? Ei, Nüganeni „Wargamäe Wabariik” ju viipab „Kuningriigi” tinglikkusele. Lahjendab näitlejaväge tavatu algusaeg: õhtuintensiivsuse asemel tõtlik hommikureipus? Mureneb viimaks mu kontsentratsioon? Vaatajad lähiümbruses ka ei keskendu, sosistavad: näe, see mängib „Õnne 13-s”, too „Kodus keset linna”…

Tammsaare stiili ja sõnade muutmine näib kohatu. Lihtsustav? Lennuki tekst peegeldab Vargamäed nõnda, kuis oleks võinud olla, kui oleks tulnud armastus. Märt Avandil viimase Indrekuna lasub tohutu vastutus. Seda uhkem, et Avandi, neljast osatäitjast noorim ja pikim, jõuab Indrek Paasi kvintessentsini. Suudab oma isa (vana Andres – Madis Kalmet) ristilt maha võtta ja inglitelt jalad alla saanud Tiinat (Karin Tammaru) jälle kätel hoida kui lapsukest. Tiina ja Indreku stseen annab hingepinge tagasi.

„Tõe ja õiguse” ring saab täis. Indrek ja Tiina lähevad Vargamäelt alla. Andres ja Krõõt (Üllar Saaremäe ja Carmen Mikiver) alles saabuvad Vargamäele. Mäe Andres usub, et siia tuleb hea tee… Meile jääb teadmine: lastel ei saa kergem. Sisimas kumisevad needki Tammsaare laused, mida teatriööpäeva jooksul pole välja öeldud.

Hingamisepäeva hommikupäikeses ei raatsiks Vargamäelt lahkuda. Sel hetkel tahaks, et kõik algaks otsast. Koju jõudnud, haaran riiulist „Tõe ja õiguse”. Teekond kestab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming